Kurnav paberimajandus! Ujuja Matz Topkin pidi purunenud jalaproteesi tõttu kooli pooleli jätma

Silja Paavle, 15. mai 2019

Matz Topkin sündis käteta ja ühe jalaga, kuid vaatamata sellele pole tal elus oma erilisuse tõttu miski tegemata jäänud. Kui, siis vaid hulgaliselt kätekõverdusi kehalise kasvatuse tunnis.

Olgu nende kätekõverdustega, kuidas on, aga Matz (21) annab oma liikumisharjumustelt silmad ette suuremale osale meist.

Õigupoolest, tal pole parema õla otsas midagi. Vasaku õla küljes on käest väike jupike koos ühe sõrmega ja selle jupikesega on Matz õppinud elus kõike tegema: olgu see siis kirjutamine, söömine või hambapesu. Riidessegi saab noormees iseseisvalt, kuigi see tegevus võtab teistest lihtsalt veidi kauem aega.

Juhib isegi autot

Terve on Matzil üks jalg. Teisel jalal pole vaagna- ja reieluu omavahel ühendatud ning jalalaba on kohe reieluu otsas. Liikumiseks kasutab ta proteesi – see on ainus abivahend, mida ta igapäevaelus vajab. Vahel, kui noormees lühikesi pükse kandes lustakas tujus on, liigutab ta olemasolevaid varbaid. Tavaliselt tekitab see teda ümbritsevates inimestes elevust.

Matz saab enda sõnul peaaegu kõigega ise hakkama. Aluse panid sellele kindlasti õpingud Tallinna Reaalkoolis ja Vanalinna Hariduskolleegiumis, kus poisile kriipsuvõrdki allahindlust ei tehtud.

Hiljuti proovis ta isegi autot juhtida – ja õnnestus. Nüüd soovib ta bürokraatia kadalipust läbi närida ja ametnikele tõestada, et saab tõesti hakkama. «Olen Rootsis näinud, kuidas kätetud inimesed omavad juhiluba ja sõidavad täiesti vabalt.»

Ette tuleb ka olukordi, kus Matz on otsustanud, et ei hakka ise midagi leiutama ja palubki ümbritsevatelt abi. Näiteks võõrsil võistlusreisidel olles hommikusöögiks kaetud Rootsi laualt toidu ette tõstmisel ja lauda tassimisel.

MAAILMA TIPUS: Matz tunnistab, et alguses pidi ema teda ujuma sundima. Kui tulemused hakkasid paranema, tekkis ka saavutusvajadus. Nüüdseks on ta jõudnud maailma tippu. (Heiko Kruusi)

Geeniuuring igati korras

Miks Matz erilisena sündis, et tea keegi. Õigel ajal ilmale tulnud beebi geeniuuring oli korras. Käte ja jala puudumine oli üllatuseks nii arstidele kui ka ema Merjele, sest enne sündi ei viidanud sellele miski.

Kui Matzilt teada tahetakse, kuidas ta küll käte ja ühe jalata elama harjus, vastab noormees neile, et tal pole võrdlusvõimalust, milline oleks elu teistsugusena. Mõistagi on ka Matzi elus olnud hetki, kus ta vahel meeleheites mõtleb, miks just tema pidi sellisena sündima. «Aga see on täiesti mõttetu asi, millega pead vaevata. Virisemine ei muuda midagi. Elada tuleb sellisena, nagu sa oled,» lausub ta.

Matz elabki. Mullu ujus ta end Euroopa meistrivõistlustel hõbemedalile. Tänavu täitis Araabia Ühendemiraatides toimunud võistlustel olümpianormi ja pistis tasku pääsme tuleval aastal toimuvale Tokyo paraolümpiale. Mullu valiti ta Eesti aasta parasportlaseks.

Algul kesine huvi

Matzi innustas veespordiga tegelema ema, kes pani poja esimest korda vette juba kolmenädalaselt. Tõsisemalt utsitas ta poissi ujumisega tegelema kaheksa aasta eest. Matz tunnistab, et ei saa otse väita, et ema teda alguses sundima pidi, kuid tal endal oli huvi asja vastu üsna kesine. Kui selja taha jäi esimene võistlus välismaal, sai poiss aru, et see on tema võimalus reisida ja maailma näha. Kui tulemused hakkasid järjest paranema, tekkis ka saavutusvajadus. Alates 2014. aastast võibki Matzi nimetada Eesti, kuid ka maailma üheks paremaks ja edukamaks parasportlaseks.

