Kiri toimetajalt | Kirjuta sõbrale kiri!

Silja Paavle, 15. aprill 2020

Kui üle pika aja märtsi alguses toimetusse jõudsin, ulatas peatoimetaja Merle mulle kirja. Päris kirja, päris paberil kirjutatu. Ei mäletagi, millal viimati midagi sellist postkastist leidsin. Postkaarte küll, kuid paberil kirja mitte.

Ilmselt oli viimane, kes mitme aasta eest mulle pikki kirju saatis, Katrin Põlvast. Temalt tulnud ümbrikuis oli lehekülgede viisi pikki lugusid vahepealsest elust, tervisest ja loetud kirjandusest. Päriselt kohtusime Katriniga vaid mõne korra, need kirjad tegid meid sõbraks. Paraku vedas naise tervis teda alt – ja kirju pole rohkem tulnud.

Aga nüüd kirjutas mulle Elgi-Maret pärast Eesti esimese riigivanema Ants Piibu lapselapsest kirjutatud artikli lugemist. Elgi-Mareti hoole all oli läbi mitme riigikorra ja aastakümne kasvanud kliivia, mis oli pärit hukatud Piibu korterist. Tänu artiklile sai ta võimaluse selle lille tagasi algsesse asupaika saata. Tänases ajakirjas kirjutan sellest toredast seigast lähemalt.

See kiri tõmbas aga silma niiskeks. Mitte ainult seal leidunud sõnumi pärast – see tõi meelde hulga häid emotsioone. Elevuse, mida tundsin postiljoni saabumist oodates ja kirjasõpradelt mõnd rida lootes. Ja hetki, mis kulusid vastu kirjutamiseks. Mõni saadud rida on tänini mälestustekarbis ja paneb ikka veel muhelema.

Moodsad sidevahendid on käsitsi kirjutamise unustuse hõlma matnud. Mis aga oleks, kui tuletaks meelde, kuidas pastakat käes hoida ning aadressi ümbrikule kirjutada? Kui kord päevas mõnele sõbrale helistamise kõrvale mahutaks praegusel keerulisel ajal ka vähemalt ühe paberkirja nädalas? Vanaemale? Või naaberlinnas elavale sõbrale?

Mul on pastakas ja paber juba lauaserval ootel.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?