Sõprust ei kõiguta miski! Eesti tuntud inimesed räägivad, mis neid parimate sõpradega ühendab

Helina Piip, Verni Leivak, Helle Rudi, 10. veebruar 2021

Kui elus on olnud õnne leida endale südamesõber, tulgu või veeuputus. Sellest ebameeldivast jamast, mis meie ümber praegu toimub, rääkimata.

Tiiu Randviir ja Anu Kaal: «Meil on palju ühist.»

(Martin Ahven)

«Mina põdesin koroona läbi ja kuna olen nüüd nakkuseallikana ohutu, oleme palju suhelda saanud. Nii kui kohvikud jälle lahti tehti, saime kokku,» tõdeb meie teenekamaid priimabaleriine ja balletiõpetajaid Tiiu Randviir (82), pidades silmas oma sõbrannat, ooperidiivat Anu Kaalu (80).

Tiiu haigus kulges õnneks küllaltki kergelt. «Kui selgus, et poeg oli haigestunud, helistasin kohe perearstile, tegin lauluväljaku lähedal testi ja olingi positiivne. Palavikku ei olnud, kuid tundsin end väga ebameeldivalt,» meenutab ta.

Tiiu põdes haigust umbes kuu aega ja sel ajal piirdus sõbrannade suhtlus helistamisega. Teatris või kontserdil ei saanud nagunii juba mõnda aega käia. Isegi vana aasta viimaseks päevaks olid Tiiul ostetud kontserdipiletid endale ja Anule, aga nii nagu need, läksid ka mitmed teised vastu taevast.
«Kokku saime vähe, aga rääkinud oleme palju. Iga inimene igatseb ju seltsi järele,» võtab Anu koroonaaja kokku. «Vaatasime eraldi DVDsid teatrietendustega ja oleme nende põhjalgi juttu ajanud.»

Nüüd, mil üks teist enam nakatada ei saa, jätkub aga kõik nii nagu enne, ehkki ühised kultuurireisid kaugemale jäävad ilmselt mõnda aega ära.

Sõpradeks vanas eas

«Ajal, kui mõlemad teatris töötasime, ei puutunud me palju kokku – ooper ja ballett on siiski niivõrd erinevad. Viisin hiljuti Anule ühe foto, see oli Kadriorus tehtud ühispilt, olime mõlemad saanud Valter Klausonilt mingi autasu, ja seisime sellel kõrvuti. Rohkem neil üheskoos tehtud pilte polegi, kui see praegune Naistelehe fotograafi jäädvustus välja arvata.

Naised hakkasid tihedasti lävima pärast üht Viini-reisi. «Pakun, et see võis olla neli aastat tagasi,» meenutab endine priimabaleriin ja Anu parandab, et õigem oleks öelda «vanas eas». «Töötasin selles linnas kunagi, tahtsin minna oma kooli vaatama ja Anu tuli kuulekalt minuga kaasa.

Nüüdseks on seljataga mitu ühist kultuurireisi, kuid kahekesi külastasid nad ka Saaremaa ooperipäevi. Pealinnas olles aga viib Tiiu Anu balletti ja Anu Tiiu ooperit vaatama.

Üks on arukas, teine ei räägi palju

Tiiu sõnul on Anu lahe tüüp: «Seltsiline. Temaga pole raske koos olla, erinevalt mõnest teisest, kes sind justkui tüütab. Anu ei räägi palju, aga on väga soe inimene. Meil on palju ühist. Kuna ma väga armastan ooperit, siis sel pinnalgi on meil rääkimist.»

Anu ütleb, et Tiiu on palju lugenud, arukas ja mis veel tähtsam, otseütlemisega naine. Huumorimeelega on samuti kõik paigas. Ning kui palju huvitavat on ta kuulnud Tiiu minevikust!

«Räägime, mis mõlema peres uudist, kassidest ja lastest,» naerab Anu nakatavalt.

Kord või paar nädalas võib sõbrannasid kohata Tallinna kesklinnas Komeedi kohvikus. Suviti on Anu Tiiule Varblasse külla sõitnud – viimasel on seal õdus maamaja.

Liisa Pulk ja Marta Laan: «Sõbrapäeval teeme pigem lollakaid kingitusi.»

Liisa (35) ja Marta (35) on sõbrad lavakooli ajast saadik ehk aastast 2006. Ent sügavaks sõpruseks kujunes läbisaamine pärast kooli.

