Lähedane tuttav kümne aasta eest surnud Enelin Meiusist: „Ta tahtis end millegipärast alati rahakana näidata.“

Verni Leivak, 10. veebruar 2021

On inimesi, kelle elu on nagu ere sähvatus. Just selliste hulka kuulub meie hulgast kümme aastat tagasi lahkunud Enelin Meiusi.

Enelin saaks tänavu mais 66, kui raske haigus poleks teda 15. veebruaril 2011. aastal meie seast ära viinud.

See lühikeseks jäänud, kuid kirkana elatud ja laia haardega elu mõjutas 1980ndate lõpul ja 1990ndate esimesel poolel oluliselt meie kultuuri- ja ärimaailma. Ta oli nähtus omaette.

Enelin avas end väga vähestele ja üks tema usaldusisikuid oli telerežissöör Merike Veskus.


«Teda on süüdistatud igasugustes surmapattudes, aga mina saan rääkida vaid sellest, mille tunnistajaks ise olen olnud,» ütleb Merike.

Suhkurtõbe põdenud ärinaist piiras aastate jooksul igasugu rahvast. Nende seas arvukalt aferiste, pugejaid ja «sõpru», kes Enelini usaldavat loomust ära kasutasid. Aga eks selliseid tiirleb igal ajal.

Ent Merike nägi oma silmaga ka seda, kuidas Enelini toel haruldast vähivormi põdevale lapsele hirmkallid ravimid toodi. Kuidas Enelin kirikule katusepanekuks raha andis, naisi oma raha eest Moskvasse kunstlikule viljastamisele saatis, suurejoonelisi moenädalaid, lille- ja aastavahetuspidusid ning missivõistlusi korraldas.

On näinud ka Enelini kabinetti, mille põrandat ja nahkdiivaneid katsid paksult rublakupüürid. Näinud, endal põlved värisemas, Enelini kontoriukse jalaga lahti löönud relvastatud bandiite, kes katuseraha maksmata jätmise korral lubasid, et naine hakkab oma korteris tütar Margiti soolikaid kokku korjama.

On näinud Enelini kahetoalisse valge mööbliga korterisse külla tulnud imearsti Anatoli Kašpirovskit sellal, kui perenaine köögis seenesuppi keetis.

BLOND, SUUR JA VÕIMUKAS: «Arvan, et talle meeldis mängu ilu. See oli nagu teater, mis temaga alati kaasas käis, ta uskus sellesse, mida tegi.» (EE arhiiv)

Nagu maailmaime

Viljandi lähistel Saarepeedil ilmale tulnud naise sünninimi oli Ene Ploom ja tema lapsepõlv möödus osaliselt lastekodus. Ema Maimu varjas mingil põhjusel rasedust oma vanemate eest. Perenime Ploom sai ta isalt, Enest Eneliniks muutus ta omal tahtel ja nime Meiusi pärandas talle abikaasa Mati. Tüdruku kasvatasid üles vanavanemad, keda ta lausa jumaldas. Emaga ei suhelnud aga aastaid üldse.

«Alles hiljem suutsin talle sisendada, et kellegi peale ei tohi viha kanda. See on kõige rohkem hinge hävitav asi, mis maailmas saab olla,» tõdeb Merike.

Naiste esimene kohtumine sai tegelikult teoks juba siis, kui Enelin Ene Rämmeldilt KuKu klubi juhatajatöö üle võttis. «Vaatasin seda blondi, suurt ja väga võimukat daami juba toona nagu maailmaimet,» tunnistab Merike, kes KuKu klubi liikmena seal juba aastaid koos Urmas Kibuspuu ja teiste sõpradega vaba aega veetis. «Mulle on alati meeldinud inimesi vaadata. Jälgisin tema suhtlust kunstnikega, neid ta kummardas ja hoidis, seisis nende eest Moskvaski.»

Esimene koostöö oli aga ilmselt 1987. aastal, kui Moidela Tõnissoniga moesaateid ja Tallinna moemaja moedemonstratsioonide ülekandeid teinud Merikesele anti ülesandeks tuua televaatajateni ka Enelini firma korraldatud moenädal, millest võtsid osa tippdisainerid üle Nõukogude Liidu. Iga päev veerand tundi ja suur finaalsõu.

