Raske haiguse seljatanud Helene Vannari: „Tuleb välja, et ma ei ole norutaja, käegalööja ega allaandja.“

Verni Leivak, 15. aprill 2020

«Eks need eriolukorraga kehtestatud elukorralduse muutused võivad vahel ju ebamugavad olla, kuid mulle on see kõik viimase kolme aasta vältel kogetu kõrval kökimöki,» sõnab Tallinna Linnateatri näitlejanna Helene Vannari.

Helene (72) sõnul kiruvad paljud meist juba ammu eriolukorra tõttu seatud piirangute üle, millest tõuseb kindlalt esile enese isoleerimine nelja seina vahele. Temal seevastu pole küll kellelegi etteheiteid. Jah, sõbrannadega reisimine ja üksteisel külas käimine jäid küll ära ning isegi sünnipäeva tuli märtsis tähistada tagasihoidlikult iseendaga. Ent ahistatuna näitlejanna end seepärast küll ei tunne.
«Mulle meeldib väga üksinda elada,» põhjendab ta. «Mõni on imestanud, et kuidas üksi ja kui õnnetud need üksi elavad eakad on. Mina küll õnnetu pole, et kodus üksi olen. Küll mul on siin hea olla! Olen heas tujus. Kuigi kuulen, et paljud on kodus istumisest masendunud, siis mina küll mingit masendust ei tunne. Ma ei saa sellest arugi, et midagi nii väga teistmoodi oleks, ehkki olen omaette mõelnud, mis tunne võib olla kuu või kahe pärast, kui eriolukord sama moodi edasi peaks minema,» arutleb ta.

AVASTAS ENNAST: «Minus pole seda sportlikku vaimu mitte üks raas, ma ei lähe mitte kunagi võistlema, kas ma võiks olla kellestki parem. See pole mulle oluline,» on näitlejanna öelnud. (Rauno Volmar)

Poodi võimalikult harva
Näitlejanna on just tulnud poest. Kaupluses käimise kohta on tütar Annaliisa südamele pannud, et käigu ema seal võimalikult harva, ja Helene püüab seda suunist järgida. Tõtt-öelda teatud mööndusega.
«Ma kolm päeva ei käinud, aga lõpuks ikkagi tahtsin minna,» kinnitab ta. Või siis ütleb Annaliisa emale, et tuleb ja toob autoga toitu ning paneb kapi täis. «Aga ma ei taha kapitäit toitu, ma tahan vahel just seda, mida ma täna tahan! Muidugi ei maksa seal iga päev töllerdada. Samas pean ütlema, et ma pole poes ega bussis kuulnud kordagi, et keegi köhiks.»
Nii polegi ta seda meelt, et poest peaks koju tarima nii palju toiduaineid, et käed ähvardavad poekotte tassides otsast kukkuda. Ikka just nii palju, kui vaja, lubades endale ka head ja paremat. Natukest rõõmu. Nüüd, kui külalisi ei käi, pole ju mõtet ise suuri magusaid või soolaseid plaadikooke küpsetada, nagu muidu ikka kombeks on.

KOLM PÕLVKONDA: Helene, tema tütar, ooperilaulja, metsosopran Annaliisa Pillak ja hakkaja ning julge Hanna-Mari. Foto on tehtud kaks aastat tagasi. (Kristjan Lepp)

