Jalutamisega 33,5 kilo kaotanud Ariš: piinlikkust pole vaja tunda, ka mina läbisin esimesi kilomeetreid aeglaselt ja ebakindlalt

Silja Paavle, 10. veebruar 2021

„Teekond on teelise parim tasu,“ armastab rõhutada Ariš Thea Puu. Tubli naine hakkas möödunud aastal iga päev kodulinnas kõndima ja Viljandit avastades kulus kolm paari jooksujalanõusid.

Üle 20 aasta meditsiiniõena töötanud Ariš Thea (46) on tegelikult kogu elu liikuda armastanud ja tervislikke eluviise harrastanud. Üheksa aastat tagasi murdis ta aga libedal teel kepikõndi tehes jalaluu. „Pole midagi ohtlikumat kui kepikõnd talvistes oludes. Teravaotsalisi toikaid usaldatakse ülemäära ja minetatakse ohutunne,“ manitseb Viljandi haigla diagnostikaõde tervisesporti tehes ettevaatlikkusele.

Poeg innustas

Kukkudes said viga nii sääreluud kui ka selg. Taastumine oli vaevaline ja iga astutud samm valulik veel aastaid pärast õnnetust. Kuigi Ariš Thea sõi mõistlikult, tõusis kaal 107 kiloni. Mõistagi ei osanud keegi aimata rõõmsameelse loomu taga peituvat südamevalu kehakaalu pärast. „Hakkasin vältima näiteks seda, et keegi mind pildistab,“ tunnistab ta.

Ühel hetkel, kui tööriided tuli taas suuremate vastu välja vahetada, otsustaski Ariš Thea end kätte võtta. „Seadsin eesmärgiks jõuda normaalse kehamassiindeksini.“

Naise innustaja ja toetaja kogu sellel teekonnal oli 16aastane poeg Siim, kes soovitas emal koos temaga välja tulla – kui poiss jookseb, siis ema kõnnib samal ajal.

Ariš Thea meenutab, et aasta tagasi suutis ta esialgu korraga läbida vaid paar kilomeetrit. Viljandis asuvat Eesti ühte järsemat Kõrgemäe tänavat püüdis pigem vältida ja ringi käia, kui sellest üles ronida, sest tundis, kuidas seal hing paelaga kaelas ripub.

Dressid vajusid maha

Tasapisi läks samm kergemaks ja kiiremaks ning igaõhtused kõnniringid pikemaks, kuniks need jõudsid 14 kilomeetrini. Nüüd võib naine kinnitada, et on viimase aasta jooksul iga päev selle maa läbi käinud. Vaid kaks päeva jäi vahele – siis, kui Viljandi tänavad vallutas kiilasjää. „Lihtsalt ei riskinud,“ tunnistab Ariš Thea, et pärast õnnetust püsib pelgus libeduse ees.

Naine mäletab hästi esimest märki ettevõtmise õnnestumisest. „Dressid vajusid maha. Siis kaalusin end esimest korda pärast kõndimisega alustamist ja selgus, et olen viis kilo kergem – see tekitas rõõmsama tunde.“

Siis tulid peale kevadise koroonapandeemiaga kaasnenud piirangud ning Ariš Thea lisas kõndimisele ka kodused harjutused velotrenažööri ja hantlitega. Neidki tehti koos Siimuga. „Poeg oli päev otsa üksi kodus, mina tööl. Trenni tegemise ajal oli hea omavahel suhelda, mujal käia nagunii ei saanud,“ räägib ta.

Naine poetab muiates vahele, et alguses ei jaksanud ta viiekiloseid hantleid tõstagi ning neid poodi ostma minnes palus müüjal treeningvahendid ise auto pakiruumi tõsta.

Tasapisi harjumuseks

Kui alguses tuli end teinekord kodust ka välja sundida, tekkis tasapisi kõndimise järele vajadus. Pealegi oli see koroonapiirangute ajal ainus võimalus kaaslinlasi kohata. Nii juhtuski, et terviseradadel kohatud inimesed muutusid justkui pereliikmeteks, kellega trehvamist oodata. „Eriti eakamad tahtsid juttu ajada, sest tundsid end üksikuna.“

Kolleegid märkasid suurt muutust alles siis, kui kadunud oli paarkümmend kilo. Hiljaaegu tunnustas Viljandi haigla spordiklubi naist aasta sportlase tiitliga ja muidugi tegi see tuju heaks, vaatamata sellele, et Ariš Thea ei pea end mingiks kangelaseks – temast on palju tublimaid liikujaid.

