Kunstnikud hetkeolukorrast: kui astun üle ateljee läve, on kõik võimalik

Helina Piip, 15. aprill 2020

On kunstnikke, kelle ateljee on nende kodus, aga ka neid, kes üürivad tööruume mujal. Kolm maalikunstnikku räägivad oma ateljeest ja sellest, kuidas praegune kriisiaeg nende tegemisi mõjutab.

KAMILLE SAABRE: «Pintsel juba kiheleb maalimise järele! Minu modellid tulevad kõik meie aiast. Ootan nartsisside puhkemist ja pojengide aega.» (Stanislav Moshkov)

Ateljee kodus, elutoas
Kamille Saabre (49): «Minu ateljeenurk asub Merivälja-kodus, avatud elutoa ühes otsas. Nii olen alati laste jaoks olemas ja eks see ole ka mugav, kui ei pea mujale sõitma.
Enne maalima asumist teen toa korda, siis on mõnus. Eks praegu tuleb arvestada uute oludega – osa ajast on meeski kodus ja töötab samuti siin. Tütar (11) oli juba varem koduõppel, aga nüüd siis ka poeg (12). Minu tööaeg vähenes selle võrra, kuid pere seisukohast on karantiiniaeg hea. Ilmsiks on tulnud mõned puudujäägid laste kasvatamises, mida proovime tasa teha. Märkasin ka, kui vähe olen kaasanud lapsi kodutöödes, koos söögitegemises. Praegune aeg paneb paljudele asjadele teistmoodi vaatama. Ja kahte kunstiõpilast hakkasin õpetama video vahendusel, neid väikeseid lõike võivad kõik YouTube’ist vaadata.

Kaduv ilu ja hetk
Aga pintsel kiheleb maalimise järele ja modellid tulevad kõik oma aiast. Vaatasin just lumikellukest hästi lähedalt, aga sain aru, et kui maaliksin seda sama suurelt kui teisi lilli ja vilju kujutan, ei tunneks keegi seda ära. Ootan poeedinartsisside avanemist. Just maalide tarvis istutasin aeda pojenge, need on atraktiivsed ja maalitehniliselt huvitavad. Mulle meeldib pojengide kihilisus – nagu elu ise. Lõuendi ees tahan tunda õite lõhna ja ideaalis võiks see pildilegi jääda.
Lilli maalides tuleb kiiresti tegutseda, sest õis ei püsi kaua värske. Samas polekski mul kannatlikkust ühte maali mitu kuud nokkida. Näen lillede pealt, kui kaduv on ilu ja hetk – eks sama ole ka meiega ...

Maal prooviks kaasa
Kõige mõnusamad on ateljees hommikud, kui lapsed alles magavad. Joon kohvi ja sean vaimu valmis. Hiljem, maalimise käigus võib vahel ka keeruliseks minna, kui pilt ei allu kontrollile, vaid liigub suunas, mida ei oodanud. Eks neist hetkedest tuleb läbi närida.
Ideaalne ateljee võiks ulatuda läbi kahe-kolme korruse ja suurte akendega olla. Teeksin siis tohutu suuri maale, pannoosid!
Piltide ostjaid olen kutsunud ateljeesse töid kindlasti oma silmaga vaatama ja pakkunud, et esialgu võib maali ka prooviks kaasa võtta. Et veenduda, kas see sobib kodu ja inimestega, kes seal sees.»

PIRET ROHUSAAR: «Araabia hurt Atabuk tuli mu ellu 16. sajandi maalidelt – mulle jäi lihtsalt silma, et õukondlasi maaliti just koos selle koeraga. Maikuus saab ta nelja-aastaseks.» (Stanislav Moshkov)

Päevad ARSi loomemajas
Piret Rohusaar (58): «Minu päevad algavad rutiinselt koos araabia hurda Atabukiga, sest selle sportliku koeraga tuleb igal hommikul jooksmas käia. Pärast seda saabume koos stuudiosse. ARSi kunstilinnakus on mul ateljee juba 15–16 aastat. Siinsetes pikkades koridorides tegutseb palju ateljeesid ja kunstnikel on mõtted alati uute teoste juures, nii et igati inspireeriv paik. Ehkki ma ise väga palju ei suhtle − olen pigem kinnise loomuga.
Vabakutselise päevi pole koroonaaeg muutnud – keegi ju igapäevast ateljees käimist ära pole keelanud. Ent murelik olen küll. Mul on väga suur lein, sest aasta alguses suri abikaasa. Ega ma teagi, kuidas üldse jätkan ja kas ka edaspidi saan seda ateljeed endale lubada. Kui palju on neid, kes jaksavad pärast koroonat maale osta?

