Suudlus läbi maski ehk Abiellutakse ka koroonaviiruse kiuste

Liis Ilves, Helle Rudi, Merle Luik, 8. aprill 2020

«Ei takista vallid, ei takista kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar,» laulsid Kukerpillid ühes vanas loos. Nii see tõepoolest ka on, sest abiellutakse isegi eriolukorra ja koroonaviiruse kiuste. Naisteleht ajas juttu viie hiljuti abiellunud paariga.

Karin ja Tauri Laane: «Pulmade edasilükkamist arutasime küll.»
Kes ei unistaks pulmast helesinise mere ääres kuumal rannaliival? Kuid palju on neid, kes oleks nõus selle riski võtma ülemaailmse pandeemia ajal? «Mina teadsin sisimas alati, et saame oma pulmad peetud,» ütleb Karin, kes abiellus 22. märtsil Maldiividel.

Klassikaline pulm pole Karinit ega tema värsket abikaasat Taurit kunagi köitnud. Mõlema soov oli abielluda rannas. «Kuna minu unistuste sihtkoht oli Maldiivid, siis nii see läks,» selgitab pruut sihtkoha valikut. Eelmise aasta lõpus sai kõik paika. Lennupiletid osteti 16. märtsiks, tseremoonia kuupäevaks sai 22. märts ja tagasilend pidi toimuma neli päeva hiljem.

Koroonahirm
Umbes nädal enne väljalendu hakkas Karin uudiseid rohkem jälgima, ikka mitu korda päevas. Lisaks saatsid sugulased linke. Ehkki pruutpaari jaoks oli plaan endiselt jõus, tekkis siiski kahtlus, et äkki tühistatakse reis koroonaviiruse laialdase leviku tõttu. Kõige ärevam hetk oli päev enne väljalendu, kui tuli teade, et erinevate saarte vahel on reisimine keelatud. Seetõttu tühistas üks öömajadest peasaarel broneeringu. Samuti oli vaja ümber tõsta lende. «Mõtlesime, et jääb ära, aga leidsime asenduse,» räägib naine.
Päev hiljem Tallinnast lennukile astumine tundus nagu lotovõit. Peale noorpaari oli pardal umbes kümmekond reisijat. Kõik võtsid olukorda tõsiselt ja hoidsid üksteisega vahet. «Väike hirm oli ikka sees, sest meil oli neli lendu,» tõdeb Karin, et ega lõõgastuda just saanud.

Unistuste pulmad
Maldiividele jõudes läks kõik suurepäraselt. Oli isegi kordades mõnusam kui tavaliselt, sest 200 turisti asemel oli neid saarel umbes 20. «Arvan, et see oli üks turvalisemaid kohti. Kui läksime, oli kogu Maldiivide saarestikul 13 inimest nakatunud ja tulles oli arv sama. Need saared olid lukus, kus koroonaviirus levis,» räägib Karin.
Ka pulmad olid täpselt sellised, nagu pruutpaar soovis. Jah-sõna öeldi lilledest tehtud altari ees, mille ette oli liivale joonistatud süda, kahekesi. Rannas pakuti torti ja šampanjat. «Läks isegi paremini, sest kõik oli privaatsem kui arvasime. Olen alati tundnud, et pulmad on meie kahe jaoks,» lausub Karin.

Ei mingeid mesinädalad karantiinis
Kuigi tagasitulemisega oli rohkem ebakindlust, sest pooled lennud tühistati, võtsid vastabiellunud kõike rahulikult. Muudatustest hoolimata oli kojusõit ainult neli tundi pikem. Kusjuures päev enne Kudafusi saarelt lahkumist ütles üks töötaja, et Karin ja Tauri on seal viimased turistid ja saar pannakse mõneks kuuks kinni.
«Oli neid, kes vaatasid meid altkulmu, et sellisel ajal reisisime,» lausub Karin. Samas olid nad abikaasaga terved. Küll märkasid nad, et lennujaamades oli hirmutavalt palju köhimist.
Praegu on Karin ja Tauri karantiinis nagu kõik teised, kes hiljuti reisilt tulnud. «Pulmade edasilükkamist arutasime küll, aga samas olime viimase päevani mõtlemisega, et kui vähegi saab, siis ikkagi lähme,» on naispool rahul, et tegid abikaasaga õige valiku.

