Teismeline neiu põhjustas ajaloo ühe kuulsama sõja

Tõlkinud Allan Espenberg, 10. veebruar 2021

«Oma noorimat õde ma sulle naiseks ei anna,» teatas Venemaa valitseja Aleksander I täna 211 aastat tagasi Napoleonile. Üdini solvatud Napoleon ootas veel veidi – ja kuulutas kättemaksuks Venemaale sõja.

Noore neiuna poliitiliste intriigide keskmesse sattunud Anna Pavlovna sündis pere kaheksanda lapsena. Aasta pärast tüdruku sündi suri tema vanaema Katariina Suur ja see tähendas karmikäeliste kasvatusmeetodite asendumist märksa leebematega. Ema-isa armastasid Annat väga ja ta meenutas varast lapsepõlve alati suure heldimusega.

Anna sai väga hea hariduse Liivimaa päritolu krahvinna Charlotte Margarete von Lieveni juhendamisel. Juba väikese tüdrukuna õppis ta innukalt võõrkeeli, matemaatikat ja loodusteadusi, kuid eriliselt lõi silm särama kunstitundides. Teismeeaks sirgus suurvürstitarist sihvakas, atraktiivne, graatsiline, hästi kasvatatud ja haritud noor daam.

Kui Anna vanem vend Aleksander 1801. aastal troonile tõusis, panid tumedapäisele neiule ruttu silma peale paljud Euroopa kuningakojad. Veel enne neiu 15. sünnipäeva tuiskas aga «kosjaviinadega» kohale Prantsusmaa keiser Napoleon I ja lükkas hoo sisse poliitilistele intriigidele.
Tegelikult käis Napoleon I varemgi endale Venemaalt naist nõutamas, kuid siis jäi tema pilk pidama Anna vanemal õel Jekaterinal. Juba toona pika ninaga jäänud keevavereline korsiklane lootis nüüd rohkem õnne …

KAKS KUNINGANNAT: 2016. aastal avas Hollandi kuninganna Máxima Apeldoornis värvikale Annale pühendatud näituse. (v.d. Werf)

Ideaalne sünnitusmasin

Anna kosimiseks kasutas Napoleon Moskvas resideerunud Prantsuse suursaadiku Armand Augustin Louis de Caulaincourti abi. Keiser Aleksander I võttis järelemõtlemiseks kümme päeva.

Ajaloost on teada, et krahv de Caulaincourt kirjutas neiu kohta salajases aruandes keiser Napoleonile järgmist: «Suurvürstitar Anna astub kuueteistkümnendasse eluaastasse alles homme, 7. jaanuaril 1810. Neiu on oma vanuse kohta pikka kasvu, tal on imeilusad silmad, õrn näoilme, sõbralik ja meeldiv välimus ning kuigi ta pole kaunitar, täidab tema pilku headus.

Iseloomult vaikne ja nagu öeldakse, väga tagasihoidlik. Juba tema lahkus on intelligentsuse ees prioriteet. Selle koha pealt on ta täiesti erinev oma kõrgist ja üleolevast õest Jekaterinast ... Ta oskab juba käituda täiskasvanud printsessina ning tal on õukonnas nii vajalikud taktitunne ja enesekindlus.»

Samas kirjas avaldas Caulaincourt häbematult arvamust ka Anna võimes järeltulijaid ilmale tuua: «Suurvürstitar sarnaneb väga oma emaga ja väline vaatlus lubab oletada, et Anna pärib keisrinna Maria Fjodorovna kehakuju ja vormid. Tõenäoliselt võib ta veel viiekümnendates eluaastates lapsi ilmale tuua.»

ELU KARMIM POOL: Anna ja Willem II said abielu jooksul neli poega ja tütre. Sel Jan Baptist van der Hulsti maalil on poegi kolm, sest üks printsidest suri imikueas. (Vida Press)

Abielu koletisega?

