Ooperilaulja Reigo Tamm: „Praegu on aeg tehtu üle järele mõelda ja uusi sihte seada.“

Silja Paavle, 15. aprill 2020

«Aprill pidi olema mu elus kõige töisem kuu. Nüüd istun kodus ja mõtlen,» lausub ooperilaulja Reigo Tamm, kes jagab oma elu kolme linna – Tallinna, Tapa ja Tartu vahel.

Tallinnas on Reigol (31) kodu ja töö ehk solistiamet rahvusooperis Estonia. Tapal kuulub mees kohaliku valla volikokku ja püüab elu edendamiseks kodukandi patrioodina üht-teist ära teha. Emajõe Ateenas hoiab kuus hooaega Vanemuises töötanud Reigot iga-aastase Tartu linna päeva kunstilise juhi amet ja kuni selle kevadeni ka kubjas Hansu roll ooperis «Rehepapp». Selle viimased etendused, nagu ka ülesastumised Estonias, jäid kõik eriolukorra tõttu ära.

ELAME EDASI: Reigo loodab, et kriis lõpeb peagi ja me tuleme sellest välja targemate ning tugevamatena. «Ehk nagu teatrijuht Aivar Mäe meile ütles: «Oleme rahvusooperis igasuguseid keerulisi aegu üle elanud, elame koos üle ka praeguse raske aja.»» (Erki Pärnaku)

Mõttelennu taltsutamine
«Aprillis pidi olema 21 etendust-kontserti – see olnuks mu elus kõige töisem kuu,» nendib ooperilaulja kahetsusega hääles. Peale teatrietenduste jäid ära ka operetikontserdid Tartu ülikooli sümfooniaorkestriga ning Georg Otsa sajandale sünniaastapäevale pühendatud tuur «Unustamatu Mister X». Tõsi, viimane lükkus sügisesse. «Nüüd istun kodus ja mõtlen,» märgib mees, lisades, et on kolmandat hooaega rahvusooperi koosseisulise solistina tegelikult õnnelikus olukorras. Vabakutselistel muusikutel on praegu väga raske.
Eriolukorra esimestel nädalatel pidi muidu tegutsema harjunud muusik korduvalt mõttelendu taltsutama. Näiteks siis, kui mõtles, et tööd praegu ei ole – teeks selle asemel haltuurat. Või et terve aprill on vaba – oleks aeg kuskile pikemaks reisile sõita. «Kõigi nende mõtete tekkimisel jõudis reaalsus sekund hiljem kohale.»
Ta on mõelnud, et ärkamisaja generatsioon, kuhu ta isegi kuulub, on seni elus näinud ainult häid asju. Või kui ongi veidi keerulisemaks kiskunud, tiksub alati kuklas teadmine, et läheb paremaks. Olgu see siis astumine Euroopa Liitu, NATOsse või pürgimine Euroopa viie rikkama riigi hulka. Nüüd valitseb aga teadmatus eesoleva suhtes. «Ilmselt on see kõik millegi algus ning tulevikus räägitakse elust enne ja pärast viirust,» pakub ta.
 
Häid ideid tulevikuks
Samas on keeruline aeg välja toonud ka inimeste loova ja parema poole. Reigo viitab näiteks veebikontsertidele, mida paljud armastatud muusikud kodust annavad. «Seda head mõtet peab olema võimalik veel edasi arendada, miks mitte pidada maha kasvõi e-laulupidu,» usub kultuurikorraldajana aastaid tegutsenud mees veendunult. Tema hinnangul paneb nelja seina vahel olemine meie mõtted esmasest šokist üle saades kiiremini tööle ja motiveerib lahendusi otsima. «Loodan südamest, et eriolukord ei tähenda vaid e-kooli ja teiste e-lahenduste edasiarendamist, vaid toob kaasa veel hulga häid ideid.»

NALJATA EI SAA: Reigo parodeeris mullu Alexela kontserdimajas toimunud näosaate finaalis kolleeg Karmo Nigulaga ansamblit Paradoks ning esitusele tuli praegu vägagi aktuaalne lugu «Ära möödu must lähedalt». (Martin Ahven)

Miski ei saa endiseks
Teisalt ei saa mööda asjaolust, et teadmatus ja ebamäärasus tekitavad hirmu. Sellega toime tulemiseks ja olukorraga leppimisel oma psüühika toetamiseks arvestab Reigo sisimas, et mai esimesest päevast on kõik korras. Samas annab mees endale aru, et tõenäosus on suur, et see nii ei lähe. «Endiseks ei saa enam nagunii miski, sest kõigis meis muudab see olukord jäädavalt midagi. Oleme näinud, kuidas nähtamatu abstraktne miski lööb pauguga kogu elu seisma. Elekter ja vesi on, aga elu on häiritud,» arutleb ta.
Kui rahvusooperis läheb töö peagi edasi ja uut hooaega ootab Reigo pikisilmi, siis «Rehepapi» viimase etenduse ärajäämisest on tal südamest kahju. «Iga lavastus on näitlejale nagu laps. Kui temaga hüvasti hätta ei saa, on päris valus.» Kõnealune lavatükk oli Reigole väga südamelähedane ja pikalt mängukavas püsinud «Rehepapp» näitas, et nüüdisooperit on mõtet teha küll.