Birgit Lõhmus-Komleva ja Rain Komlev: «Meie mesinädalad mööduvad metsas.»


20. märtsil möödus Birgiti ja Raini kohtumisest täpselt viis aastat. Neil oli plaan vaikselt abielluda ja hiljem pere rõõmusõnumiga üllatada. See läks korda. Võib-olla isegi uhkemalt, kui osati oodata.
Nii nagu Birgit ja Rain mäletavad detailselt oma esimest kohtumist («Öösel oli õues 20 kraadi.»), jääb neile meelde nende pulmapäev. Plaan oli registreerida abielu kahekesi ja hiljem uudist lähedastega õhtusöögil jagada. Välja oli mõeldud isegi väike vale, kuidas kõik kokku kutsuda, nii et keegi midagi ei kahtlustaks. Kuid eriolukorra sunnil tuli plaanid ümber mängida.

Üllatuste üllatus
Tartus notari juures käis paar tõesti kahekesi ära. Väike hirm oli, et võib-olla peab piduliku sündmuse hoopis videokohtumisega tegema, aga nii ei läinud. «Ei mäleta, kas mõni koroonanali tehti. Küll ei olnud kätlemist ja notar hoidis vahet,» mainib pruut. Mälestuseks tehti pildid Elva fotostuudios. «Väike armas koht. Meie olime terved, fotograaf oli terve,» meenutab Birgit.
Edasi läks nuputamiseks, sest sugulased ja sõbrad olid mööda ilma laiali. Ei jäänud muud üle, kui teha autoga väike Lõuna-Eesti tiir.
«Kõige keerulisem oli mul seda saladust hoida oma vanaema Maarja ees, sest saan temaga väga hästi läbi,» tõdeb Birgit. Kuna pikem koosistumine polnud võimalik, helistas lapselaps ette ja ütles, et toob maiustamiseks ühe kringli. «Andsin kringli vanaemale üle ja ütlesin, et vaata, kui kena kleit mul täna seljas on,» meenutab ta. Esimese vihje peale ei aimanud vanaema midagi. «Kui Rain ütles, et võttis mu naiseks, oli üllatus nii suur, et tal jäi hing kinni,» naerab lapselaps.
Kuid oli ka natuke tõsisemaid reaktsioone. «Meil on Raini vanematega paarismaja ja hoovi sõites hüüdis Raini isa naljaga: «Hõissa, pulmad!»,» meenutab vastne abikaasa. Autost väljudes teatas noorpaar, et nii ongi. Ema lubas seepeale niisuguse vembu eest pojale harjavarrega tõmmata … «Oli oodata ka juba,» tõdesid ämm ja äi siis, kui esimene ähm üle oli läinud.

Mesinädalad metsas
Kuigi oma majarahvaga sai too päev küll koos istutud, on suurem pidu lükkunud teadmata tulevikku. Selle toimumine sõltub sellest, millal ja kuidas kriis möödub. Kui alguses oli juttu, et sõprade ja sugulastega võiks tähistada augustis, siis praegu pole see enam kindel. «Ja pole kahju ka, et samal päeval ei saanud tähistada. See oligi meie päev. Alati saab seda teha hiljem,» arvab abielupaar.
Ka mesinädalad ei olnud paaril niikuinii praegu plaanis, kuna nad toodavad kasemahla ja praegu on käimas kibekiire hooaeg. «Meie mesinädalad mööduvad metsas,» naerab Birgit.