Moenädal sai läbi, arved jäid aga ETVle maksmata ja Enelin ise kadus justkui maa alla. Õnneks tuli appi toonane programmijuht Voldemar Lindström ja tänu tema sekkumisele maksti töötajatele palk välja. «Mõtlesin siis, et ei taha Eneliniga enam kunagi kokku puutuda. Mitte ku-na-gi,» rõhutab Merike. Ent saatusel on omad keerdkäigud.

VEETLEV JA ISETEADLIK: Enelini suurteks lemmikuteks olid lapsest saati kassid, uhked ja iseteadvad loomad.

Suur arusaamatus

1990. aastal tehti parima võõrkeelse filmi Oscari saaja teatavaks Moskva kontserdisaalist Rossija ja auväärse sündmuse tarvis kutsuti kohale filmitäht Jack Lemmon. Ürituse Moskva-poolne produtsent Ilmar Taska kutsus seda salvestama ka Merikese koos operaator Aare Variku ja toimetaja Leili Padevestiga. Elati Moskvas Eesti esinduses ja seal üüris tuba ka Enelin.

«Ta tuli meiega rääkima, aga mina ei vahetanud temaga ühtki sõna. Ma polnud unustanud kolme aasta tagust jama,» meenutab Merike. «Ta küsis, miks ma teda altkulmu vaatan? Kas ta on milleski süüdi? Mina vastasin, et juba see küsimus on häbematuse ja nahaalsuse tipp. Ladusin välja, mida temast arvan, ja Enelin kostis, käsi südamel, et kõik on vale, tema raamatupidaja maksis kõik välja. Ise ei kadunud ta sugugi, vaid olnud suhkruhaiguse tõttu koomas...»

Kui Enelin kuulis, et järgmisel õhtul on Rossijasse minek, palus ta end iga hinna eest kaasa võtta. Suurürituste korraldajana tahtis ta väga näha, kuidas Oscarite jagamine käib. Nii pani Merike ta teletöötajate nimekirja.

Kuna ajavahe tõttu toimus ülekanne Moskvast varahommikul, jäid šampanjapokaale kandvad kelnerid Jack Lemmoni saabumise ajaks nii purju, et üks neist komistas kaabli otsa ja valas smokingis staari šampanja ja pokaalidega üle. Lemmoni kaasa pistis kiljuma, kuid täht säilitas külma rahu: «Rahune, kallis, oleme õigeusklike maal, siin ikka kastetakse!»

Õhtu edenedes tegi Merike Lemmonile ettepaneku: kui salvestaks õige 1. aprilli eetriks naljauudise ja mehel pole vaja teha muud, kui ühele suurele blondile daamile lehvitada. Enelin teatas aga intervjuus ETV-le, et on allkirjastatud ühe lepingu – peagi algavad Hollywoodis filmi «Saatana tütar» võtted. Tema ise astub üles peaosas ja tema isa kehastab Jack Lemmon. Viimane lehvitaski Enelinile ja saatis õhusuudlusi. Enelin lehvitas vastu, nad kohtusid kaamera ees ja kuigi see läks eetrisse naljapäeval, tekitas see Eestis tohutu sensatsiooni.

Põgus taaskohtumine Eneliniga sai samuti teoks. Selgus ka, et kolm aastat tagasi tehti maksed tõesti ära, aga need haihtusid kuhugi vahendajate ja vaheprodutsentide sekka. Nagu toona tihti juhtus.

TÜTREGA: Kuigi Enelini enda lapsepõlv oli talle hell teema, soovis ta tütar Margitile vaid parimat pakkuda. Hiljem oli ema väga mures, et 1990ndatel osutus tütre väljavalituks temast tunduvalt vanem armeenlane.

Rabanne ja Zaitsev

Peagi tuli Enelinilt Merikesele ettepanek hakata koos moesaateid tegema. Seitse hooaega kestnud saatesarja «Mood» püsisponsoriks ta saigi. Mis sellest, et oma töises elus paindumatu tahtega Merikest vahel nõiaks kutsus ja oma võimukuse alla surus.

Enelini moepäevadele saabus tippmoekunstnikke üle kogu Nõukogude Liidu. Teiste seas ka neist kuulsaim Vjatšeslav Zaitsev, kelle näituse moedaam raekojas korraldas. Saate tarvis sõideti korduvalt ka Pariisi – Lafayette’i galeriis oli koos Paco Rabanne’iga tulemas suur moeetendus! Merikesele ja operaator Aarele anti elamiseks läbi kahe korruse ulatuv kesklinnakorter, klaaslaual suur vaagen maasikatega, ehkki väljas oli märts. Millise banketi Rabanne, kes hiljem Eestitki väisas, kogu seltskonnale oma jahil korraldas!

