TERE TULEMAST HEA TUJU FARMI! Venemaalt pärit klounipaar tahab Eestisse rajada oma koduloomateatri

Verni Leivak, 28. oktoober 2020

Kuu aega pärast Eestisse jõudmist oli Venemaalt pärit klounipaaril Aleksandr ja Katerina Mironovil selge, et just siin tahavad nad vanaks saada.

Pere on tänaseks kanda kinnitanud Läänemaal Piirsalu külas ja avanud seal väikese koduloomade teatri. Ent Aleksandri (49) ja Katerina (32) Maarjamaale sattumise lugu on eriline, nagu on seda ka nende tutvumise lugu.

Katerina elas 12 aastat tagasi Mordva pealinnas Saranskis ja õppis kohalikus ülikoolis õigusteadust. „Ma ei lõpetanud õpinguid, sest kohtusin Temaga,“
mainib Katja Sašaga kohtumist säärase tooni ja tunnustusega, et Aleksandrit kujutava isikulise asesõna lausa peab suure algustähega kirjutama.
Saatuse keerdkäiguks võib aga pidada tõika, et tegelikult soovis tsirkuseartistiks, täpsemalt klouniks õppinud ja Moskva riiklikus tsirkuses töötanud Aleksandr kõneleda telefonitsi tööasjus Katerina poolõega. Millegipärast haaras telefoni hoopis Katja ja sellest asi susisema hakkaski. 
Kuu aega hiljem tegi Aleksandr abieluettepaneku ja naine võttis selle vastu. Loomulikult šokeeris Katerina vanemaid korralikult, kui marssis ülikooli dokumente välja võtma, ja tõttas siis otse vaksalisse piletit ostma, et saata kaasat tema külalisetendustel Ukrainas.

UUEL KODUMAAL: Aleksandr ja Katerina seisavad maalapil, kus varem kasvas vaid kibuvits. Juurinud selle meeterhaaval välja, tehti ruumi tulevasele teatrile. Liiv, mis pildiltki näha, on tulevase lava ja vaatajatribüüni alus. (Erki Parnaku)

Saalist otse lavale

Üsna pea anti selle Moskva tsirkuse etendustes roll Katerinalegi. Nimelt pidi naine saalis istudes teesklema vaatajat, kelle kloun lavale kutsumiseks välja valib.

„Olin justkui publiku seas istuv fotograaf, kelle kloun maneežile kutsus ja riidest kotti ajas. Kui kotisuu uuesti alla langes, kandsin seljas uhket valget kleiti. Seejärel kinkis ta mulle lilled, tõstis mu kätele ja viis kulisside taha. Kui Aleksandr pidi taas lavale astuma, olin temaga koos ka mina, aga juba artistina,“ kirjeldab naine.

Ta lisab, et rõhuv enamik vaatajatest jäigi algul uskuma, et tema puhul oli tegu lava taha viidud tavavaatajaga. Tänu heale mängule tegi direktor üsna pea Katjale ettepaneku trupiga püsivalt liituda.

Samas ei püsi tsirkusetrupid kunagi pikka aega ühesugustena – artistid töötavad enamasti konkreetse ajaga määratletud töövõtulepingutega, et peagi teise tööandja juurde minna. Tsirkus, nagu klounid ütlevad, on tavaliselt lihtsalt maja koos direktori ja raamatupidajaga. Just seetõttu ei näi artistidel erinevate tööandjatega gastroleerimisele lõppu tulevat.

Muide, Aleksandr leidis siiski töö kõrvalt võimaluse (lisaks Kaasanis omandatud näitleja erialale) Moskva GITISes tsirkuserežissööri kursused lõpetada, seega teinegi kõrgharidus omandada. Sessidel Moskva kesktsirkuses osales vabakuulajana ka Katerina, kes haarati käigult ka illusionistide atraktsioonidesse.

MEGASTAARID: Kitsed teevad trikke väga hea meelega ja neid on sõralistele lihtne õpetada. Kõigele lisaks on nad kõige suuremad sõbrad. (Erki Parnaku)

Appi tuli sputnikupilt

Oli aasta 2013, mil abielupaar Mironovid Lauri Viikna kutsel Tivoli tuuriga liitusid ja esimest korda klounidena Eestisse sattusid.

