Lapselapsed meenutavad vanaema Heljo Mändi: „Mummi oli alati rõõmus... nagu Buddha.“

Helina Piip, 10. veebruar 2021

11. veebruaril oleks Heljo Mänd saanud 95. Möödunud aasta lõpul lahkunud kirjanikku meenutavad lapselapsed – muusikateadlane Kerri Kotta ja merebioloog Jonne Kotta. Lähedased kutsusid Heljot Mummiks ja vanaisa Romani Pätsuks.

Kui Heljo Mänd tähistaks sel nädalal oma sünnipäeva, koguneks Nõmmele tema Kaare tänava koju ilmselt kõik lapsed ja lapselapsed, sest selline oli nende pere traditsioon.

«Meil oli kokku lepitud, et keegi ei too kingituseks asju, sest neid polnud vaja, vaid et võetakse kaasa midagi peolauale ja see oli alati rikkalik,» meenutab Kerri, Heljo tütre Ülle vanim poeg. 

Tema venna Jonne sõnul meeldis Mummile muul ajal võtta külalisi vastu eraldi, sest siis sai vestlusesse süveneda. «Ta ei tahtnud tühjast-tähjast rääkida ja väsis ka viimastel aastatel rutem.»

VENNAD KOTTAD: Jonne (fotol paremal) ja Kerri sõnul on nad pärinud vanaemalt oskuse võimatutes olukordades lahendusi leida. (Erki Parnaku)

Naeru kodu on lapse suus

Jonne meenutab, et lapsepõlves elasidki nad algul koos Mummi ja Pätsuga Kaare tänaval. «Kolisime ära, kui mina olin kolmene ja Kerri läks kooli. Hiljem käisime neil igal nädalavahetusel külas. Mummi noorima tütre Ebe-Ruuta ja Kerri vanusevahe on vaid kolm aastat, nii et mängisime palju koos. Mängida sai ka aias.»

Kerri ja Jonne mäletavad, et Mummi palus neil oma raamatute jaoks kirjutada, mis neil koolis põnevat on juhtunud. Ka Heljo Mänd ise on rääkinud, et lastel Üllel ja Toomasel olid päevikud, kuhu palus neil iga päev lühidalt oma tegemised üles märkida ning poeg Ahtil palus kirju kirjutada.

Nii sattus igast lapsest ja lapselapsest midagi Mummi lugudesse. Jonnega seotud seiku võib leida raamatust «Tulirebane Unne».

Kerri on aga ise vanaemale midagi kirjutanud! Heljo Männi 80. sünnipäeva puhul tehti ETVs saadet «Tähelaev». «Uuriti, kas võiks seal ka minu muusikat esitada,» räägib Kerri. «Olin kirjutanud ainult uut muusikat, mis olnuks sünnipäevasaate formaati arvestades seal esitamiseks ebasobiv. Otsustasin võtta mõne Mummi teksti ja selle põhjal laulu kirjutada. Valisin «Toomepuu» ja muusika sündiski ühe õhtuga.» See tuli ka vanaemale suure üllatusena.

Valan kannust kanget kohvi, 
nina kõditab ta lõhn

Neil kaugetel lapsepõlve nädalavahetustel pakuti vanaema juures alati rikkalikku lõunat. Jonne: «Lõunasöögid olid kolmekäigulised: supp, praad ja magustoit. Mummi käis turul liha ja muud paremat kraami ostmas.»

«Meie noorteadlastest vanemad teenisid ju vähe, Mummi oli sel ajal aga juba nimekas kirjanik ja tema honorarid helded. Nõukogude tingimustes olid need lõunad kui pidusöögid,» räägib Kerri.

Jonne: «Ka vanaisa oli väga hea kokk. Tema tegi sülti. Ja kohvi. Just Pätsu järgi lauliski Mõmmi karuisa: Costa Rica kohv on kange.»
Kerril on meeles veel magustoit, mida Mummi aastakümneid keetis, ka veel 1990ndatel – «kuivatatud puuviljadest kompott oli alati laual ja seda võis kulbiga tõsta».

