Telerežissöör Elo Selirand tõuseb igal öösel kell 3: kardan, et ma muidu ei jõua, kui kogu aeg midagi ei tee

Helina Piip, 8. aprill 2020

Millist elu elab kirjanik Aliis Jõe ehk kodanikunimega Elo Selirand siis, kui ta parasjagu raamatut ei kirjuta? Juba 25 aastat on ta ETVs telerežissöör ja paljude saadete autor.

Elo (44) arvab, et elanuks ta ajal enne televisiooni, siis «oleksin ma olnud see mutt, kes istub lõkke ääres ja jutustab lugusid. Vahend, mille abil rääkida, ei ole mulle väga oluline.» Teleinimesena ta siiski lisab: «Mind liigutab küll ka pilt ja valgus – kui on väga ilus, huvitav või maagiline valgus, võin ka nutma hakata! Aga rohkem kui pilt, kõnetab mind ikkagi lugu.»

Naistekate meister
Aliis Jõe pseudonüümi all kirjutatud naistekad «Viimane laev» ja «... kes pole kunagi söönud homaari» tõusid raketina raamatukogude enim loetud teoste tippu. Elo sõnul valmis ta esimene raamat eksperimendina. «Kui Agatha Christie kirjutas kihlveo peale, siis minuga juhtus midagi sarnast. Kunagi tõstatus ühes arutelus teema, miks küll eestikeelsed naistekad nii kehvad on. Pakkusin siis, et kirjutan ise loo, mis ei oleks lame.» Pseudonüümi ei kasutanud ta mitte seepärast, et oleks enda kirjutatut häbenenud, vaid «see ei ole siiski minulik žanr».
Kohtumistel lugejatega küsitakse Elolt nüüd alatasa, millal tuleb Aliis Jõe kolmas raamat ja mis värvi on kaaned? Kirjanik lubab seepeale, et kirjutab sellegi teose, sest ei taha ju võlgu jääda. Ja kostitab kuulajaid veel naljakate lugudega elust enesest – 101aastasest vanaemast Oomist ehk Alide Herminest, kes unistas samuti kirjanikuametist. Või sellest, kuidas koer kord käsikirja nahka pani. Või mida ostis esimese suurema telehonorari eest ajal, mil kõik poeletid olid tühjad. (Vastus: kaks külmkappi.)

UUS NORMAALSUS: Elo paneb maski telemajas ette iga kord, kui oma toast välja astub. «Kannan, sest see on vähim, mida saan teiste heaks teha. Ja mõtlen sel moel muidugi ka 101aastasele vanaema Oomile, kellega lähestikku elame.» (Martin Ahven)

Hea nõuanne
Ent oma loomingut avaldab Elo nüüd ka enda nime all – kaks aastat tagasi ilmus romaan «Tormpuudlane». Praegu on toimetaja käes juba uus tekst. See sündis läinud aasta lõpul, kui Elo sattus lugema soovitust: kui kirjutada iga päev 1500 sõna, saab kuu ajaga romaani valmis. «Üle maailma võtsid paarkümmend tuhat inimest selle väljakutse vastu. Mul endal läks siiski nädala jagu kauem aega – alustasin hiljem ja jäin vahepeal jokutama.» Lugu ise aga jutustab pooleldi autobiograafilise loo neljanda klassi tüdrukust Maist, kes määratakse pioneeripäevikut pidama.
Nii et neil päevadel, kui Elo hommikud ei alga «Terevisiooni» režissööri puldis, tõuseb ta kell kuus ja täidab varased tunnid kirjutamisega. «Olen loomult argpüks – kardan, et ma muidu ei jõua, kui kogu aeg midagi ei tee. Mul on kahju iga asjatult veedetud tunni pärast ...»