Reili ja Jan-Joonas Kimmel: õige pruutkleit ootab tänaseni disaineri juures


28. märts on seitse aastat koos elanud Reili ja Jan-Joonase jaoks väga eriline kuupäev – sel päeval tähistavad mõlemad oma sünnipäeva, ühtlasi on see nende kohtumise kuupäev ning tänaseks ka pulmapäev. Otsus just 28. märtsil abielluda on neil alati peas tiksunud ja naljalt sellest loobuda ei tahetud.
Aasta tagasi kihlutigi ja hakati tähtsaks päevaks ettevalmistusi tegema. Pulmapidu pidi tulema umbes 70 inimesele. 28. märts oli juba aegsasti planeeritud – hommikul läheb Reili Tallinnas juuksurisse ja kosmeetiku juurde, siis sõidetakse Haapsallu ilupilte tegema, kell 16 on Uuemõisa mõisas külaliste silme all abielu registreerimine ja sellele järgneb meeleolukas hommikuni kestev pidu. Kuid saatus sundis noori pulmaplaane muutma.

Rasked otsused kriisihetkel
Umbes kaks nädalat enne pulmi sõitis Reili koos pere pisipiigadega Haapsallu, et paika panna viimased detailid pulmapeoks. See oli päev enne eriolukorra väljakuulutamist ehk siis, kui koolid olid veel avatud ja koosviibimised lubatud. Noorpaari kõhutunne ütles aga, et olukord on kahtlane ja targem oleks pidu praegu ära jätta.
«Ootasime pulmapäeva küll väga, kuid sellise halva tundega me seda pidada ei tahtnud. Nii otsustasimegi kõigile teatada, et pulmapidu lükkub edasi,» sõnab pruut.
Kuna Jan-Joonas töötab televisioonis, tegid noored pulmade edasilükkamisega paralleelselt otsuse, et Reili jääb lastega Haapsallu karantiini. «Olin üksi kolme lapsega – vanim on kolmene ja nooremad aastased –, et hoida meid endid terved ja saaksime käia vähemalt abielu registreerimas. Kui oleksime ise haigeks jäänud, ei oleks ju meid keegi vastu võtnud,» meenutab naine keerulisi pulmaeelseid nädalaid.
Nimelt otsustasid noored küll pulmapeo edasi lükata, ent abielu tahtsid nad siiski enda jaoks erilisel kuupäeval sõlmida. Päev enne pulmi aga uudistest lugedes, kui palju on jälle nakatunuid lisandunud, pruut murdus ja tahtis siiski ka registreerimise ära jätta. Eks oma osa oli sellelgi, et esiti lubati, et ka noorpaari vanemad ja lapsed saavad registreerimisest osa. Kahe nädalaga aga muutus riiklik olukord kiiresti ja lõpuks võisid noored registreerimisele vaid kahekesi minna, ka fotograafi ei lubatud kaasa.
«Ma valasin pisaraid, et ma ei taha nii abielluda – unistasin ju suurelt ja ootasin seda päeva. Ükski pruut ei unista sellise olukorraga pulmapäevast,» meenutab Reili oma mõtteid.
Õnneks suutis tulevane abikaasa naise ümber veenda ja 28. märtsil valmistuti siiski abiellumiseks.