Ja minu väike karupeake
on karutarkust täis

Kui Kerri hakkas õppima Tallinna Konservatooriumis, siis suurem osa loengutest toimusid Kivimäe õppehoonetes. Mummi kodu ei jäänud Jannseni bussipeatusest kaugele. «Käisin tihti seal söömas, see oli nagu mu peakorter. Tol ajal telliti sinna ka kogu kultuuriajakirjandus kokku. Veetsin seal päris palju aega. Ka hiljem, pärast õpinguid.»

Jonnegi jaoks oli Mummi ja Pätsu kodune raamatukogu muljet avaldav. «Armastus lugemise vastu tuli sealt,» on ta kindel. «Seegi oli tore, et saime lugeda käsikirju, mis ei olnud veel ilmunud. Näiteks «Nõiakivi». Just nendel hetkedel toimuski mul ajus väike nihe – sain aru, et lisaks sellele, et Mummi on mu vanaema, on ta ka lastekirjanik.»

Olen lõbus krokodill,
veelgi lõbusam mu pill

Jonne oli noorena «Mõmmi ja aabitsa» fänn, veel meeldisid «Nõiakivi» ja «Toomas Linnupoeg». «Olin teismeline, kui Mummi kinkis mulle sünnipäevaks raamatu ja ütles, et loeksin seda siis, kui olen 30–40aastane. Raamat rääkis Mummi lapsepõlvest, on tema perekonna ajalugu. Kui aastate pärast seda lugesin, oli väga põnev. Minu jaoks oli see võimas avastus, et ta kirjutas nii mitmekesiselt.»

Kerri lemmikraamat vanaemalt oli näidendite kogu «Mõmmi, sabata krokodill ja teised». «See meeldis mulle väga, sai peaaegu kapsaks loetud.»

Muidugi vaatasid nad telekast «Mõmmi ja aabitsat». «See oli tore!» kiidab Kerri. Ja Jonne lisab: «Hästi mänguline. Hea näide, kuidas saab läbi mängu tekitada seoseid ja õpetada.»

Ka oma lastele on Kerri ja Jonne Mummi raamatuid ette lugenud. Jonne: «Mul on kolm poega ja kõige väiksemale loeme siiamaani.»

Mu kirjutuslaua sahtlid
on rõõmust umbes

Kerri teab, et vanaemal sai tavaks ärgata hommikuti kell neli-viis seetõttu, et tööpäev kirjutuslaua taga oleks hommikul kella seitsmeks tehtud. «Kui pere ärkas, hakkas ta tegelema kõige sellega, mida koduperenaiselt oodatakse. Ta ei mõelnud kunagi, et ei viitsi.»

Jonne tunnustab: «Imetlesin tema töövõimet ja soovi iga päev midagi kirja panna. Nii tugev tahe! Ja veel viimastelgi aastatel täiskasvanutele kirjutades säilitas ta lapseliku siiruse ja rõõmu.»

Kerri: «Ta suutis ajaga kaasas käia ja kohaneda.»
Jonne: «Mäletan, kui tuli luule uuem voog, küsis ta, kas nad peavad ropendama ...»

«Aga ta ei pannud end selle eest ka lukku,» nendib Kerri. «1990ndatel, kui rämekirjandus tuli, luges ta neid tekste, sest tahtis kursis olla.»

Jonne: «Viimastel aastatel huvitas Mummit lastelastelaste kõrvalt ka sotsiaalmeedia, millised on inimsuhted seal, kuidas info liigub.»

Seal sõuab muinasjututaat, 
tal muinasjutte täis on paat ...

Kas vanaema kuulsus on ka teie elu mõjutanud? Mõlemad mehed raputavad pead.

Jonne: «Mõned õpetajad olid koolis positiivselt meelestatud, et meil on nii kuulus vanaema. Vahel tundus, et mõni hinne tuli seetõttu parem ...»

«Mind pandi mingite tähtpäevade puhul luuletusi kirjutama. Öeldi, et see on sul ju geenidega kaasa antud. Midagi ma siis kirjutasin ...» ohkab Kerri.