Sul tuleb lavakast lahkuda
Ooper, mida Reigo on mitmeid aastaid edukalt ka Tartu linna päeva kavasse põiminud, kuulub mehe suurima kire hulka. Sellest kõneldes hakkavad lauljal silmad põlema ja juttu saadab ta ägedalt kätega žestikuleerides.
«Olen ilmselt kõige ausam ooperist rääkija, sest pole seda rinnapiimaga kaasa saanud – õppisin seda ise aastatega armastama ja hindama,» muheleb ta. Terve elu näitlejaks ihanud Reigo sai küll sisse lavaka 25. lendu, kuid pärast esimest õppeaastat teatas kursuse juhendaja Elmo Nüganen, et tal tuleb koolist lahkuda. «Sel hetkel olin löödud mees, sest mul puudus tagavaraplaan,» meenutab ta.
Lavakooli toonane juhataja Ingo Normet soovitas Reigol osakonda vahetada ja ooperilaulu õppida. «Kuna mul endal mõtet polnud, oleks ta mulle samahästi võinud öelda, et mine jääskulptuure tegema. Oleksin läinud ka,» naerab mees. Nii hakkaski ooperit tolmuseks ja väljasurevaks kunstiks pidanud Reigo Taavi Tampuu käe all end solistiks koolitama. «Taavi soov end õpetajana teostada oli meeletult suur. Lootsin, et ta veab mind tänu sellele välja. Vedaski.»

KÕIGE VÄRSKEM ROLL: Jaanuaris tuli rahvusooperis lavale operett «Krahv Luxemburg», kus Reigo mängib nimitegelast. Tema soovitab seda kõigil eriolukorra lõppedes Estoniasse vaatama minna.

Ooper on kõik
Vanemuisesse jõudis Reigo juba pärast teist aastat ooperilauluõpinguid. Tõsi, sinnagi läks ta lootuses end tasapisi draamaosakonda sisse süüa. Kuid, nagu tabavalt öeldakse: «Kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab.» Sügisel algab Reigol ooperilauljana kümnes hooaeg, kokku on ta selle aja jooksul laval üles astunud ligi 40 rollis. Lisaks koduteatritele ka Ugala, NUKU teatri ja Emajõe Suveteatri lavastustes. Ja kui kõik hästi läheb, näeb teda suvel Tartu Uue Teatri suvelavastuses «Serafima ja Bogdan».
Reigo kinnitusel on ooper kõigi muusikate alus. Ilma selle kõige puhtama ja ausama muusikata ei saa hakkama draamalavastused ega filmid. «Ooperis ja operetis on kõik olemas: nii filmilikkus, draama, tants kui ka muusika. Tänu erinevate kunstide segunemisele on see hästi tehtuna võimas ja ilus,» kirjeldab ta.

Kasvatab uut publikut
Seepärast ongi mees võtnud üheks elu eesmärgiks ooperit populariseerida. Etenduste ja kontsertide kõrval on selle hiilgavaim näide igal aastal 29. juunil toimuv Tartu linna päev, mis tänavu kannab nime «Ooperisümbioos nr 5». Number viis tähendab, et Reigol on õnnestunud juba viis aastat järjest ühel päeval aastas Tartu linn täita ooperiga kõige ootamatumates kohtades. Olgu selleks siis juhuslikud tänavakontserdid, äkketendused Tartu kaubamaja toiduosakonnas või ooperite minilavastused siinsete draamateatrite abil.
«Ooperi loomulikust keskkonnast väljatoomine näitab, et see pole tolmune ega paindumatu kunst. Noorte ooperilauljate ja muusikaloojatega saab palju põnevat ära teha,» rõõmustab Reigo. Üle Tartu toimuvad minilavastused on parimad alustamaks oma (taas)tutvust ühe või teise ooperiga – kui see meeldib, on suur tõenäosus, et jõutakse ka ooperiteatrisse. Samuti on sellised ettevõtmised parimad uue publiku kasvatamiseks.

LAULUPEOL: Mullu tähistati laulupeo 150. sünnipäeva ka laulupidude hällis Tartus. Peale peo korraldamise astus Reigo Tartu lauluväljakul üles ka solistina.

Mõtleb, mis saab edasi
Reigo on karantiini ajal kodus olles ära vaadanud kõik teleekraanilt tulnud Georg Otsa elust rääkinud filmid ja saated. Ning selle kõige juures imestanud, kuidas ooper oli sel ajal inimeste elus täiesti igapäevane nähtus. Lähem tutvus kuulsa laulja elulooga mõjus üsna kainestavalt, sest mees mõistis, kui tagasihoidlik oli Ots välisest särast hoolimata. Reigo on enda sõnul isegi üsna edev, kuigi vaatamata väljapaistvale rõõmsameelsusele end eriliseks särasilmaks ei pea. «Mida suurem naerusuu, seda suurem võib olla sisemine Pierrot. Tarkus on neid kahte tasakaalustada. Aga seda ma ütlen: huumorisooneta ka elu pole,» lõpetab ta naerdes filosoofilise mõttekäigu.
Reigo ei teagi enda sõnul, on see nüüd koroonakriisi või Georg Otsa saadete mõju, kuid tema hakkas küll mõtlema, kas on suutnud oma elus midagi tõeliselt ära teha. «Praegu on aeg tehtu üle järele mõelda, analüüsida ja uusi sihte seada. Ma otsin vastust, kuidas edasi. Kas jätkata samamoodi kolme linna vahel või teha muutusi?»

Vastust ta veel leidnud pole. Küll jõudis ta veendumusele, et ooperilauljana on praeguseks käsil kõige magusam aeg: ta on elu jooksul ühtteist õppinud ja selgeks saanud, tal on teadmisi, soov õppida ja end arendada, tahet ja jõudu edasi minna. «Ma ei taha võtta niisama ruumi ja seda raisata, tahan midagi anda ja ära teha, oma aega targalt sisustada. Minu ameti ülesanne on anda ühiskonnale tagasi rõõmu ja meelelahutust, inimesi harida ja mõtlema panna,» kõneleb ta, et selles suunas võiks teekond ka edasi minna. Igatahes on mees otsustanud: palju huvitavat ja olulst peab ees olema.
 
 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?