93aastane kirjanik Ira Lember on üle elanud sarlakiteepideemia ja istunud koolerakarantiinis. Nüüd siis koroona...

Küsinud Helina Piip, 8. aprill 2020

Sel kevadel 94. sünnipäeva tähistav kirjanik Ira Lember on siiani loominguliselt hoos – tema sulest ilmub igal aastal uus romaan. Kirjutamine aitab mõtteid ka koroonapandeemialt eemal hoida. Ent ühe karantiiniaja elas Ira ka üle sügaval nõukogude ajal Odessas.

Kuidas teie päevad praegu kulgevad?
Ei suuda ikka veel uskuda, et see meiega juhtus. Õõvastav epideemia muudab ju kogu senist mugavat elu ... Seda pandeemiat on juba võrreldud maailmasõjaga. Minu mälestustes räägiti ka enne teist maailmasõda, et elame juba liiga hästi, priiskavalt, nii et igasugune ohutunne on unustatud. Eks nüüd ole ju sama, enamgi.
Tuleb edasi elada ja rahulikuks jääda, kuigi murepilv on kogu aeg pea kohal. Minu päevad kulgevad siiski endise rütmiga ja teen harjumuspäraseid jalutuskäike, umbes kilomeeter, siinsamas kodu lähedal. Ootan ilmade soojenemist, et saaks aias istuda-lugeda. Muud käigud on ära jäänud. Tunnen puudust sõpradest, kellega pole tükk aega kokku saanud, samuti teatrietendustest ja kontsertidest. Oma loomingule pühendun praegu isegi pisut rohkem, võib-olla tuleb see enesealalhoiuinstinktist, et mõtteid mujale viia.

ÕNNELIK JA HEAS VORMIS: «Olen oma raamatutegelasi ka Odessasse viinud. Näiteks romaanis «Päevalilled», kus on nii rõuge- kui ka tüüfuseepideemia, kuid tegevus toimub esimese maailmasõja päevil. «Päevalilled» ja ka selle järg «Katariina» on mu loomingus ühed mu n-ö lemmiklapsed.» (TIIT BLAAT)

Elu koolerakoldes

Elasite karantiini läbi ka 1970. aastal Odessas?
See oli erakordselt halb kokkusattumus, et juhtusime just sel ajal perega Odessasse. Tegelikult plaanisime puhkuse veeta Jaltas. Abikaasa koostas kena reisiplaani, et oleksime mõne päeva Odessas, külastaksime lähedasi kuulsaid supelrandu ja alles siis sõidaksime laevaga Jaltasse. Läks aga nii, et kolmandal päeval selgus: randa küll sai, ent merre minek oli keelatud. See muutis valvsaks. Varsti kuulsimegi kõlakaid, et linnas puhkes koolerataud. Televisioon edastas teadaande, et linnas on surnud kaks koolerahaiget. Kõik linnas viibijad kuulusid ametliku kontrolli alla ja allutati režiimile. Olukord oli arvatust hullem, sest kui ametlikult teatati kahest surnust, võis neid olla palju rohkem ...

Linnast ei õnnestunud lahkuda mingil moel?
Laevaliiklus Jaltasse katkestati. Otsustasime kas lennuki või rongiga edasi sõita, või siis juba koju. Ent sellekski oli hilja. Mu abikaasa hea tuttav püüdis meid aidata ja oma autoga linnast välja viia, kasvõi Kišinjovi. Aga kõiki teid tõkestasid soomusautod ja sõjaväepatrull käskis tagasi sõita.
Ametlikult öeldi, et kuri tõbi sai alguse Astrahanist, kuhu selle tõid Itaalia turistid. Kuulujutud rääkisid sadadest haigetest. Samuti sellest, et kus taud leiti, seal põletati majadki maha. Ühel karantiinipäeval õnnestus meil oma väikese raadioga Ameerika Häält tabada ja seal räägiti sadadest koolerahaigetest.