«Liisa on mu mõttekaaslane, kellega elu ja loomingut osadeks võtta ja siis jälle kokku panna,» ütleb Marta.

«Marta ei oska igavalt elada,» teatab Liisa. «Ma naudin tema pöörasust.»
Ka Liisa hing on Marta sõnul kirglik ja temperamentne nagu lõviemal. «Samas oskab ta luua enda ümber rahu ja turvalise kodusadama. Tunnen temaga koos, et olen hoitud. Kõige rohkem olen Liisat vajanud siis, kui maapind mu jalge alt on kadunud. Saan talle ka kell kaks öösel helistada ja isegi kui ta tol hetkel ei vasta, on ta hommikul mu akna all.»

Liisagi tunnistab, et mõned elu kõige raskemad hetked on just Marta temaga koos läbi teinud. «Hukka mõistmata ja mind mitte kunagi üksi jättes. Olen selle eest tänulikum, kui ta ette oskab kujutada.»

Kuidas ta viitsib?

Koroonaaeg pole nende sõprust mõjutanud. «Näeme harva, aga kirjutame palju või kohtume teatris garderoobis või laval.»

Tõsi, praegu suhtlevad sõbrannad iga päev, sest käsil on proovid Draamateatris Andrus Kivirähki näitemänguga «Talupojad tantsivad prillid ees».

«Meile meeldibki tegelikult vist kõige rohkem koos teatrit teha,» nendib Marta. «Vahel käime sušit ka söömas.»

Liisalgi on hea meel, et viimastel aastatel on õnnestunud palju koos tööd teha. «Ja me oleme võimelised pärast etendust nii aeglaselt kostüüme vahetama, et teatrimaja pannakse juba kinni.»

Marta tunnistab, et vist mitte keegi teine pole ta tegemistele ja töödele nii palju kaasa elanud kui Liisa. «Vahel on mind isegi üllatanud, kuidas ta küll viitsib jälle vaatama tulla ja leiab ekstra aega, et minuga koos pisut analüüsida.»

Ainult üks tüli

Sõbrapäeva traditsiooni neil pole. Ent Martale meenub, et vahel on nad peitnud teineteisele sel päeval garderoobi kingitusi. «Pigem lollakaid,» täpsustab ta.
Liisa ütleb, et Martal on kombeks kirjutada talle vaimukaid kaarte. «See meeldib mulle väga. Leiame selleks palju võimalusi – nii esietenduse kui ka viimase etenduse puhul. Kui ma jäin beebiootele, kinkis Marta mulle musta särgi kirjaga «Lord Voldemort» ja kaardile kirjutas: «Et titt teaks, kelle käes on võim!»

Muide – korralikult tülli on sõbrannad läinud vaid korra. «Siis, kui teineteist oma emotsioonide ja eludetailidega liialt üle kurnasime,» meenub Liisale. «Eks vastuvõtuvõimel on piirid. Aeg parandas õnneks kõik haavad.»

Kirsti Timmer ja Kaidi Klein: «Me ei räägi kunagi kingamoest ega huulepulkadest.»

(Erakogu)

Telenaised Kirsti (49) ja Kaidi (49) on südamesõbrannad juba pea 30 aastat. Neid tutvustas omal ajal laulja Urmas Podnek. Aasta võis olla 1993.
«Sobisime Kaidiga esimesest hetkest. Lihtsalt vahel on nii, et sobid ühega, ehkki ümberringi on rahvast rohkesti. Usun isegi, et see, mis toimib «keemiana» mehe ja naise puhul, kehtib ka sõpradega. Igaühele ju ennast avama ei hakka,» arutleb Kirsti.

«Lihtsalt mõne inimesega tekib eriline side,» arvab Kaidigi.

«Mitte kunagi pole olnud nii, et näo ees ollakse üks, seljataga aga keegi teine,» lisab Kirsti. «Kaidi pole kunagi olnud õelutseja, susserdaja. Ta on sõbra poolt ka siis, kui viimasel pole õigus olnud. Aga ta on selle alati ka välja öelnud. Sõber pole ju see, kes kõike aina takka kiidab. Näiteks kui mul oli pikk püsisuhe, julges ta mulle öelda, millal minul õigus ei olnud,» toob Kirsti välja. «Me pole tüüpilised naised – me ei räägi kingamoest ega huulepulkadest.»