Lisaks sellele, et Napoleon pakkus väljavalitule Prantsusmaa keisrinna tiitlit, esitas ta Vene keisrile soodsa kokkuleppe Poola küsimuses. Aleksander I seisis valitseja ja lihtinimesena korraga raske valiku ees: ühel kaalukausil selge poliitiline tulu, teisel väga noore õe saatus. Määravaks sai seegi, et Napoleoniga abielludes oleks Anna pidanud muutma usku. Mingitest tunnetest ei saanud muidugi juttu ollagi, sest Prantsusmaa valitsejat huvitas ainult üks – naise võime rohkesti terveid järglasi ilmale tuua. «Kui minuga midagi juhtub, peab olema keegi, kellele võin jätta oma impeeriumi,» olevat Napoleon öelnud.

Emana tundis keisrinna Maria Fjodorovna end pealesurutud olukorras väga murelikuna ja kirjutas Anna vanemale õele Jekaterinale: «Kui keeldume, solvub Napoleon üdini ja muutub meie vastu väga vastikuks, kuni kuulutab meile sõja ... Mis puudutab minu vaest Annat, siis temasse peaks suhtuma kui ohvrisse riigi hüvanguks: milline õnnetus on see lapsele, kui ta abiellub sellise koletisega? Napoleoni jaoks pole miski püha, see mees ei tunne mingeid piire, sest ei usu isegi Jumalat? Kas nii raske ohver on Venemaale hea? Milline saatus ootab ees mu last? Ühelt poolt riigi huvid, teiselt poolt minu lapse õnn. Lisage sellele meelehärm ja katsumused, mis võivad keeldumise korral langeda Aleksandri kui monarhi õlule.» Ajendatuna ema murest ja Napoleoni vihkavast iseloomust andis Aleksander I suurele valitsejale teist korda eitava vastuse, viidates suurvürstitar Anna noorusele.

«Ei» tähendab sõda

Pärast Venemaalt saabunud eitavat vastust abiellus hingepõhjani solvatud Napoleon 1810. aastal kiiresti Austria keisrikoja esindaja, keiser Franz II tütre ertshertsoginna Maria Louise’iga. Vaid kaks aastat hiljem tungis Napoleon vägedega Venemaale kavatsusega riik vallutada. Ja algas kuulus Vene-Prantsuse sõda.

Ent Napoleoni võimuahnetele plaanidele polnud määratud täituda. Prantsusmaa sai valusalt lüüa ja see oluline võit suurendas oluliselt Venemaa prestiiži rahvusvahelisel areenil. Ka Anna muutus aina ihaldusväärsemaks pruudiks Euroopas. Oma südant ja kätt tõttasid üksteise järel pakkuma mitmed siniverelised, kuid «võidukarika viis koju» Hollandi prints, Oranje-Nassau vürst Willem Frederik George Lodewijk (hilisem Madalmaade kuningas Willem II). Vast loodud Euroopa riigi kroonipärija oli noor, nägus, hea haridusega ning paistis lisaks silma vapruse ja mehisusega kuulsas Waterloo lahingus.

Willemi ja Anna pulmad toimusid 1816. aastal Talvepalee kirikus. Tulevase kuninga kuulumine reformeeritud kirikusse ei olnud takistus ka tema abielule õigeuskliku suurvürstitariga. Uhke pulmatseremoonia viidi esmalt läbi õigeusu ja seejärel reformeeritud kiriku kommete järgi. Noorpaari abielumanifest kuulutati välja Jaroslavli Spasski kloostris.

Elu uuel kodumaal

Haagi elama asudes hakkas printsess Anna (hollandipäraselt Anna Paulowna) innukalt õppima hollandi keelt ja Madalmaade ajalugu. Naine uuris kohalikke tavasid, traditsioone ja folkloori ning pälvis lühikese ajaga kuningriigi kodanike kiindumuse ja austuse. Lisaks leiti Anna palvel Hollandi arhiivist dokumente, mis olid seotud Vene-Hollandi suhetega, sealhulgas kiriklike sidemetega. Hiljem saadeti kõik olulised materjalid Peterburisse ja pandi muuseumisse hoiule.

1817. aasta veebruaris sündis noorpaarile esiklaps – tulevane kuningas Willem III. Lühikeseks jäänud abielu jooksul tõi Anna ilmale viis last: neli poega ja tütre. Õukonnas pandi tähele väikeste printside ja printsessi tujukust ning lärmakust, kuid samas iseloomustas neid tarkus ja siiras armastus kauge Venemaa vastu. Seda sisendas neile loomulikult ema.