Praegu aitab ainult kunst
Alati, kui mul on raske, teen maali, mõeldes Jacques Prévert’ luuletusele «Kuidas portreteerida lindu». Ka hetkel on just see pilt käsil. Ega mind praegu, leinaajal, muu aitagi kui kunst.
Olen ka kodus maalinud, aga seal on pildi vaatamiseks kõige pikem distants see, kui heidan voodisse pikali. See ikka päris õige pole.
Töötades kuulan muusikat, armastan väga džässi. Mul on isegi terve seeria maale eesti džässmuusikutest.
Ateljees oleks hea, kui on põhjapoolne valgus, siis ei tule päikeselaigud segama. Minul päris põhjaaken ei ole. Õhtuti lööb tuppa teiste majade peegeldusi – mulle meeldib see müstiline, tummine kaduv valgus. Alati on huvitav jälgida, millised värvid jäävad maalil kauemaks kumama, millised kaovad rutem. Siis ma enam muidugi ei maali, vaid molutan viljakalt.»

MEIU MÜNT: «Mul on vajadus iga päev maalida, kasvõi natukene. Käin ateljees peaaegu iga päev, siin jagub õhku ja privaatsust.» (Aldo Luud)

Tartu Kunstimaja atmosfääris
Meiu Münt (47): «Kunstnik vajab tööks ikka omaette ruumi, näiteks köögis lauanurgal oleks keeruline õlimaali teha. Kui mul ateljeed ei olnud, maalisin kodus magamistoas, tervet korterit täitis tärpentinilõhn. Sain kuidagi hakkama. Ka üksi olemise võimalust on kunstnikul vaja, et saaks keskenduda, end muust maailmast välja lülitada. Muidugi, ateljee eest tuleb üüri tasuda, siiani olen kuidagi hakkama saanud.
Minu ateljee asub Tartu Kunstimajas juba 20 aastat ja oma atmosfääriga on see maja üks eriline paik. Siin asuvad mitmete Tartu tuntud kunstnike tööruumid ja esinduslikud näitusepinnad.

Töö käib kogu aeg
Käin ateljees peaaegu iga päev, siin jagub õhku ja privaatsust. Mul on vajadus iga päev maalida, kasvõi natukene. Muidugi tuleb ka lühemaid või pikemaid pause sisse, kuid töö käib ju kogu aeg – alateadvuses toimub pidevalt mingi analüüsimine ja ideede kogumine. Maalima asudes pole mul väga konkreetset pilti silme ees, palju kujuneb töö käigus ja lõpptulemus pole tavaliselt ennustatav.
Ideaalne ateljee on hea valgusega, suure akna või akendega, avar, hele, kõrge laega, vaikne – peaaegu nagu see, mis mul juba on. Siinne aken jääb küll lõuna poole, päike paistab pärastlõunati sisse ja kõrged puud viskavad varje. See pole maalijale ideaalne, aga mulle tegelikult meeldib. Suvel, kui päike ruumi kasvuhooneks kütab, ei saagi siin päeval olla, liiga palav ja päikeseline. Sügisel ja talvel peab elektrivalgusega maalima, kuid mind see väga ei häiri. Päevavalgus on loomulikult parim.

Iga kord on kõik võimalik
Praegusel kriisiajal on ära jäänud mu ateljees toimunud täiskasvanute maalitunnid. Kord nädalas käis koos väike grupp, kus oli nii algajaid kui ka neid, kes juba maalimisega tegelenud.
Ise käin siin ikka praegugi õhtul hilja maalimas, siis on maja tühi ega kohta kedagi. Sotsiaalsust ja suhtlust on vähem, kuid olengi loomult pigem eraklik.
Eks neid õnnelikke hetki ole siin olnud lugematuid kordi. Kui maal saab valmis ja ma kirjutan signatuuri alla, võin õnnelik olla. Eriti suurt õnne tundsin siis, kui sain selle ateljee oma kasutusse. Ja lemmikhetk on alati ka üle ateljee läve astumine. Siis on iga kord kõik võimalik – on võimalik, et alustan uut maali, jätkan pooleliolevaid või lõpetan mõne töö. Lemmikhetk on seegi, kui olen maalinud mitu tundi järjest ja siis võtan pausi, teen kohvi, istun oma töö ees ja lihtsalt vaatan tehtut.
Lähipäevil avatakse minu näitus «Äralend» Aparaaditehases, tARTu Poe kunstigaleriis. Seoses koroonaajaga saab seda näha küll peamiselt virtuaalselt internetis.»

Kunstinäituseid veebis:

  • noar.eu/et/category/olematud-naitused

Siit leiad näitused, mis praegu suletud uste taga.

  • facebook.com/adamson.eric

Olev Subbi näitus koos taustainfoga.

  • ekm.ee/virtuaalmuuseum

Kumu näitused koos giididega.

  • youtube.com/user/tartmus/videos

Intervjuud kunstnikega.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?