Emotsiooniküllane pulmapäev
Pulmapäeval tegi Reili endale ise lihtsa meigi ja soengu – nii palju, kui kolme pisikese lapse kõrvalt võimaik oli. Enda õiget pruutkleiti pole ta tänaseni näinud – see ootab teda Tallinnas disaineri juures.
«Võtsin mingi muu suvalise valge pika kleidi ja panin loori pähe, et endal see õige tunne oleks. Viimase hetke emotsioonina tellisin ka pruudikimbu ja lillepärja, et ennast erilisena tunda. Ja tundsin ka, kui ma selle looriga ringi hõljusin,» naerab Reili. «Abiellusin tossudes, sest ma ei raatsinud enda pulmakingi ära rikkuda, et saaksin neid peol kanda. Tundsin end väga mugavalt!» sõnab ta.
«Kui seisime kahekesi paaripanija ees, kes oli ka meie ainuke tunnistaja, tekkis küll see eriline tunne. Pärast tükk aega hõljusin veel mingitel pilvedel,» meenutab pruut oma pulmapäeva. «Tegelikult päev oli väga tore – see oli teiste päevade vahel üks hästi ilus ja meeldejääv päev.»
Kui veel päev enne nuttis pruut lahinal ja plaanis pulmad ära jätta, siis nüüd on sellest emotsioonist alles jäänud vaid lõputu tänutunne. «Vaatasin allkirja pannes abielutunnistusel neid kolme kuupäeva järjest, milleks olid minu ja abikaasa sünnikuupäevad ning meie registreerimise kuupäev – kõik 28.03. See oli midagi maagilist ja meie jaoks väga erilist. Siiani olen nii tänulik, et mees mu ümber veenis. See on ikkagi meie päev!»
Pärast abielu registreerimist tegi Reili ema noorpaarist mälestuseks mõne pildi. Abielu sõlmimist tähistati väikestviisi pereringis ja pisike üllatus ootas noorpaari ka kodus – nende korter oli õhupallidega kaunistatud ning laual olid tort ja šampanja. «Et ka sellisel ajal veel suudetakse üllatada – see oli väga vahva emotsioon sinna päeva lõppu,» kiidab Reili oma sõbranna korraldatud üllatust.
Õige pulmapidu seisab aga noorpaaril veel ees. «Õnneks taipasime piisava varuga pulmapeo tühistada, seega rahaliselt me otseselt ei kaotanud. Siiani on kõik olukorda arvestades vastu tulnud ja kõik tellitud ning ka juba ettemakstud asjad on ootele pandud. Saame neid millalgi hiljem realiseerida. Seega tuleb pidu kindlasti ära teha! Aga ma ei taha seda päeva paika panna enne, kui praegune olukord on möödas, sest ma ei taha veel kord kõike tühistama hakata,» õhkab naine rõõmsalt.

Piret ja Ranto Laurimäe: «See on väga eriline, et kriisiajal said ikkagi pulmad tehtud.»


Piret ja Ranto sõlmisid oma abielu 20. märtsil. Nende õnn oli see, et neil ei olnudki plaanis kohe suurt pidu teha – see plaaniti korraldada suvel. Kriisiajal abielu sõlmimine oli aga nendegi jaoks eriskummaline.
Noorpaar plaanis end 20. märtsil minna registreerima, võtta kaasa lapsed ja fotograaf. Kuna aga Eestis kuulutati välja eriolukord, lubati neid registreerimisele vaid kahekesi. Piret tunnistab, et olukord muutis natuke kurvaks küll, kuid pulmapäeva edasilükkamise peale nad ei mõelnud. «Oleme juba 17 aastat koos elanud ja mõtlesime, et mis siis enam edasi lükkame. Pärast jõuab keegi veel ümber mõelda, teeme parem kohe ära ja on tehtud,» naljatleb pruut.
Hoolimata kriisiolukorrast oli pulmapäeva hommikul Piretil eriline tunne sees. «Terve öö ma eriti ei maganud, tõusin hommikul varakult ja käisin jooksutiirul,» meenutab ta pulmapäeva ärevust. Laps keeras Piretile lokid pähe, ta ise tegi endale meigi ja pani selga lihtsa kleidi. Pruutkleit oli naisel küll olemas, kuid sobivad kingad olid veel puudu. Eriolukorra ajal aga ei tahtnud Piret poodidesse kingi otsima minna, seega otsustaski ta teise kleidi kasuks.

Kümneminutilised pulmad
Piret kartis kõige rohkem seda, et äkki ei lasta neid üldse registreerima. See hirm ei osutunud õnneks tõeks.
«Alguses telefonitsi öeldi meile, et kõik paberid täidetakse infolauas ja meid sealt üldse edasi ei lastagi. Niivõrd hästi meil ikkagi läks, et meid lasti õigesse registreerimiskabinetti ehk päris ukse all neid toiminguid ei tehtud,» on pruut tänulik.
«Tundus, et asjad käisid ka tavapärasest natuke kiiremini. Kui algselt oli registreerimiseks plaanitud pool tundi, siis tegelikult läks meil vist umbes kümme minutit. Kõik käis nii ruttu, et ei saanud nagu kohe arugi, mis just juhtus.»
Pärast registreerimist tegi meheõde pargis pruutpaarist mõne pildi, käidi söömas ja ka kodus tähistati abielu sõlmimist väikestviisi.
«See on väga eriline, et kriisiajal said ikkagi pulmad tehtud,» rõõmustab Piret. Ta kinnitab, et kui elu läheb tagasi tavapärasesse rütmi, on neil jätkuvalt plaanis suvel ka pulmapidu maha pidada.