Hingelt ajakirjanik
Sel päeval, mil Eloga vestleme, saabus ta telemajja juba kell 3.30. Enda sõnul tuleb ta tavaliselt siiski pisut hiljem – kell 5.40. Rahulikult räägib ta rutiinist tõusta üles i g a l ööl kell kolm, et heita pilk maailma teadeteagentuuride uudisvoole. «Kui kuskil toimus mõni plahvatus või tsunami, on see enam-vähem viimane kellaaeg, mil jõuan leida ka vastava videopildi ja uudise toimetajatele ette valmistada. Õnneks pole seda väga palju vaja läinud.»
Tema töös pole koroonaviirus siiski ülemäära paljut muutnud. Skype’i teel on intervjuusid ammugi tehtud. «Võib-olla olen hingelt natuke rohkem ajakirjanik kui režissöör,» nendib ta. «Mulle meeldibki hommikusaate puhul just ajakirjanduslik pool. Ja igaüks, kes on hinges pisutki ajakirjanik, ta ju tegelikult tahab elada sellisel ajal, kui maailm muutub. Või nagu ütleks sõber Indrek Treufeldt: ajal, kui paradigmat muudetakse. Igal juhul on see parem kui käpikulugusid teha. Ma väga armastan seda väljendit, et ajakirjandus on ühiskonna valvekoer.»

Südamega pühendudes
Koos Indrek Treufeldtiga tehtud saatesarja «Vabadussõja lugu» eest sai Elo kaitseministeeriumilt suisa III klassi teenetemärgi rinda. Talle omase huumoriga räägib naine, et eks «ma olen oma hinges ikka palju auhindu vastu võtnud ja näinud põhjust väärikalt lavale astuda ...» Seekord sättis aga lati nii kõrgele, kui sõrmed vähegi ulatusid – ja see oligi edu pant.
Hobiajaloolasena on Elo seda ajastut varemgi uurinud. «Kui mehed lähevad ajaloos pigem lahinguid pidi, siis mind huvitas n-ö mikroajalugu, inimene ise – too, kes tuli esimesest ilmasõjast, vaene kui püksinööp, kesise haridusega, olematus infrastruktuuris. Kujutlesin, kes olid need, kes sõjaväljalt haavatuid ära kandsid; kuidas mehed pärast Paju lahingut koju kirju kirjutasid ...»
Kogu selle suure töö ja vaeva peale on Elol jälle väike lugu, mis toob kahe jalaga tänasesse: «Indreku hääl kõlas ikka tihti hiliste tundideni mu köögis, kui salvestatud materjali läbi vaatasin … Siis aga, aasta hiljem, saabus koolist mu poeg Oskar ja imestas: «Me vaatasime ajalootunnis «Vabadussõja lugu» ja tuli välja, et sina, ema, tegid selle ...».»

MENUKID: Elo viimase nelja aasta looming – «Viimane laev», «... kes pole kunagi söönud homaari» ja «Tormpuudlane».

Veel mõni kirg
Elo lapsed Kirke (19) ja Oskar (16) on sarnaselt teiste õppuritega praegu koduõppel. «Küll ma lootsin, et neid võiks ehk huvitada meditsiin või juura – et lapsed õpiksid päris ameti ...» toriseb Elo moepärast. Ja jätkab uhkusega: «Eile aga leidsin, et poeg tegi traadist laualambi, mis on müstilise sarvedega tegelase kujuline!» Niisama suurejoonelised kiidusõnad pälvib emalt ka tütar, kes teeb hästi lahedaid animatsioone.
Väga paljud Eestimaa lapsed on aga üles kasvanud Elo tehtud lastesaadetega – olgu siis kunagine «Saame kokku Tomi juures» või nüüdne «Lastetuba». Alles hiljuti astus ühes episoodis üles ta isegi, suu punane nagu peas olev kübargi, ja tõi valvelauatädi Naima rollis üleõppinud tudengile mustasõstramahla.
Naine tunnistab, et ega ta argipäevadel ja nädalalõppudel suurt vahet tee, sest tõesti on kogu aeg tööl. «Kui mul ongi vahel vaba päev nädala sees, siis on mul piinlik seda võtta – kõik teised on ju tööl … Eks ma teen siis majapidamistöid.» Või põrutab hoopis Kivi-Vigalasse heina niitma, hekki istutama, võsaga võitlema, terrassi kõpitsema. «Pärast seda, kui olen lasknud mõned akutrelli otsad sirgeks, arvates, et need on puurid, siis ses osas on seis aja jooksul ikkagi paranenud.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?