„Maikuu, aga kohutavalt külm ilm,“ meenutab Katerina. „Seisime Lasnamäe parklasse rajatud esinemisplatsil ega jõudnud end ära kiruda. Leidsime, et sellise kliimaga riigis ei tahaks iial elada, kuid juba kuu möödudes ostsime korteri. Armusime napi kuuga Eestisse ära – see oli justkui unistuse täitumine!“

Vaadanud sputnikupiltidelt järele, kus on Eestis rohkesti rohelust, langes elukohavalik Läänemaale Piirsalu lähedale Ristile. Pealegi ei jää see suurematest linnadest kuigi kaugele, Tallinnasse on vaid 70 kilomeetrit. Nüüd on elamistingimused muutunud, sest Piirsalu külla soetati suurem korter. Mis siis sellest, et seal pärast tulekahju viisteist aastat keegi sees ei elanud. Kõike saab ju oma kätega renoveerida.

RAHVA LEMMIKUD: Väga väikest kasvu mägiveised meeldivad lastelegi väga. Üks on julgem, teine arem. (Erki Parnaku)

Põhimõtteliselt eesti keeles
Aleksandrile oli aastatega (laval on ta juba 33 aastat) heaks tavaks saanud, et võõras riigis esinemiseks õpib ta selgeks mõne fraasi kohalikus keeles. See tekitab ju publikus alati sooje tundeid.

„Eesti keel on kohutavalt raske, kuulub see ju võrreldes vene keelega hoopis teise keeltegruppi. Ent põhjust rõõmustada on – Aleksandr sooritas koroonakevadel B1 taseme keeleeksami,“ teatab Katerina särades. Naisel endal jäi see tegemata, kuid eesmärgist pole ta loobunud. „Ma pole ikkagi kindel, kas oskan eesti keelt,“ lisab Aleksandr puhtas Maarjamaa keeles ja naine konstateerib vaid, et nüüd on mehel kodakondsuse saamine vaid põhiseaduse tundmise eksami kaugusel..

OMAMOODI NUNNUMEETER: Isegi see jaapani väga väike kääbuskukk lubab ennast toita ja katsuda. (Erki Parnaku)

Purssimine meeltmööda

Loomad tulid Mironovite ellu juhuse tahtel, sest keegi poetas Sillamäe külalisesinemistel neile karbi sees kassipoja. Kui Eestisse saadi ametlik töö- ja elamisluba ning loodi oma ettevõte, asuti kahekesi etendusi andma.

„Seadsime kohe eesmärgiks alustada just eestikeelsetest kohtadest,“ pareerib Aleksandr ajakirjaniku küsimusele ägedalt vastu, et ju oli algul kergem venekeelsetest linnadest alustada. Mees meenutab muiates, kuidas kokkuleppeid sõlmides esimese lausena ütles: „Vabandage, ma ei räägi eesti keelt.“

Katerinale kangastub, kuidas nende üle vahel heatahtlikult naerdi või vastupidi, ei tehtud valesti rääkimisest mingit numbrit – igatahes märkasid mõlemad, et eestlastele nende eesti keele purssimine meeldis. Etendusedki olid eestikeelsed – klounaadides ju palju sõnavara pole ja põhimõtteliselt astusid nad isegi Lasnamäel Lindakivi keskuses eestikeelse etendusega üles.

„Siia tulles polnud meil aimugi, et Eestis nii palju venekeelseid inimesi elab! Arvasime algul, et venelasi siin polegi,“ tunnistavad Mironovid, sest isegi Piirsalus saavad nad tihti emakeeles suhelda. Ka koduloomade teatri rajamiseks ära ostetud maatüki endised omanikud olid venelased.

OOTAVAD OMA AEGA: Lavale pole hobused seni pääsenud, sest neile ei jagunud lihtsalt piisavalt ruumi. Samas aitasid just nemad kevadisel koroonaajal perel aineliselt toime tulla, sest sõnnik läks kenasti kaubaks. (Erki Parnaku)

Pere jõudne juurdekasv

Ristile neljakesi – peale Aleksandri ja Katerina nende tütar ja kass – elama asudes lubas pereisa naisele, et nüüd võib ta ellu viia ka oma ammuse unistuse ning võtta viiendaks pereliikmeks šnautseri. Peagi lisandus saksa lambakoer, sest Katja veterinaarist isa oli neid Venemaal alati kasvatanud.
Kahe koeraga koostöös valmisid ka esimesed trikietteasted, eeskujuks internetist leitud klipid.

