NAISTELEHE ARHIIVIST | Jaak Johanson võitlusest leukeemiaga: „Igal hommikul ärgates on hea meel, et elus olen.“

Helina Piip, 28. oktoober 2020

14. veebruaril suri pärast võitlust leukeemiaga muusik Jaak Johanson. Avaldame uuesti 27. oktoobril Naistelehes ilmunud loo. 

Mullu detsembris leukeemia diagnoosi saanud Jaak Johanson arvab, et lähedastele on see aasta ilmselt raskemgi olnud. Et peale ravi oleks elus muudki, annavad nad koos Krista Citra Joonasega hingedeajal mõne kontserdi. Suvel Jaak ja Citra abiellusid – «koroona varjus, väiksemas seltskonnas».

Kui kehv enesetunne Jaagu (60) mullu detsembris perearsti juurde ajas, kahtlustas mees ise, et on sattunud puukborrelioosi haardesse. Doktor Iris Koort luges aga vereproovidest välja hoopis midagi muud. «Nagu haldja õnn, et ta selle ära tabas ja mind kohe PERHi hematoloogiaosakonda saatis. Võeti luuüdi proov ja praktiliselt järgmisel päeval pandi mind tugeva keemia peale. Kõik käis väga kiiresti!»
Oma Facebooki lehele postitas Jaak tookord sõnumi: «Sel Hingedeajal kutsus mind tantsule vastupandamatu Äggge Leukeemia.» Nüüd, aasta hiljem kommenteerib ta: «Inimestel ei ole üldiselt kombeks rääkida, mis neil viga. Aga mõtlen, et nii on kõigile kergem, kui teatakse. Mulle üldse meeldiks, kui me üksteisest rohkem teaksime.»

Jaak JohansonSIIN JA NÜÜD: Haiglas unistas Jaak pillimängimisest. «Ka tänu Citrale tahan mängida. Ta on väga andekas ja inspireerib mind,» ütleb muusik. (Robin Roots)

Keemilise puhastuse aasta
Jaagu sõnul on kõrvalseisjatel kindlasti raskem olnud – nemad ei saa ju midagi teha. «Ise olen asja sees – kui on valus, siis on valus. Tunnen heameelt sellest, et mul ei tekkinud enesehaletsust.»
Vahetult enne 60. sünnipäeva haiglasse sattunud muusik meenutab: «Kuna ma pole elu eriti põletanud, vähemalt mitte selle nurga alt, mis neere ja maksa rikuks, sai teha tugevat keemiat. Kui see mõjuma hakkas, tuli minna üksikisolaatorisse, sest immuunsus kadus ära, veri ei hüübinud, nõrgad kohad ütlesid üles. Lihased kuhtusid. Kõik karvad tulid maha, habe ja ... Nalja sai ikka palju,» lisab ta ehtjaagulikult.

VEEL EI TEADNUD: Habemega Jaak möödunud aasta hingedeajal, enne diagnoosi …

Igavik, mis algab siit
Mees kiidab PERHi hematoloogiaosakonna peaarsti Mariken Rossi ja kõiki arste-õdesid. «Õdesid – nende seas leidub ju palju venelannasid ja juuditare – on õnnistatud hästi hea huumorimeelega, tore oli lorajuttu ajada.»
Lavakooli lõpetanud ja koos Merle Karusooga teatrit teinud Jaagule on jäänud siiani harjumuseks elulugusid koguda ning seda tegi ta ka haiglas! Võttis intervjuusid nii õdedelt kui ka haigetelt. «Kohtasin seal palju ka oma tuttavaid ... Olukord on ikka päris tõsine nende leukeemiate ja muude vähkidega,» nendib muusik.
Jaak: «Haiglas oli mul mitu korda serva peal olemise tunne. Sain ära proovida – surmahirmu mul justkui pole. Ma ei ütle seda uljusest, olen 60 aastat vana. Muidugi on kohustusi elu ja lapselaste ees (Jaagu pojal Pärdil on koolieelikust poeg Henri ja tütar Helena, kes käib 1. klassis – H.P.) ning … Kui saad aru, et sul ei pruugi enam väga palju aega olla, kaobki aeg ära, asemele astub igavik. Kadus ära pabin mineviku ja tuleviku pärast, mis mul on alati olnud. Enne tundsin end ikka tohutu maailmavalutajana, et kõik on maailmas pahasti. Aga kui asi läheb väga konkreetseks, siis ... Nüüd on lihtsalt igal hommikul ärgates hea meel, et elus olen.»