Elurõõmu peab jaguma
Helene kinnitab, et tema ei püüa ammu enam midagi mustades värvides ette kujutada, sest mõne aja eest tuli rinda pista raske haigusega. Suuresti just seetõttu ei elagi armastatud näitlejanna praegust koroonaaega, mis paljudele hirmu ja isegi paanikat tekitab, kuigi dramaatiliselt üle.
«Optimismi mul jagub. Säilitasin isegi haiglas positiivsuse,» sõnab ta. «Viimase kolme aasta jooksul on mul olnud üsna palju pistmist arstidega, aga mida ma sellest õppisin? Sain üht-teist teada oma iseloomu kohta. Tuleb välja, et ma ei ole norutaja, käegalööja ega allaandja – ja see oli mulle endalegi suur üllatus. Ükskõik, mida mul ka diagnoositi. Ei olnud nii, et appi, mis nüüd küll saab! Ma ei langenud kunagi meeleolult ära. Püüdsin alati mõelda, et küll saab hakkama.»
Saabki. Ja eks mängib just positiivne mõtlemine suurt rolli selleski, et Helene raskest haigusest arstide abiga paranes. Tema, kes enne haiguse tulekut kunagi arstirohte ei tarvitanud, ütleb, et «nüüd annab elada». Ikka meenub talle, kui käis haiglas protseduure tegemas ja siis aina küsiti, mis arstimeid ta kasutab. Patsient vastas siis alati: «Mitte mingeid.» «Tubli,» kiitsid arstid.
«Ja kui mind haiglast välja kirjutati, olid nad samuti lakoonilised. «Head aega,» ütlesid nad mulle. Kui küsisin, millal pean uuesti tulema, kostsid nad, et rohkem ei peagi,» on põhjust tänulik olla.
Tagantjärele tänab ta südamest kõiki temaga tegelenud tohtreid. Eriti nüüd, kui on oma haigus-
loost lugenud, mida kõike temaga ette võeti, ütleb näitlejanna vaid üht, ja sama lakooniliselt: «Mustkunstnikud!»

KOOS SUURE ÕPETAJAGA: «Panso ütles, et näitlejat vabastab töölt ainult surm. Mõtlemine on võib-olla muutunud, kuid olen samuti seda meelt. Seda on võimalik teha ja näitleja peab seda suutma,» tunnistas Helene ühes varasemas intervjuus. (Rauno Volmar)

Vanaema on ikka vanaema
Suurt rõõmu toob ju päevadesse seegi, et nostalgilisel komöödiaseriaalil «Eesti, nüüd siis Vabariik» ehk «EnsV» nii hästi läheb. Et see riikliku telesaadete vaadatavuse edetabeli esikümnes paikneb. Kahtlemata on menusarja üks oodatumaid tegelasi Helene mängitud vanameelne kommunist Aino Kessner, kes oma värvikuse ja temperamendiga vaatajate sümpaatia kuhjaga ära on teeninud.
Helene leiab, et ehk on mõneti heagi, et tütreperel, kus pisike tütretütargi sirgub, telerit pole. Äkki ehmataks vanaema sellisel moel nägemine kolmeaastase ära. Ent isegi kodus vanadele videokassettidele salvestatud lasteetendusi pole ta tahtnud väikesele Hanna-Marile ehk Mammule näidata: «Otsustasin, et las vanaema olla vanaema, mitte mingisugune libahunt. Olgu vähemalt esialgu nii.»
Rahvas on aga seltsimees Kessnerist suures vaimustuses ja näitlejanna nendib, et sellist rolli mängida talle vastumeelne pole. Kui rahvas saab seriaali vaadates teleri ees mõnusasti naerda, on tema iga hinnaga üritanud vähemasti võtteplatsil mitte itsitada, eriti kui üle platsi kostab režissööri hüüe «Võte!».

Las naerab rahvas, kui naerab
Tema teab ju näitlejana väga hästi, et itsitamise tõttu võttepäev pikeneb. «Ükskord oli meil see Kessneri poega mängiva Argo Aadliga suur probleem, kui meenutasin tekstis tema isa, kes kusagil Odessa katakombides sõjaajal sigu kasvatas. Siis otsustasime, et teineteise otsa enam ei vaata, naerma ei hakka ja teeme kõik tõsiselt ära. Las naerab rahvas, kui naerab. Ja muide, kõik need uued osad salvestati enne igasuguseid koroonasid,» tähendab naine.
Võtted algasid juba läinud suvel ja joon tõmmati alla jaanuaris, kuid see ei tähendanud, et need kestnuks iga päev ja nädalate viisi. Tegijatelt nõuab ju lausa täppistööd, et võttekava planeerides kõikide näitlejate muude tööde graafikuga arvestada ja trupi kokku saaks. Lisaks olid iga kord ka võttepaigad erinevad, alates Õismäelt vanema proua korterist, ühest Kullese tänava majast, mingist keldrist ning lõpetades telemaja puhveti ja lehmalaudaga.

undefined (KAIRIT LEIBOLD)
VÄRVIKAS MUTT: «Proua Kessneri tegelaskujusse sisseelamisega mul suuri raskusi polnud. Selliseid kuraasikaid venemeelseid mutte oli nõukaajal vaat et kogu linn täis.» Suurepärane osatäitmine tõi Helenele mõne aasta eest isegi auhinna: parim naisnäitleja seriaalis. Vaatajad tõdevad rõõmuga, et roll saab aastatega värve veelgi juurde.

