Appi, ma ei jaksa enam süüa! Aga lõpetada ka ei suuda!
Päevast päeva nelja seina vahel istudes tulevad pooled sammud sellest, et lakkamatult kööki sammun. Kõht pole kordagi tühi, aga söömata olla ka ei saa. Elu nagu nali – söön korra päevas ehk hommikust õhtuni. Kuidagi peab sellele pidevale õgimisele ju piiri panema. Proovisin järele mõne internetist leitud soovituse.
Pane külmkappi siltTundub lihtne lahendus, kui söömine muutub automaatseks. Kirjutad trükitähtedes suure sildi ja paned selle külmkappi. Mis vägisõnad täpselt kirja saavad, see on vaba valik. Just nimelt paned kappi, sest uksele magnetiga kinnitades kipuvad meeldetuletused maha libisema ja kaduma. Nagunii on vabandusi varnast võtta, ei pea seda veel kergemaks tegema. Päevakese töötab nipp väga hästi. Kui ka transis kapini sammud, tuleb silti nähes ikka meelde, et tegelikult pole sealt vaja midagi otsida. Jama oli aga selles, et paber liikus mingil moel vettinud spinati ja kodujuustu vahele ning polnud enam loetav. Ent see oli kõigest väike tagasilöök. Uus silt ja katse läheb edasi. Kirjutasin lausa punasega: «Kas tõesti? Jälle siin?» Iroonia on teatavasti salakaval ja mõjus relv. Paar päeva hiljem oli aga meel kogu isolatsioonist nii must, et rebisin sildi maha. Jäi pidevalt ette. Kokkuvõttes võib terve majapidamise igas suuruses ja värviga silte täis kleepida, aga nende mõju pole igavene – sa lihtsalt harjud nendega ära.