Tõnis Kõrvits: pidin „Kõige suurema sõbra“ lauluga päris palju vaeva nägema, et see tuleks just selline, millisena seda praegu teame

Verni Leivak, 10. veebruar 2021

Sõbralikust, karvasest ja oranžist Leopoldist sai kõigi laste kõige suurem sõber juba 39 aastat tagasi. Kes oli aga menuka saatesarja tunnuslaulu autor? Õige vastus: Tõnis Kõrvits.

Mis oleks läheneval sõbrapäeval parem, kui laulda parimatele semudele «Kõige suurema sõbra» laulu. Arvatavasti teavad seda Tõnise (76) loodud muusikapala isegi tänapäeva nutilapsed, sest nagu näitab aeg – isegi lastelauludest võib klassika saada.

Kui Leopold oma kaaskonnaga 1982. aastal esimest korda eetrisse tuiskas, oli helilooja, pillimees, arranžeerija ja orkestreerija Tõnis juba heliloomingu kõrgema klassi spetsialist. Kuigi kirjutanud aastatega muusikat paarikümnele telelavastusele, eelnesid «Kõige suuremale sõbrale» mitu aastat varem ka «Mõmmi ja aabits».

SÕBRALAULU AUTOR: «Ega mulle «Kõige suurema sõbra» laulu tarvis mingeid erilisi suuniseid ette antud, näppu pisteti lihtsalt Priit Aimla tekst,» meenutab Tõnis. «Meeles on siiski, et pidin selle lauluga päris palju vaeva nägema, et see just selline tuleks, millisena seda praegu teame.» (Stanislav Moshkov)

Leopold maigutas vaid suud

Ühel heal päeval astusidki Tõnise juurde «Kõige suurema sõbra» tegijad Lilian Põldre ja Tiiu Vahi ning avaldasid soovi taas üheks toredaks lastelauluks. Mõlemaga tegi mees koostööd juba «Mõmmi» päevilt.

«Ega mulle mingeid erilisi suuniseid ette antud, näppu pisteti lihtsalt Priit Aimla tekst,» meenutab Tõnis. «Meeles on siiski, et pidin selle lauluga päris palju vaeva nägema, et see just selline tuleks, millisena seda praegu teame.»

Lastelaulude klassikaks kujunevad hitid sünnivad erinevat moodi. Mõnega piinleb looja kaua, mõnega mitte. Nii näiteks sündis «Äpu näärilaul» väga kiiresti. Isegi ootamatult kiiresti.

«Jäin näärilaulu tähtajaga jänni, õigemini unustasin ära, et üldse selle kirjutama pean. Juhtuski siis nii, et helistasin Priit Aimlale. Tema kirjutas umbes veerandtunniga teksti ja mina tegin kümne minutiga muusika. Ei osanud meist kumbki siis arvata, et ka sellest sünnib hitt,» võtab toimunu siiani Tõnise suu muigele.

«Kõige suurema sõbra» muhedat peategelast Leopoldi kehastas Tõnise vend Harry ja tema vokaalseid võimeid autor sarja nimilugu luues silmas ei pidanud.

«Siin tulebki mainida, et seda laulu ei laulnud linti Harry. Ma ei mäleta, kas Harry üldse proovis seda või lausa keeldus laulmast. Selle laulis sisse hoopis Heino Seljamaa,» avaldab Tõnis. Seevastu Leopoldi võimlemislaul on küll Harryga salvestatud ja ega laule «Kõige suurema sõbra» saates ohtrasti olnudki. Kõlas seal ju mitmesugust muusikat ja esinesid mitmed artistid.

Keelatud pillid

«Mõmmi ja aabitsale» kirjutatud laule pole helilooja üle lugenudki, ehkki nendega tuli alati vaeva näha.

«Heljo Männi luuletused polnud tihti isegi luuletused, lihtsalt ninnu-nännu laulutekstid. Et need enam-vähem laulu moodi kõlaksid, pidin teksti siin-seal ümber tõstma, kohendama ja venitama ning kordama panema,» nendib mees.

«Mõmmi» laule saatis «Horoskoobi» aegadest tegutsema jäänud TV-ansambel Kustas Kikerpuu juhatusel, kuid huvitava tõigana ei tohtinud muusikas kõlada trummid ega kitarrid.