KÜPS ILU: Baltisaksa kunstniku ning Muuga ja Piira mõisniku Carl Timoleon von Neffi maal Annast kannab aastanumbrit 1856. Üheksa aastat hiljem Anna suri. Kunstnik ise maeti Simuna kirikuaeda. (Vida Press)

See kaunis pealispilt

Vaatamata kaunile pealispinnale ei elanud Anna täiuslikku pereelu. Abikaasadel olid liiga erinevad iseloomud ja kasvatus. Sel põhjusel tundis naine sageli üksindust ja vääritimõistmist. Paraku olid need tunded paljudel juhtudel ka Anna raske iseloomu otsene tagajärg.

Pingeid tekitasid peres ka tõsised rahaprobleemid. Riik ei kümmelnud kullas ja seetõttu tulid piirid ette ka kuningaperes. Ja kuigi kuningas ja kuninganna tülitsesid raha tõttu alatasa, toetas Anna avalikkuse ees alati abikaasat ning püsis tema kõrval. Mõningates allikates mainitakse ka kuninga kirge hasartmängude vastu ja valitseja arvukad üleaisalöömised ei tulnud samuti üllatusena.

Saatuse rasked löögid

1848. aastal suri tuberkuloosi prints Alexander, keda ema vaata et lemmikpojaks pidas. Aasta hiljem andis saatus veel ühe ränga löögi: 56aastaselt suri äkki kuningas Willem II ja Annast sai leskkuninganna.

Abikaasa surma järel lükkas Anna Pavlovna matuseid pidevalt edasi ega lubanud meest mulda sängitada. Leskkuninganna põlvitas terveid päevi sarga juures ja nuttis. Ajaloolaste andmetel ei valanud Anna aga pisaraid armastuse pärast. Tõenäoliselt taipas naine, et 54aastaselt pole ta enam varakas ja võimu omav kuninganna.

Pärast vanema poja Willem III troonile asumist kolis Anna esmalt elama Gelderni linna ja hiljem Haagi. Tema lemmiksuveresidentsiks sai Soestdijk, kuhu püstitati monument ka tema abikaasale.

Tahan koju tagasi

Anna elus juhtunud traagiliste sündmuste järel hakkas ta eriti teravalt tundma igatsust kodumaa järele. 1853. aasta suvel külastas ta pärast 37 aastat esimest korda Venemaad. Nikolai I tervitas armastatud õde väga soojalt ja korraldas talle uhke vastuvõtu.

1857. aastal toimus naise teine reis kodumaale ning uus keiser, Anna vennapoeg Aleksander II võttis teda samuti vastu austavalt ja soojalt.

Anna suri 70aastaselt 1865. aastal. Tema biograaf märkis, et Hollandit tabas sügav ja üleüldine lein. Riigialamad armastasid ja austasid oma kuningannat väga ja põhjusega. Anna rajas eluajal enam kui viiskümmend laste-, hoolde- ja puuetega inimeste kodu. Ja kui 1847. aastal tabas riiki suur põud, veenis just naine abikaasat tegema muudatusi maksuseadustes ja põhiseaduses, et vabastada riigi elanikkond mõningatest maksudest.

10. veebruar maailma ajaloos

  • 1784 – Katariina II pani Krimmis asuvale sadamale ja kindlusele nimeks Sevastopol
  • 1828 – Colombia valitsejaks sai Simón Bolívar
  • 1840 – Inglise kuninganna Victoria abiellus prints Albertiga
  • 1986 – Palermos algas suurim kohtuprotsess Sitsiilia maffia üle
  • 2006 – Itaalias Torinos algasid 20. taliolümpiamängud
  • 2007 – Illinoisi senaator Barack Obama teatas presidendiks kandideerimisest

10. veebruaril on sündinud

  • 1890 – Vene kirjanik ja luuletaja Boriss Pasternak
  • 1898 – Saksa kirjanik ja luuletaja Bertolt Brecht
  • 1917 – Läti näitleja Elza Radziņa
  • 1937 – USA laulja Roberta Flack
  • 1962 – USA muusik, Metallica bassimängija Cliff Burton
  • 1967 – USA näitleja Laura Elizabeth Dern
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?