Hiljem sõideti Pariisi korduvalt lausa mitme bussiga, sest kaasa võeti nii moekooli õpilased, modellid kui ka moekunstnikud Eestist, Venemaalt ja Ukrainast.

Sellest reisist meenub Merikesele ka seik peenest restoranist. Kuigi muidu suure joonega, siis raha Enelinil enam tol ajal palju polnud – seepärast telliti spagette. Järsku tõusis Enelin püsti, viskas demonstratiivselt salvrätiku põrandale ja hakkas eesti keeles karjuma.

«Toitumisse nõudlikult suhtunud Enelini spagette ei maitsestatud trühvlitega, vaid seal oli … prussakas!» jutustab Merike naerdes, kahtlustades naljaga pooleks, et keegi võttis selle tikutoosiga Eestist kaasa. Tekkis tohutu skandaal. Ülemused tormasid kohale ja tulemuseks oli rikkalik tasuta joogi- ja söögilaud mitmekümnele inimesele.

Meenub ka, kuidas Venemaal asju ajama harjunud Enelin suure Prantsuse hotelliketi esindajaga kohtudes lauale kaks pudelit viina ja kaks suurt purki musta kalamarja virutas ning avaldas soovi mõned hotelli tasuta reklaambukletid kaasa viia – ta tahtvat Eestiski hakata hotellindusega tegelema. Kahjuks jäi see ajalooline hetk võttegrupil jäädvustamata.

SIIS, KUI RAHA JUBA NAPPIS: Modelliväge Pariisi tänaval juhatab Merike Veskus (seljaga kaamera poole).

Mängu ilu

«Arvan, et talle meeldis mängu ilu. See oli nagu teater, mis temaga alati kaasas käis, ta uskus sellesse, mida tegi,» arutleb Merike.

Oli ju aeg, mil Enelin luksuslikku Pirita eramusse külalisi kutsus ja mis, nagu hiljem selgus, talle ei kuulunudki. Ta lihtsalt rentis seda maja ja omanik ise oli tihti külalisena nende koosviibimiste juures, kuhu tulid alati kohale Enelini erilised lemmikud Urmas Ott, Aapo Pukk, Erika Salumäe ja Salme Reek. Lõpuks jäi Enelin kopsaka rendisumma võlgugi.

«Ja ikkagi on mul tunne, et häid emotsioone andis ta rohkem, kui ise vastu sai.»

Äride kokkukukkumise kohta arvab Merike aga, et Enelin usaldas valesid inimesi. Näiteks oma pearaamatupidajat. Viimase põntsu Enelini äridele panigi tema, kui kantis suuri summasid oma Venemaa ettevõtetele. Polnud siis ime, et päris viimase reisi ajal, kui Lafayette’i galeriid enam tasuta kasutada ei saanud, toimusid moevõtted vaatamisväärseil linnatänavail ning politsei ei küsinud nende mastaapsuse tõttu isegi filmimisluba. Seda muidugi polnudki.

Ärininaine Enelin Meiusi ja Prantsusmaa mokunstnik Paco Rabanne. (Mati Hiis)

Surm võõrsil

Emale andestas ratastooli aheldatud Enelin alles elu lõpuaastatel, kui üha süveneva diabeediga võideldes Moskva lähistel Sorontsovi spordi- ja tervisekeskuse ühes majakeses koos kassi ning elukaaslase Viktoriga elas. Lõpuks kutsus ema ka enda juurde.

Venemaal elades kestsid telefonivestlused kahe naise vahel tunde ja paaril harval külaskäigul võttis Merike alati Eestist kaasa suitsuangerjat ja pudeli Vana Tallinna. «Suren niikuinii varsti, tahan enne seda veel midagi head maitsta,» kostis Enelin, kel lõpuks kogu vasak jalg ja parema jala varbad amputeeriti.

Viktoriga silmast silma rääkida ei õnnestunud Merikesel aga kunagi. «Enelin tahtis end millegipärast alati näidata rahakana, tundis end hästi, kui temalt abi paluti ja kui aitas, tegi seda vahel tänu laenudele, laostades iseennast.»

Kodumaale ei naasnud Enelin oma eluajal enam kunagi ja tema põrm puhkab nüüd Pärnamäe kalmistul.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?