On ka koos nuttu tihutud

Isegi siis, kui Kaidi vahepeal abiellus ja kaheksa aastat USAs elas, ei pannud aeg nende sõprust proovile.

«Sel ajal suhtlesime vähe, aga meiega oli nii, et kui taas kohtusime, jätkus sõprus täpselt samalt kohalt, justkui vahepealseid aastaid poleks olnudki. Elus on inimesi, kellega võid olla pikalt ka eraldi, aga ei kasva lahku. Kirsti on minu jaoks just see inimene,» tähendab Kaidi.

Muidugi on ette tulnud ka väikest «nagistamist» ja solvumisi, eriti siis, kui teineteisele tõtt näkku paisatud, kuid Kaidi ütleb, et eks selleks sõbrad olegi. Kui öeldu hinge on läinud, on ka nuttu tihutud.

«Oleme isegi koos nutnud ja nutnud ka selle pärast, et mulle ei meeldinud, mis ta mulle ütles,» täpsustab Kaidi. «Aga seda küll ei juhtu, et riius oleksime.»
«Jah, võime minna tülli, kuid siis helistame kümne minuti pärast uuesti ja räägime asjad sirgeks,» ütleb ka Kirsti.

Mõlemad naised kinnitavad, et nende südamesõprust pole suutnud nurjata isegi koroonaviirus. «Meie sõprust pole see üldse mõjutanud,» ütlevad nad kui ühest suust.

Ariadne ja Karl Killing: «Võime kasvõi niisama diivanil istuda, ikka on koos tore!»

Kaks noort muusikut kohtusid esimest korda neli aastat tagasi Eesti Laulul. Tänaseks on nad lähedased nagu õde ja vend.

Just Eesti Laulult on Ariadnel (22) mälestus, millega Karl (19) talle vist igaveseks meelde jääb. «Laval olid augud, mis olid üle kahe meetri sügavad. Neid kattis pleksiklaas või sarnane läbipaistev õhuke materjal. Kuna astusin lavale tossupilves, rõhutas meeskond pidevalt: «Palun ära ole nagu Karl Killing, kes kukkus proovi ajal lavast läbi»,» meenutab Ariadne. «Muidu ma ei ole nii koba, vaid väga keskendunud,» muigab Karl toonast õnnetut juhtumit meenutades.

Kui märtsis algas koroona, hoidsid ka Ariadne ja Karl oma koduseinte vahele. Aga!

«Karl oli üks väheseid, keda aeg-ajalt enda koju lasime. Olime ja oleme endiselt hästi ettevaatlikud. Meil käis külas pere ja Karl,» räägib Ariadne. «Jah, Ariadne ja Martti (Ariadne kihlatu – toim.) olid põhimõtteliselt ainsad, kelle juures ma käisin,» möönab ka sõber.

Räägiti muusikast ja mängiti videomänge. Karli külaskäigud jätkusid ka n-ö koroona teise laine saabudes – siis veedeti aega koos «Rannamaja» uut hooaega vaadates. Mõlemad sõbrad möönavad, et neil on koos nii hea olla, et põhimõtteliselt võiks ka niisama diivanil istuda ja mitte midagi teha. Ikkagi oleks tore!

Külaskäikudest rääkides tuleb Ariadnele meelde veel üks Karli äpardus. Kui noormees talle esimest korda külla läks, «õnnestus» tal garaažis ära eksida ja sinna suisa kinni jääda. «See fakt tuleb mulle meelde iga kord, kui Karl hakkab meie poolt koju sättima,» naerab lauljatar. «Aga eks kindlasti ole minuga ka midagi piinlikku juhtunud, aga Karl lihtsalt ei räägi sellest. Ta on džentelmen,» ütleb Ariadne.

Sõber ainult noogutab kinnituseks.

Epp Maria Kokamägi ja Viivi Luik: «Meil polegi saladusi.»


Kirjanik Viivi Luik (74) ja kunstnik Epp Maria Kokamägi (62) kohtusid esimest korda kolmekümne viie aasta eest raamatupoes. «Olime selle kokku leppinud, kuigi me siis teineteist ei tundnud. See võis olla aastal 1986. Mu hiljuti ilmunud romaan «Seitsmes rahukevad» tõlgiti kohe soome keelde ja Soome kirjastaja soovil sai sealse väljaande kujundajaks Epp Maria,» meenutab Viivi.