Siiski tekitasid ponnistused kergema kehakaalu poole vahel ka kadedust, sest tundus, et naine saavutab kõik mängleva kergusega. Vaatamata sellele õnnestus tal vähemalt kolm kolleegi liikuma innustada. Ka nemad mõistavad nüüd, et kõndimine on ühtlasi nii sport kui ka meelelahutus olukorras, kus väga palju muid võimalusi vaba aja kulutamiseks pole.

Aeg iseendale

Diagnostikaõde tunnistab, et tegelikult on uuest harjumusest kasu väga palju ka tema ametis. Koroonatingimustes kehtestatud nõuded isikukaitsevahenditele ja haiglakeskkonnas käitumisele on nii karmid, et töö on vaimselt pingeline ja nõuab füüsilist vastupidavust. Endises vormis oleks see keeruline.

Lisaks aitab kõndimine hoida vaimu. «Värskes õhus liikumine on justkui meditatsioon. See on aeg, kus sa hingad ja õpid märkama väikeseid asju, olgu see siis veepeegeldus või kaunid Viljandi kodud. Ja mitte keegi ei sega sind,» kinnitab ta.

Hea võimalus peresuhete tugevdamiseks on see samuti, pojaga on õhtustel tiirudel ümber Viljandi arutatud kõikvõimalikke maailmaasju. Need vestlused on Ariš Thea vahel sundinud isegi raamatute järele haarama, et oskaks poja mõttekäikudele midagi asjatundlikult vahele poetada.

Kõigi liikumisega kaasnevate heade asjade tõttu julgustab särav naine kõiki kõndima, vaatamata sellele, kui palju ta kaalub või milline on tema tervislik seisund.

Igaõhtune vajadus

«Piinlikkust pole vaja tunda. Ka mina läbisin esimesi kilomeetreid aeglaselt ja ebakindlalt, mul polnud korralikke trenniriideidki,» märgib ta. Tõsi, naine on leidnud, et just kvaliteetsed riided ja head jalanõud muudavad liikumise mõnusamaks. „Neisse tuleb investeerida, sest odavad rõivad kipuvad lagunema ja see võtab rõõmu,“ tähendab meditsiiniõde. Aastaga kulus naisel kolm paari jooksujalanõusid ja riideid ostab kuus numbrit väiksemaid.

Samuti paneb Ariš Thea südamele, et traumajärgne taastusravi on ülioluline, kuigi seda kiputakse unustama. „Kui inimene ise seda märgata ei oska, tuleb perel teda tegutsema julgustada ja suunata, sest mitteparanemine võib tähendada ka depressiooni,“ teab ta enda kogemustest.

Nüüd, kui naine on aasta tagasi püstitatud eesmärgi saavutanud ja normaalse kehamassiindeksini jõudnud, lubab ta endale veidi loorberitel puhkamist. Ent saavutatut käest lasta ei kavatse. Seda enam, et kõndimisest on saanud igaõhtune vajadus. Niisamuti nagu liikumisega käsikäes kuuluvad tema ellu tervislikult valmistatud puhas toit ja piisavalt vett.

Ennast peab armastama

Nüüd pöörab Ariš Thea tähelepanu ka lihaste kasvatamisele, sest teab, et see aitab tervema ja liikuvamana elada ka aastakümnete pärast. Sedagi saab teha kodustes tingimustes, sest internetis on piisavalt treeningvideosid ning poes ei ole treeningvahenditest puudust.

Samas ei tohi end ka piitsutada. Kui tema ikka tunneb, et ei jõua, võtab trenni lihtsamalt ja lubab endale tervisliku toidu vahele ka kooki.

Saavutatut hoidma innustab seegi, et tervisenäitajad on tunduvalt paranenud. Ja naeratanud ning naernud pole ta elus vaatamata pingelistele aegadele ja kohustusele maski kanda iial rohkem kui möödunud aasta jooksul. „Ma lihtsalt õppisin selle aastaga, et olen täitsa tore inimene,“ naeratab ta ja soovitab kõigile esmalt iseend armastada. Siis tuleb ka kõik muu.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?