Jakko Maltis lapse sünnist koroonaajastul: naisele toeks ma olla ei saanud, last näidati sünnitusmaja viienda korruse aknast

Verni Leivak, 8. aprill 2020

«Kui sain videokõne, avasin kodus veinipudeli ja lõin endaga kokku,» kirjeldab laulja Jakko Maltis oma teise lapse sündi. Pisipoeg otsustas ilmale tulla just koroonaaja alguses, mil peresünnitused katkestati.

Äkitselt kehtestatud tõsistest piirangutest, mis keelas valla puhkenud koroonakatku tõttu isadel sünnituse juurde minna, ei teadnud midagi elukaaslane Kristin Kaur (32) ega muidugi ka Jakko (40) ise. Samal päeval vastu võetud otsusest kuulis paar alles siis, kui naisel jõudis kätte aeg sünnitustuppa minna.
Jakko sõnul läks Kristinil sünnitustärmin kümme päeva oodatust üle ja seetõttu otsustati sünnitus haiglas esile kutsuda. Ootamise-valutamise ajaks poleks meest nagunii sisse lastud. Nii mööduski poolteist päeva. Kui siis äkitselt asjaks läks, astus naine ise palatist koridori ja hüüdis meedikutele: «Nüüd läheb kiireks!»

Ehk nii oligi parem
«Oli 14. märts. Laupäevaõhtu. Mul seisis tarvilik kott käeulatuses, et vajadusel õigel ajal haiglasse startida. Loore saatsime juba aegsasti vanavanemate juurde.» Ent korraga saigi Jakko naiselt välksõnumi, et uue kehtiva sisekorra tõttu pole mehel mõtet kodust tulema hakata.
«Kõik need kolm ja pool tundi käis läbi suurte pisarate kuni finaalini välja,» teab Jakko naise suu läbi. Tagantjärele arutasid nad Kristiniga isekeskis: ehk oligi nii parem, et peale pandud kohustusest üksinda hakkama saada ette ei teatatud. Nõnda jäi üks draama vähemaks.
«Mina sain videokõne siis, kui poiss lamas juba ema rinna peal. Kui kõne lõpetasin, leidsin, et mis siis ikka. Tegin veini lahti, lõin endaga kokku ja soovisin meile kõigile palju õnne,» muigab muusik ja nendib, et sellist sündmust üksinda tähistada tundus äärmiselt veider. «Kirjutasin siis sõpradele ja saatsin pilte.»

ELU ALLES EES: Väike Aaron Maltis nägi ilmavalgust 14. märtsil, kui peresünnitused koroonaviiruse tõttu katkestati.

Nägi poega läbi akna
Kolme nädala tagused sündmused on Jakkol praegu veel väga eredalt meeles. «Ma ei saanud naisele sünnitamisel toeks olla ega pärast sünnitust teda vaatama minna. Viieaastase tütre Loorega käisime päev hiljem sünnitusmaja juures ja siis meile poega viienda korruse aknast näidatigi,» meenutab kahe lapse isa.
«Ega ma väga täpselt aru saanudki, mida Kristin süles hoidis. Tal võis sama hästi toekam vetsupaberirull süles olla. Igatahes oli see ilmselt samasugune kogemus, mida pidid kogema meie emad.» Muusik peab silmas, et ka sügaval nõukaajal täitusid sünnitusmajade aknaalused värskete papadega, kellele läbi aknaruutude nende vastsündinud maimukesi näidati.
Jakko sõnul tunnebki peale vanemate uue pereliikme üle eriliselt suurt õnne väike Loore.
«Ta on lausa sillas,» tähendab isa, sest juba viimased poolteist aastat jõudis piiga selle teema suure nutu saatel üles võtta, et tema tahab endale beebit. «Kõige naljakam oli see, kui pühapäeval Loorega koos haigla akende all lehvitamas käisime. Tüdrukul oli algul tuju väga hea, aga siis vajus näost ära. Kui küsisin, mis juhtus, vastas Loore, et see pole üldse aus, et emme nägi vennat enne teda.»

IGA SÜND ON IME: «Arutasime tagantjärele Kristiniga: ehk oligi nii parem, et peale pandud kohustusest üksinda haiglas hakkama saada ette ei teatatud. Nõnda jäi üks draama vähemaks.»

