Kiri peatoimetajalt

Merle Luik, 28. oktoober 2020

Tänast kaanelugu sa tõenäoliselt juba nägid. Minu jaoks on vähihaigus väga isiklik teema ja elan sedasorti lugusid ka üliraskelt üle. Õnneks on Jaak ise positiivne, mis teeb loo lugemise natuke rõõmsamaks.

Mõni lugeja on vahel pahandanud, et kirjutame liiga palju igasugu haigustest. Mina aga arvan, et just tuleb kirjutada. Seda mitmel põhjusel. Esiteks: kui mõni meie lugudest paneb kasvõi ühe inimese enda tervisele rohkem mõtlema, päästab mõne elu, siis oleme meie ajakirjanikena oma tööd hästi teinud.

Teiseks: meie lood on ju elust endast. Ja elu ei ole ju alati üks roosa rõõmus mull. Vaata kasvõi enda ümber. Kui palju on neid, keda vähiteema kohe üldse kuidagi ei puuduta? Mõni lähedane, mõni vana tuttav, kellegi abikaasa … Ikka teame kedagi, kes on selle diagnoosi saanud.

Ma rohkem ja väga pikalt sel raskel teemal peatuda ei taha, aga tuletan kõigile meelde, et tervisel tuleb silma peal hoida. Palun-palun-palun. Kui sa oled viimasel ajal tundnud, et enesetunne ei ole hea, mine kindlasti tohtri juurde ja lase ennast uurida. Ja kui su «vanamees» arvab endiselt, et Eesti mees arstil ei käi, siis vea ta kasvõi kättpidi kohale.

Ma ise näiteks olen pikalt mammograafi juurde minekut edasi lükanud. Täna, kohe pärast oma jutule punkti panemist kindlasti helistan ja registreerin end ära. Luban!

Jaaku tänan aga usalduse eest ja soovin kogu meie toimetuse ning kõigi lugejate poolt kõva tervist ja vastupidamist.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?