Peagi oli Katerina juba valmis ka selleks, et huvilistele ise koertega trikitegemise õpitube korraldada. Isegi kass tegi paar aastat tagasi trikke, kuid on sellest nüüd omal soovil loobunud.

Tegelnud noorena ratsaspordiga, ei saanud Katerina aga hobuste soetamise mõtet peast. Tsirkusetruppides töötades oli ju isegi tema kaasa tõdenud, et naine pidevalt hobusetalli kaob. Nii liitus peagi perega must poni, kelle eest tasumiseks andsid endised peremehed võimaluse kasutada järelmaksu.

Näinud tütart poniga sõitmas, muutus Katerina aga kurvaks, sest temal ju endiselt oma neljajalgset polnud. Nüüd on. Ja kuna kabjalised üksindust ei talu, on nüüd ponilgi sõber ja on liigikaaslased ka hobusel. Varsti liitusid seltskonnaga mägiveised, kitsed, küülik ja kuked-kanad. Oligi koos teatritrupp, kellest kunagi kedagi ära ei sööda.

Sõnnikust sai pere toitja

„Ainult suured hobused pole veel esinenud – neile pole lihtsalt piisavalt ruumi jagunud,“ tõdeb Aleksandr. Ja muidugi küülik Mihkel, kelle külaelanikud hiljuti niisama tõid ja kes täpsemal uurimisel osutus hoopis naissoo esindajaks. Tõtt-öelda on sõbralikud mägiveisedki pigem trupi taustajõud, sest metsaalune maastik vajab hooldust. „Lõppkokkuvõttes on meil nüüd farm, kus ei toodeta midagi peale hea tuju,“ naeravad Mironovid.

Tegelikult aitasid hobused kevadisel koroonaajal aineliselt toime tulla, sest sõnnik läks kenasti kaubaks. Isegi toiduraha ähvardas toona lõppeda, sest suid on peres palju. Suvel aitasid ots otsaga kokku tulla aga kõik loomad, kes esineda suutsid-tahtsid. Pererahvas arvab, et koroonakevadeta oleksid nad ehk lihtsalt koerte trikitamisega jätkanud.

HETKI ETENDUSEST: Loomad on Aleksandri ja Katerinaga võrdväärselt ametis.

Trupi oma megastaarid

Nüüd on trupi megastaarideks kahtlemata kaks kitse. „Vapustavad loomad. Uskumatult nutikad, õrnad, kontaktsed,“ õhkab Katerina. „Ja kui hea on neid dresseerida! Täpselt sama kerge nagu koeri,“ lisab Aleksandr. Ponidega on pisut keerulisem, aga nemadki teevad trikke.

Loodetavasti valmib tulevaks suveks ka vaatajate tribüün ja täitub huvilistega. Loomadega ühest kohast teise reisimine tekitab neile asjatut stressi – siin saavad nad esineda justkui kodus. Pärast etendust võib publik ka niisama ringi vaadata, loomadega suhelda ja neid paitada-toita. Selle koha pealt on nunnumeetriteks veised ja väike jaapani kukk.

„Kas teadsite, et lehmadel pole ülemisi hambaid,,“ küsib Katerina ühtäkki ja sõnab, et isegi selles küsimuses saavad lapsed kindlasti targemaks.

Õnnelik kevad ja õnnelik talv

„Mul on tegelikult tänavu juhtunu üle väga hea meel,“ peab Katerina silmas koroonat. „Sest muu hulgas täitsime veel ühe ammuse unistuse – loobusime väsitavate külalisetenduste andmisest, mis on tavaliselt iga kogenud tsirkuseartisti jaoks peaaegu täitumatu unistus. Hoolimata sellest, et meile saadeti juba allkirjastamiseks leping, et annaksime koerte ja poniga gastrolle Soomes. Loomade heaolu nimel ütlesime ära,“ seletas ta.

Muide, jõuludeks valmistavad Mironovid ette vabaõhu jõululavastust koos sooja tee, lõkke ja jõuluvanaga, nii et hoidkem nende toimumise asjus kätt pulsil.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?