Aino Kessner – naine elust enesest
Helene sõnul ei olnud tal juba algusaegadest saati oma tegelaskujusse sisseelamisega suuri raskusi. Seda enam, et selliseid kuraasikaid venemeelseid mutte oli nõukaajal vaat et kogu linn täis, sattus ta ju kunagi elama viiekorruselisesse majja, kus iga teine naabrieit pesuehtsat Kessnerit meenutas.
Kuna «EnsV» tegevus toimub juba taasiseseisvunud Eestis, tunnistab Helene, et ega tema kangelanna muutunud olukorras eriti muutuda taha. Ikka soiub Leninist ja Nõukogude korrast. Ometi ei jää ka Kessneri-mutt eraelu muutustest puutumata, sest kapitalistliku ühiskonnakorralduse ajal leiab ta kaaslase, kelle poeg ette sokutab. Tõsi, sama mehe kutsus ta ise kunagi ammustes «ENSV» seeriates oma koju.
«Raimundit mängib Egon Nuter, suurepärane näitleja, imeline ja armas inimene,» ei jõua Helene seriaalipartnerit ja kolleegi linnateatrist ära kiita. «Ütlesin veel Egonile, et sind on ikka igasuguste vanamuttidega, kes teatrit teevad, teleris paari pandud,» lisab ta lõbusalt ja ütleb, et proua Kessnerit on tema südamesse tunginud armastus kindlasti ka loomult natuke pehmemaks ja leplikumaks muutnud.

Et rõõm oleks alati hinges
Nii need koroonapäevad teleri ees, telefonitsi või Skype’iga sõprade-tuttavatega suheldes praegu mööduvadki. Etendused koduteatris, aga ka Pärnu teatris, kus just sai lavaküpseks «Hotell laibaga», on kuhugi tulevikku edasi lükatud.
Rõõmuga saab hinge aga isegi televiisorit vaadates täita. «Alles mõni aeg tagasi näidati üht Itaalia kontserti. Laulsid kolm noort tenorit, terve suur Firenze linnaväljak oli kuulajaid täis. Vaatad siis ja kadestad, kui andekas ja musikaalne rahvas see on ja kuidas kunagi võisid inimesed tuhandete viisi väljakule koguneda,» õhkab Helene südamest.
Üks on aga kindel: kui eriolukord läbi saab, kutsub ta kõik sõbrannad külla. Ärajäänud sünnipäevapidu vajab siiski korralikku tähistamist.


«LAPSELAPS ON HÄSTI TUBLI.»
Vanaema sõnul on Hanna-Mari iseloomult rohkem emasse, ehkki välimuselt meenutab pigem isa, Helene väimeest. Tütre ja tütretütre Hanna-Mariga käib tihe suhtlus ning enne eriolukorda juhtus sageli nii, et nädalalõppudel oli Helene päevasel ajal lapsehoidjana ametis.
«Sain hakkama. Lapselaps on juba kolmeaastane ja hästi tubli. Räägib vabalt, ühegi hääliku hääldamine ei tee talle raskusi. Mõtiskleb isegi elu, surma ja kõige muu üle. Mul on toas raamituna vanemate ja endise abikaasa Peep Pillaku pilt. Näitasin siis, et tema oli sinu vanaisa, aga teda ei ole enam, ning tüdrukul tekkis kohe küsimus. Ütlesin, et kui inimene jääb väga vanaks ja haigeks, siis juhtub, et ta sureb ära. Hanna-Mari mõtles ja küsis, et kas ka tema sureb? Vastasin, et sina elad ilusa ja pika elu. Rohkem ta ei küsinud.»
Vanaema iseloomustab lapselast veel hakkaja, julge ja sportliku tüdrukuna. Erinevalt temast endast, kes spordist kunagi lugu pole pidanud. Näitlejanna Laagris asuva kortermaja juures asub mänguväljak, kuid seal jätab ta tütretütre pigem ema hooleks: «Kui ta kuhugi kõrgele ronib ja alla prantsatab, pole mul nihukest jõudu, et teda kinni püüda,» vabandab Helene.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?