Kreete ja Raimond Tamm


Pärast eriolukorra välja kuulutamist mõtlesid Kreete ja Raimond mõne päevaga ringi kogu oma pulmapäeva kava. Suurest peost sai ootamatult kodune tähistamine. «Kahju on, et isa ei saanud mind kaasale üle anda,» ütleb Kreete.
20. märtsi valisid Kreete ja Raimond pulmakuupäevaks eelmise aasta detsembris. Pidu pidi tulema uhke – 50 külalist oli pärast registeerimist oodatud Pärnu Rannahotelli. Menüü oli paigas, pulmaisa oli olemas ja dekoratsioonid valmis. «Võiste rannast korjasime kive, mida hiljem vetikatest puhastasime,» meenutab pruut ettevalmistusi.

Ootamatu pööre
Märtsi alguses tundus, et pidu tuleb, aga mõningate mööndustega. Näiteks Rootsis elav Kreete vanaema ütles, et väldib reisimist ja Londonis jäi kranatiini naise üks parimaid sõbrannasid. Ent nädal enne pulmapäeva tuli linnavalitsusest kiri, et üle ukseläve lastakse ainult pruutpaar. «Mõtlesin, et mis seal siis ikka. Ega pidu sellepärast pidamata ei jää … Aga õhtuks olid juba isegi koolid kinni,» meenutab Kreete tundidega toimunud muutusi.
Paar võttis nädalavahetuse mõtlemiseks, kuid otsustas siiski, et eriolukord neid ei peata. Põhjuseid oli mitu. Esiteks oli juba kuupäev sõrmustesse graveeritud. Kuid kõige olulisem – see pidi olema Kreete ja Raimondi päev. «Pidu oligi juba liiga suureks läinud, nii et kahekesi abiellumise vastu ei olnud mul midagi,» selgitab naine. Küll aga tuli ära öelda hotellile, pulmaisale ja tordimeistrile. «Neil oli väga kahju. Kohe näha, et inimesed ei tee oma tööd ainult raha pärast,» on ta mõistva suhtumise eest tänulik.

Suudlus läbi näomaski
Abielu registreerimisele sõitsid Kreete ja Raimond kahekesi. Ja justkui filmis, saadi enne abiellumist ka kiiruse ületamise eest trahvi. Linnavalitsuse uksel ulatati paarile rohelised maskid. Kokku läks seal neli minutit. «Kirjutasime paberile alla ja meie esimene suudlus oli läbi näomaski,» naerab Kreete. Pärast ametliku osa lõppu ostsid vastabiellunud kaasa portsu hiina toitu, pidasid rabas piknikku ja jalutasid mererannas. Õhtul tähistati koos perede ja paari lähedasema sõbraga kodus. «Olidki kodused toidud ja poetort. Seda ma ei tahtnud, et oleksime õhtul kahekesi koos telekat vaadanud,» ütleb Kreete. Kuigi kõik läks hoopis teisiti kui plaanitud, oli päev siiski eriline.
Kreetele ja Raimondile on põhjust õnne soovida ka teisel põhjusel, sest noored ootavad oma esimest last. «Kalendris oli pulmakuupäev juba kirjas, kui saime teada, et olen rase,» räägib Kreete. Nii otsustaski paar just oma pulmas lähedastele uudist jagada. «See jäi nüüd ära. Aga vanemad on nii õnnelikud, et nemad levitavad sõna meie eest,» naerab ta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?