Kas vanaema jagas ka õpetussõnu või kiitust?

«Ta oli alati hästi toetav,» ütleb Jonne. Ja Kerri lisab: «Ta ei pidanud kunagi loengut teemal: tee elus nii.»

«Hinnanguid ta ei andnud,» nõustub Jonne. «Suurim õpetus, mille temalt sain, oli eeskuju. Ta oli hästi sihikindel, teistega arvestav, ei kiidelnud kunagi. Teiste edulugude üle muidugi rõõmustas, kuid ei olnud ülevoolavat kiitmist. Kuid ta oli alati rõõmus... nagu Buddha.»

HELGED SEITSMEKÜMNENDAD: Vasakult Kerri ja Jonne, kel pole ilmselt veel aimugi, et nende vanaema on kuulus lastekirjanik. Heljo süles on poiste õde Barba ja kirjaniku noorim tütar Ebe-Ruuta.

Sina oled mu pelgupaik

Kas vanaema ja vanaisa suhe oli ka teile eeskujuks?

Kerri: «Meile mitte. Mummi loometee alguses aitas vanaisa teda väga palju. Vanaisa oli esimene karm kriitik, kes tõmbas lehekülgede kaupa teksti maha ja lasi Mummil aina uuesti kirjutada. Kui meie siia ilma tulime, hakkas Mummi kirjanikuna iseseisvuma. Ja nad olid hakanud teineteisest eemalduma.»

Jonne: «Vaimselt nad kindlasti toetasid teineteist.»

Kerri: «Vanaisa jäi kunstnikuna pisut nõukogude aja hammasrataste vahele. Tal polnud võimalik teha karjääri, nagu oleks soovinud, jäi truuks pigem sellisele pallaslikule maalikunstile. Ta töid osteti hea meelega, aga võib-olla ta põdes seda, et Mummi osutus edukamaks.

Mummi muidugi vajas enda kõrvale alati kedagi, kes tema tekste talle tagasi peegeldaks. Näiteks hiljem oli selleks lastekirjanik Heljo Rammo. Mummi oli hea kriitikataluvusega ja tahtis ausalt teada, mis vajaks parandamist.»

Jonne: «Vanaisa ja vanaema vahel valitses siiski harmoonia, nad ei tülitsenud, tegid koos süüa ...»

Kõik mutukad ja putukad
on ärevil ja jutukad

Mida olete just vanaemalt pärinud?

Jonne: «Raske öelda. Töövõime? Samas on ka meie emal hästi inspireerivad ideed, ta on töökas ja eesmärgipärane.»

Kerri: «Minul vist on Mummilt päritud võime varakult ärgata. Rutiinitaluvus ka.»

Jonne: «Jah, oskus võimatutes olukordades lahendusi leida.»

Kui palju rääkisite temaga oma tööst?

«Kui külas käisin, siis ikka,» vastab Jonne. «Tavaliselt ei kujutata ettegi, et ka teadus on paljuski nagu looming. Minu eriala on loodusteadused ja Mummi armastas ka väga loodust. Kui rääkisin, siis ta kuulas, kuhu me liigume. Ta oli kursis kliimakriisiga ja sai minu kaudu optimismi, sest asjad on küll hullud, aga meil on ka lahendused.»

* Vahepealkirjadeks on Heljo Männi värsid.

Männid ja käbid

Heljo ja Roman Männi abielust sündis neli last: Ülle Kotta lapsed on Kerri Kotta, Barba Seidelberg, Jonne Kotta ja Palle Kotta. Poeg Toomas Männi lapsed on Marek Mänd ja Rasmus Mänd. Poeg Ahti Männil on kaks tütart: Piret Mänd ja Ingrid Mänd. Noorimal tütrel Ebe-Ruuta Eelmäel on pojad Uku Eelmäe ja Leo Eelmäe. Lisaks on Heljol ja Romanil üheksa lapselapselast.

Valik Heljo Männi raamatutest − neid kogunes aastatega üle 150!
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?