«See oli lihtsalt aeg, mil muusika õpetamises lastele muutusid populaarseks Orffi instrumendid ehk rütmipillid ja väikesed löökpillid, nagu kellamäng, triangel, lokulaud, tamburiin, aga ka plokkflööt jne, mida isegi lasteaialapsed oskasid mängida,» selgitab Tõnis. «Nii pidingi oma peaga välja mõtlema, mis saab. Kirjutamine pakkuski seepärast üksjagu põnevust ja ausalt öeldes andis see kõik «Mõmmi» muusikale oma värvi. Selles saatesarjas laulsid kõik näitlejad ise ja neist lauludest on eriti tuntuks minu meelest saanud «Karuisa kohvijahvatamise laul», mille jörin püsib kolmel noodil.»

AASTA ON 1987: Kuigi Leopoldi ja tema sõprade tegemistest on möödas üksjagu aastaid, kasvas toreda seltskonna saatel üles terve põlvkond. Ja neid mäletatakse siiani. Vasakult Leopold (Harry Kõrvits), Hendrik Toompere (Postikana), Mart Kampus (Tibu) ja Heino Seljamaa (Äpu). (Peeter Sirge)

Geenid, geenid!

See, et Kõrvitsate peret lausa heliloojate ja pillimeeste dünastiaks pidada saab, pole kellelegi uudis. Ometi on see huvitav fenomen, sest nii nagu Tõnis on helilooja Harri Kõrvitsa poeg, on muusikud ka tema vennad Toomas, Tiit ja Harry. Tuntud helilooja on saanud ka Tõnise pojast Tõnust.

«Ei oska öelda, miks nii. Eks see ole me suguvõsa geenides sees,» oletab ta ise.

Tõnis tuli 1944. aastal ilmale Jaroslavli linnas Venemaal, kuhu isa Harri punaarmeesse mobiliseeriti ja tööpataljoni saadeti. Siis aga koguti kõikjalt andekamad kokku, et neist Jaroslavlis moodustada rindeüksusi ja tagalat teenindavad Eesti kunstikollektiivid.

Harri oli koos Gustav Ernesaksa ja Jüri Varistega sega- ning meeskoori dirigent. Kooris laulis ka Tõnise ema Leida ja eks koos muusikat tehes noored tutvusidki. Ometi ei pea mees ise Jaroslavli oma tõeliseks sünnilinnaks, sest sealt saabus ta Eestisse kolmekuuse titena.

KÄBI EI KUKU KÄNNUST KAUGELE: Tõnise poeg Tõnu on praegu üks mängitumaid Eesti heliloojaid. Isa ja poeg jäid koos pildile päeval, mil esilinastus muusikadokumentaal «Lageda laulud». Film sai nime Tõnu samanimelise kooritsükli järgi. (Heiko Kruusi)

Kitarrist tuubani

Kõlab küll uskumatult, kuid muusikas on Tõnis iseõppija. Jah, lastemuusikakoolis sai mõnda aega viiulit kääksutatud, kuid see pill ei köitnud kohe millegagi. Pigem ikka kitarr. Ja kuna Kustas Kikerpuu ansamblis jäi 1960. aastal kitarrimängija koht vabaks, kutsuti ta sinna, sest näpud jooksid tänu viiuliõpingutele kiiresti. Enne aga ulatas Kustas talle jaanipäeva aegu noodiraamatu ja teatas, et sügiseks olgu lood selged. Nii mööduski terve 16aastase nooruki suvi pingsalt harjutades.

Ja ometi läks noor Tõnis peagi mõni aasta hiljem hoopis Tartu ülikooli füüsikat õppima. Õnneks ei tegelnud ta Newtoni seaduste tudeerimisega üle kahe kursuse, ent ülikooli kohviku džässkvartetis oli kitarristina tõeline tegija. Muide, altsaksofoni mängis samas koosluses ei keegi muu kui tunnustatud akadeemik Agu Laisk.

Kuna Nõukogude armee vajas pidevalt sõduritelisa ja sinna värvati noori isegi ülikoolist, lõpetaski just see tõsiasi Tõnise füüsikaõpingud. Oli vaid suur juhus, et ta Tallinnasse sõjaväeorkestrisse sattus. Nimelt märkas isa koduaknast, et dirigent Ilmar Tomberg astus Luise tänava kohvikusse ja ajas poissi sinna talle end tutvustama. Kuulnud, et Tõnis on isegi trompetit kaks korda käes hoidnud, saigi diil tehtud.