Oodates talve
«Ma vist ikkagi intuitiivselt teadsin, et miski selline haigus võib mul olla, sest hemoglobiinitase kõikus juba paarkümmend aastat. Mul on 0-veregrupp ja alati, kui raadiost hüüti, et 0-verd on hädasti vaja, läksin kohale. Aga siis äkki öeldi, et enam ei sobi doonoriks. Uuriti ühte ja teist, sõin rauatablette. Tegelikult oli see nüüd kergendus, et lõpuks selgus, milles asi,» räägib Jaak.
Keemiatsüklid kestsid poole juunini ja haiglast koju saanud, nägi muusik enda sõnul välja kui Buchenwaldist pääsenu. Pööningukorteri treppi mööda koduukseni tuli minna käpuli, sest jalad ei jaksanud. «Kaal langes tasapisi 70 kiloni nagu parimatel aastatel. See on ju väga hea, lihtsalt lihaseid tuleb tagasi võimelda.»
Haiglatee siiski rohtunud ei ole, sest jätkuvad vereülekanded – «ambulatoorsed järeleaitamised», nagu Jaak ütleb. «Tean, et talvel ootab ees Tartusse minek ja tüvirakkude siirdamine.»
Lähisugulased kahjuks luuüdidoonoriks ei sobinud ja Jaak teab, et sobivat otsiti tervest maailmast. «Kuuldavasti leitakse eestlastele sageli luuüdidoonoreid Lõuna-Aafrikast (buuride seast) või Põhja-Saksamaalt. Mulle on doonor õnneks leitud.»
Muusiku haiguse teeb raskesti ravitavaks pikaajaline harvikhaigus, millest möödunud detsembris kasvas välja äge leukeemia. Ent tänu sellele saab mees osaleda ravimikatsetuste programmis. «Minu peal katsetatakse üht ravimit, mis mõjuvat väga hästi. Bürokraatia on aga pikaldane ja ootame seda rohtu mere tagant kevadest saadik,» räägib Jaak.

PÄRAST ESIMEST KEEMIAT: Vahetult enne 60. sünnipäeva haiglasse sattunud Jaak: «Hea meel on sellest, et mul ei tekkinud enesehaletsust.»

Pilt on palju kirkam
Eneses toimuvat huviga jälginud mees märkas, et keemia mõjul tekkisid kehas vaevad ja nõrkused, aga meeleseisund läks kirkaks. «Täiesti nagu ... selgeltnägemisvõime, võiks öelda. Mitte et näeks inimesi läbi, aga justkui pilt muutus või pildi kvaliteet. Tuli kergus ja rõõm. Mõned päevad on küll rohtude mõjul vaevalisemad, aga rõõm ei kao ära.»
Isolaatoris olles vaatas Jaak läbi Vene filmiklassikat. Ka kitarr oli haiglas kaasas. «Mängisin pilli, et hoida näpud mingil määral vormis, sest keemiaga tulid maha ka kitarrimängust näpuotstele tekkinud tugevad padjad.»
Märtsis andsid nad koos Krista Citra Joonasega haiglas õdedele naistepäevakontserdi.
Suvel aga pani Jaak tähele, et tema hääl on muutunud. «Ilmselt puhastas keemia terve süsteemi nii ära, et jõudu küll ei olnud, aga mitu sõpra ütlesid, et mu hääl on selgem, teistsugune, kirkam. Seda tundsin ka ise,» tunnistab muusik, kellele meeldib anda just kammerlikumaid kontserte, et ei peaks kasutama võimendust. «Mu laulud on ju rohkem sedasi …, et laon ritta sõnumite kaskaade ja nägemusi.»

PULMAPÄEVAL PELGULINNAS: Jaak ja Krista Citra abiellusid juunis – foto on tehtud laulatuse päeval.