«Minu meelest on see siiani Eesti kirjanduse tähtteos,» ütleb Epp Maria, kel tuli tookord kiirelt tegutseda, sest joonistamiseks-maalimiseks anti talle aega vaid päevakene. «Läksin raamatupoodi kohtumisele, et näidata kujundust ka autorile. Mul süda värises ka, sest Viivi oli juba kuulus kirjanik. Aga kohtumine läks nii, nagu oleksid vanad tuttavad kokku saanud, nii kerge ja hea tunne tekkis temaga suheldes.»

Sellest hetkest hakkasidki nad tihedalt suhtlema, kohvikutes ja teineteisel külas käima, tegid pikki jalutuskäike vana Tallinna tänavatel, hiljem Helsingis, Riias, Stockholmis, igaveses linnas Roomas.

Kui Viivi meenutab üht kõige toredamat mälestust Epp Mariast, siis on see üks 1980ndate lõpu talvine õhtupoolik. «Istusime Epp-Maria ja meie ühise sõbra Juhan Viidinguga kohvikus, mida enam ammu ei ole. Oli vist järgmine päev pärast Epp Maria sünnipäeva. Meie Juhaniga tõime talle kumbki ühe sinise hüatsindi, ilma et me enne omavahel oleks kokku leppinud. See üllatas ja rõõmustas meid kõiki. Sinised hüatsindid paistsid Epp Maria tumeda sametkleidi taustal nagu kaks sinist tulukest. Kui kohvikust välja tulime, oli õhtu käes. Kell võis viis olla, aga polnud veel pime. Kogu Raekoja platsi täitis varakevade paljutõotav ja võrgutav sinine hämarik. Alati, kui me räägime Epuga talvel kevade tulekust, on meil mõlemal see õhtu meeles.»

(Tiina Kõrtsini)

Mõistavad poolelt sõnalt

Epp Maria sõnul on Viivi alati jaganud tema rõõme ja kurbusi. «Meil polegi saladusi. Mulle väga meeldib Viivi huumorimeel ja stiilitunnetus. Talle ei pea midagi seletama, ta mõistab poolelt sõnalt. Ja meeldib tema piiritu empaatiatunne, julgus jääda oma arvamuse juurde ja see välja öelda.»

Viivile meeldib väga, et Epp Maria teeb, mida on lubanud. «Tuleb appi, kui on vaja. Oskab rääkida ruumidest, esemetest, mööblist, taimedest nii, et nad hakkavad elama.» Aastaid tagasi ühel juunipäeval vajas Viivi hädasti abi. «Olin Vormsi saarel vastu teravat kivi oma käeluu katki kukkunud ja oli tarvis ruttu arsti juurde pääseda. Epp Maria ja Jaak Arro olid mulle selle juures hindamatud abilised. Mäletan seda alati.»

Viivil on veel üks lugu sõprusest: «Kui Jaak Jõerüüt oli Roomas suursaadik ja me saime Eestis käia ainult paar korda aastas, sõitsid Epp Maria ja Jaak tihti Viljandisse mu ema vaatama ning said mu emaga suurteks sõpradeks. Kord, kui ma ise ka Viljandis olin, tulid Epp Maria ja Jaak järjekordselt mu emale külla ja tõid talle kingituseks ploomi- ning viinapuuistiku. Jaak istutas need ise kohe maha ka. Ploomipuu kannab tänini suuri mahlaseid Emma Leppermanni nimelisi vilju. Mu ema rõõmustas alati, kui ploomid hakkasid valmima, ja nimetas neid Epu ploomideks.»

Kimbuke tulpe üllatuseks

Viimane üllatus Viivilt oli kevadine tulbikimp Epp Maria sünnipäeval. See saabus kulleriga külmal jaanuarihommikul Sepamaa talu väravasse. «Väga südantsoojendav,» ütleb Epp Maria.

Piirangute aeg ei ole nende sõprust kõigutanud, naised suhtlevad tihti telefonitsi ja jagavad oma mõtteid, tegemisi ning päevasündmusi. Tõsi, ühiseid kohvikuskäike on harvemaks jäänud, sest Epp Maria ei käi tihti linnas. «Aga kui olen linna tulemas, annan alati märku ja saame kokku mõnes raamatupoe kohvikus kas Tallinnas, Viljandis või Haapsalus,» räägib kunstnik.

«Sõprus ei hooli kokkusaamiste tihedusest,» ütleb Viivi. Ja tema hea sõber Maria kinnitab: «Sõprust ei saa koroona kõigutada!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?