Ärevad ajad
Kui Loore viie aasta eest sündis, lubati Jakko Kristini kõrvale. Paraku juhtus aga nii, et vastsündinu ei hinganud ja tõmbus üleni siniseks, meenutab Jakko ärevaid aegu. «Nabanöör lõigati läbi ja laps viidi kiiresti kõrvaltuppa. Selgus, et kuigi süda töötas, ei saanud Loore sündides hapnikku. Kuna varitses oht, et väike aju satub seetõttu stressi ja võib tekkida ajukahjustus, ähvardas võimalus, et tüdrukuke jääbki kogu eluks kahe-kolmekuuse tasemele. Loore viidi veel enne neljandat elutundi lastehaiglasse.»
Arst jõudis värskele isale veel selgitada, et nüüd külmutatakse teda seal neli päeva ning Jakko kujutas juba elavalt ette sügavkülmikut, mille sisse tütreke pistetakse. Tegelikult sai pisipiiga neli päeva hüpotermiaravi.
«Loore kehatemperatuur oli 32 kraadi ja ta ise oli samal ajal narkoosis. Viiendal päeval äratati ta n-ö uuesti ellu,» kirjeldab Jakko. «Kuulusime terve aasta riskirühma ja käisime pidevalt kontrollis, kuid õnneks pole tal mingit ajukahjustust. Kõik on väga hästi.»

Elu on ebaõiglane
Jakko lisab, et juhtus kunagi üht «Pealtnägijat» vaatama, kus räägiti ajukahjustuse saanud lapsest, kelle vanemad otsustasid üles kasvatada: «Ta kasvab küll suureks, aga teda jääbki saatma väikese lapse intellekt.»
Mehe sõnul peitubki selles põhjus, miks möödus tervelt viis ja pool aastat, enne kui Loore endale väikese venna sai. «Sünnitusmajast mööda sõitmine tõi naisele iga kord murehigi otsa ette,» tõdeb Jakko. «Nüüd läkski nii, et esimese lapse sünd kulges üle kivide ja kändude ning teise lapse sündi ma ei näinudki. Nii et mina ise ühtki nabanööri läbi lõiganud ei ole.»

ERITI RÕÕMUS: Väikest venda ootas Loore juba ammu pikisilmi. «Tema sõnul pole aga see üldse aus, et emme nägi Aaronit enne teda,» naerab Jakko.

Lapsel olgu lihtne nimi
Möödunud talvel Naistelehega rääkides oli Jakko veendunud, et juhul kui kevadel sünnib poiss, siis M-tähega eesnime ta ei saa. «Neid M-iga algavaid mees-Maltiseid on juba niigi rohkesti,» sõnas ta toona. Nüüd selgub, et meelemuutusel sel peres kohta ei olnudki.
«Panime talle nimeks Aaron,» avaldab Jakko. «Nädal enne tema sündi oli tegelikult loetelu päris pikk, aga me mõlemad soovisime lihtsat nime. Tahtsime, et poja nimest ei saaks kergesti tuletada hüüdnime.»
Segaste aegade tõttu pole tänaseks väikest Aaronit peale pereliikmete näinud ükski vanaema ega vanaisa. Noh, videosilla vahendusel siiski.
«Ega me enne eriolukorra lõppu neid kokku viia tahagi,» tõdeb laulja.

Naitumine alles ees
2. märtsil täitus Kristinil ja Jakkol kümme aastat kooselu ning tegelikult planeeriti poja sünd juba algselt nii täpselt, et sünnikuupäev nende esimese kohtingu kuupäevaga kattuks. Teine kavatsus oli selline, et seoses lapse sünniga võtab Jakko end muudest kohustustest priiks ja saab ühtlasi koduremondi lõpetada.
«Nüüd saabki rahulikult toimetada. Kõigil on palju vaba aega käes ja positiivsus on ainus ning parim rohi, mida üldse leida saab. Muretsemine ei tee elu lihtsamaks,» tunnistab ta. «Ja muide, kuna Loore tõstatab aeg-ajalt küsimust, miks me tema emaga abielus pole, siis otsustasime, et kasvatame uuele ilmakodanikule jalad alla ja siis vaatame edasi.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?