Sõjaväeosa klubis selgus ruttu, et Tõnis ongi trompetit vaid käes hoidnud, sest vigaselt ettekantud heliredel reetis selle kohe. Nii sai tema instrumendiks esiotsa suur trumm, aga hiljem tuuba – aega harjutada oli ju sõjaväeteenistuses rohkesti.

Korraga paarkümmend partiid

Tsiviilellu naastes jätkus musitseerimine Kustas Kikerpuu loodud TV-ansamblis, mis kutsuti spetsiaalselt «Horoskoobi» ja teiste muusikasaadete jaoks kokku. Ka seal mängis Tõnis kitarri. Kuna otsiti ka inimest, kes kirjutaks noortele lauljatele nagu Jaak Joala, Ivo Linna, Boris Lehtlaan, Tõnis Mägi, Merle Ilus ja Tarmo Pihlap poplaulude seadeid, sai algus tehtud arranžeerimisega.

Kuigi arranžeeritud lugude koha pealt pole Tõnis enamasti arvet pidanud, tegi ta seda 1977. aastal siiski ja sai neid kokku 156. See tähendab omakorda, et tänaseks võib neid olla kokku tuhandeid.

Põhimõtteliselt tähendab arranžeerimine seda, et ühest klaveripalast võib Tõnis kirjutada välja partiid mis tahes koosseisule ja seejuures – erinevalt orkestreerimisest – ohtrasti fantaasiat kasutada, kui selleks tekib vajadus või tahtmine. See tähendab, et tema peas peavad ühel ajal kõlama kogu kollektiivi partiid korraga ja seda koos pauside, soolode, fermaatide, diminuendo’de ja crescendode’ga. Kas see hulluks ei aja?

«Siiani pole nagu põhjust kurta olnud,» lausub Tõnis muiates. «Mulle meeldib see töö väga, ka see, mis toimub muusikas meloodia kõrval.»

Tõnise annet märkas ka dirigent Peeter Saul, kes mehe kõrvale kutsus, et too Jaak Joalale ja Eesti Raadio Estraadiorkestrile «Hällilaulu» arranžeeriks. Ulatas Tõnisele suure tühja noodipaberi ja ütles pärast ühe lääneliku loo läbikuulamist, et kirjuta paari päevaga täis. Loo enda puhul oli tegemist ühe Soome televisioonis jooksnud USA seriaali tunnuslooga, millele nähtavasti hiljem kirjutati autoriks mõni suvaline slaavi nimi.

«Toona võisime ümber kirjutada ja salvestada ükskõik millist muusikat, selleks kelleltki luba küsimata. See oli küll tolle aja pluss,» hindab Tõnis. «Nõukogude Liit ei maksnud ju autoritasu mitte kellelegi.»

ÕNNELIKULT KOOS: Kaubandustöötajana tegutsenud Silva ja Tõnise abielus täitub tänavu 53. aasta. (Teet Malsroos)

Arvutifriik

Tänaseks on Tõnis kirjutanud muusikat kuuldemängudele, mängufilmidele, teatrilavastustele, isegi varieteedele, ning tema lood ja laulud kõlavad laulupidudelgi.

Huvitav on seegi, et kuigi meeldivas keskeas, ei kasuta Tõnis juba kakskümmend aastat noodijoonestikku ja pliiatsit, vaid arvutiprogramme. Poeg Tõnu on teda lausa arvutifriigiks nimetanud, kusjuures paljud Tõnise eakaaslased ei oska kompuutriga suurt midagi peale hakata. «Asi on selles, et programm, millega alustasin, osutus väga lihtsaks,» lausub ta justkui vabandades.

Ka koroonaaeg pole heliloojale sugugi viljastavamalt mõjunud kui muud ajad. Praegu on tal käsil 2022. aasta noorte laulupeole teoste loomine.
Tõnis leiab, et tema elu on eelkõige juhatanud juhus, mis on tekitanud mõnusa kulgemise. «Nii mul pole olnud, et päris võõras kohas vette hüppan,» tunnistab ta.

Ja noh, vähemalt kaks suurt õiget valikut on mees oma elus kindlasti teinud. Et loobus füüsikast ja leidis raadio tütarlasteansamblist juba 53 aastat tagasi Silva, kellega õnnelikult tänini koos on.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?