Mõistagi pole tippu jõudmine lihtne ja nõuab järjepidevat tööd. Matz treenib kuuel päeval nädalas – paar-kolm korda käib jõusaalis ja viis korda ujumas. «Laagris olles tuleb nädalas kümmekond trenni. See on täiesti normaalne,» kostab ta.

Üsna kulukad treeninglaagrid toimuvad enamasti välismaal. Miks peab aga välismaal treenima? «Eestis pole normaalpikkusega ujulat,» on vastus Matzil varnast võtta. Lisaks aitavad treeninglaagrid võõrsil keskenduda vaid spordile – seal pole kõikvõimalikke argiseid segavaid tegureid.

Kurnav paberimajandus

Matzi viimatine suurim mure oli jalaproteesi purunemine. Kuigi noormees liigub kodus sageli ühel jalal hüpates, on see kodust väljaspool mõeldamatu. Jalaproteesi purunemine oli ka üks põhjus, miks Matz pidi pooleli jätma õpingud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis terviseedenduse erialal.

Kui muidu räägib Matz elust tasakaalukalt ja nalja visates, siis proteesist kõnelemine toob välja kirglikuma poole. Ta ei saa nimelt grammivõrragi aru, miks peab sotsiaalkindlustusametilt abivahendi kasutamise toetuse taotlemine nii keeruline olema. Või miks võimaldatakse uut proteesi osta vaid iga viie aasta tagant. Jalaproteesi võib Matzi hinnangul võrrelda näiteks jalanõudega, millest laps kasvab välja, täiskasvanul kulub see lihtsalt ära. Seni on ta kõige kauem ehk kolm aastat saanud käia eelmise proteesiga.

Kuna jalaproteesi valmistamine maksab päris palju, on toetus hädavajalik. Kuna Matzil läks seda tarvis väljaspool riigi seatud graafikut, pidi ta selgitama, miks asjalood nii on. Asjaajamine võttis aega oktoobrist aprillini. Et noormees ei nõustunud kogu seda aega kodus istuma, võttis ta kasutusse eelmise proteesi. «Õnneks pole ma pikkusesse kasvanud ja protees sobis enam-vähem. Selle kasutamine väsitas aga puusa ja tõi seljavalud,» tunnistab noormees, et vaatamata sellele ei taha ta mõeldagi olukorrale, kui tal eelmist proteesi poleks olnud. Asja selguse huvides olgu kohe lisatud, et ujudes siiski proteesi vaja pole. «Vees on mootoriks mu terve jalg, kerelihased ja see väike käejupike,» kostab ta.

ERILINE POISS: Matzi sõnul ei maksa teha nägu, nagu midagi poleks. «Minu puuduvad jäsemed on samasugune erilisus nagu mõnel punased juuksed,» julgustab ta asjadest ausalt rääkima. (Stanislav Moškov)

Erilisus pole tabuteema

Matzi sõnul tunneb ta end erilisena, sest ta ongi eriline. Seepärast ei mõista ta täiskasvanuid, kelle lastel Matzi nähes ohtralt küsimusi tekib, kuid kes siis sosistades paluvad lastel teda mitte vaadata ja temast rääkida. «Ju nad mõtlevad, et teevad nii mu elu lihtsamaks,» ei mõista Matz neid täielikult hukka. Samas paneb ta südamele, et see söövitab lastesse teadmist, et tema erilisus on justkui tabuteema. «Pole mingit mõtet teha nägu, et midagi pole. On ju! Minu puuduvad jäsemed on samasugune erilisus nagu mõnel punased juuksed,» julgustab noormees asjadest ausalt ja otse rääkima. Tema ei pahanda sugugi, kui tal tänaval nööbist haarata ja otse huvipakkuvat küsida.

Matz kinnitab veel kord, et igaüks peab elama sellisena, nagu ta loodud on. Ja kui seejuures iseend mitte häbeneda, teha südamelähedasi asju ja liiga palju mitte muretseda, on elu igati ilus.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?