Näitus Hiiumaal
Päris uusi laule on Jaagul praegu juppide, ideede, katketena. «On vaja, et õhk sinust mõnusalt läbi käiks – pean saama hoo pealt, täie kopsuga laulda. Kui aga õiget jõudu pole ...» Nii oligi laulutekstide kirjutamisest mõnusam hoopis joonistamine.
«Joonistasin haiglas mitu kilo pilte,» sõnab mitmekülgselt andekas mees ja näitab sulejoonistusi, mille aluseks olevad akvarellid on sõprade tehtud. Kui haiglas valuööde tõttu magada ei saanud, läks Jaak puhketuppa, istus teleri ette ja joonistas.
Tuleb välja, et mees kuulub juba ammustest aegadest Eesti Kunstnike Liitu ning osales 1980ndatel Tõnis Vindi rühmituses Stuudio 22. «Käisime Vindi juures kodustuudios ja see oli nagu toonane ööülikool. Nüüd suvel oli Raini Laide korraldatud Stuudio 22 liikmete suurem grupinäitus Toompeal parlamendigaleriis,» räägib Jaak. Praegu saab veel Jaagu töid kuni 30. oktoobrini näha Hiiumaal Kärdla kultuurikeskuses – Mae Kivilo algatatud näitusel «Maatuul».

JAAGU KUNST: Haiglas aitas joonistamine valusid taluda. «Akvarellid on sõprade tehtud ja mina joonistan sulega kompositsioone peale. Selliseid pilte on mul palju.»

Koos muusikas ja elus
Iseenda rõõmuks annavad Jaak ja Krista Citra hingedeajal ka mõne kontserdi. «Võib-olla sõbrad tahavad tulla üle vaatama, kas mul on nina veel peas,» viskab mees jälle nalja.
«Mulle meeldib väga mängida koos Citraga, kes on täiesti hämmastava meloodiaandega. Vahel teeb kurvaks, et nii suure mastaabiga muusikul on nii vähe võimalusi mängida.» Krista Citra on bambusflöödi bansuri virtuoos. Ja muusika ongi see, mis Jaagu ja Citra kokku viis. Juba keskkooli lõpus salvestas Jaak endale raagasid, mida esitas Pandit Hariprasad Chaurasia. Just selle legendaarse muusiku juures õpibki Krista Mumbais, nüüdseks juba pea paarkümmend aastat.
«Kui mängid koos kellegi nii tulisega nagu Citra – see äratab ennastki väga palju kogematagi paremini mängima,» tunnustab Jaak naist, kes on olnud tema kõrval ka ränga haiguse aastal. Mehe sõrmes on abielusõrmus − sel suvel nad abiellusid.
«Ma ei ole kunagi abiellumisest aru saanud, mulle tundus, et see maailm ei ole enam see koht ... Et võib ju elada lihtsalt koos millegi nimel, mida saab koos teha,» mõtiskleb Jaak. Aga pärast ravi tundis muusik, et mis vahet seal on, kas on see koht või ... «Tüdrukutele on see kuidagi palju tähtsam – alateadlik soov mingi kindluse järele.»

Uue hingamise ootel
Mida kõike tahaks ta aga veel teha? Vendade-õega tahaks mingi uue hingamise leida. «Isegi teatrit oleks tore teha!» tõdeb Jaak. Kunagi meeldis talle väga osaleda VHK teatrikooli õpilastükkides, pisirollides.
Nende selle aasta Shakespeare’i «Lõpp hea, kõik hea» oli Jaagu mitme aasta teatrielamus. «Käisin seda suvel mitu korda vaatamas, sest mõtlesin, et äkki nägin midagi kogemata valesti. Aga oligi väga-väga hea.»
Talle meeldibki vaadata andekaid artiste, kui keegi vastupandamatult esineb. «Ja ka see meeldib, kui mul endal õnnestub vahel inimesed ära võluda.»

«Ellujäämise rõõm ja tänu»
Jaak Johansoni ja Krista Citra Joonase kontserte «Ellujäämise rõõm ja tänu» saab homme nautida Kohila mõisakoolis, 5. novembril Narva linnuses ja 10. novembril Tartus Saksa kultuuri instituudis, algus kell 19.00.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?