KÕRGE TUNNUSTUS: 2017. aastal võttis Ira Lember president Kersti Kaljulaidilt vastu Valgetähe V klassi teenetemärgi. (Alar Truu)

Jäite koos abikaasa ja teismelise pojaga hotelli, millel isegi uks kinni pitseeriti.
Kui karantiin välja kuulutati, anti võimalus, et kes tahab ja selle eest maksab, võib hotelli jääda. Teised viidi selleks kohandatud pioneerilaagritesse. Kuna meil puhkus alles algas ja raha veel oli, jäime hotelli.

Teadmatuse paine

Mis oli kõige hullem?
Teadmatus. Helistada ju ka ei tohtinud. Me ei saanud teatada olukorrast mu õele, kes Eestis meie koera ja kodu valvas.
Esialgu pidime jääma kaheks nädalaks hotellituppa. Kui oleks juhtunud, et kasvõi ühel karantiinis olijatest leidub viimasel päeval bakter, oleks kogu kamp pidanud veel 45 päevaks karantiini jääma ...
Esimesed päevad lugesime, õnneks oli meil kolme peale kaasas neli raamatut. Koostasime üksteisele ristsõnu, mängisime laevade pommitamist. Poeg Tõnul olid kaardid kaasas, saime neidki mängida ja pasjanssi laduda. Kirjutasin seal ka paar lühijuttu ja lasteluuletust.
Kui aga ikkagi üksteisele närvidele käisime, võis minna trepist alla-üles kõndima või ühisesse televiisoriruumi.
Tol ajal kasutati veel ühte meetodit – kord päevas puistas lennuk linna kohal madallennul TDTd – putukamürki. Alles hiljem kuulsime, et see on inimestele väga ohtlik ja keelatud kasutada. Seal see aga vist aitas. Lõhnas ebameeldivalt, eriti kuuma ilmaga.

KOKKUHOIDEV PERE: Ira, Ralf ja poeg Tõnu 1959. aastal.

Kümme päeva hiljem lubati teid koju. Olete hiljem veel Odessas käinud?
Hotellist pandi meid sõjaväelaste kontrolli all bussi ja sõidutati lennujaama, mida omakorda piiras sõjavägi ...
Rohkem pole ma Odessas käinud. Ent selle paari päevaga, enne kui epideemia kummitama hakkas, jäi see meelde kauni ja omapärase linnana, eriti randa viiv kõrge Potjomkini trepp. Oma raamatutegelasi olen küll sinna ilusasse linna viinud. Näiteks romaanis «Päevalilled», kus on nii rõuge- kui ka tüüfuseepideemia, kuid tegevus toimub esimese maailmasõja päevil. «Päevalilled» ja ka selle järg «Katariina» on mu loomingus ühed mu n-ö lemmiklapsed.
Aga meie Odessa seiklustest kirjutasin pikemalt raamatus «Kuldne kaleidoskoop».

Siiski olete hirmu tundnud ka lapsepõlves Eestitki tabanud sarlakite epideemia tõttu.
Sarlakid olid mu lapsepõlves väga ohtlik lastehaigus, sellele ei olnud veel vaktsiinigi leiutatud. Sel oli ka halb järelmõju, näiteks kurdistumine.
Ma ei mäleta, kas see just epideemiaks kujunes, kuid punased hoiatussildid rippusid tihtipeale majadel: «Ettevaatust, sarlakid!» Neid märgates tundsime õõva, otsekui võiksime nakkuse juba sildilt saada − läksime siis alati teisele poole teed.
Kui keegi koolist haigestus, desinfitseeriti terve hoone ja lapsed said päeva vabaks.

KOOSTÖÖST SÜNDINUD: «Äikese varjude» romaanisarja hakkas Ira kahasse kirjutama sugulase ja sõbranna Erika Esopiga. Viienda raamatu pealkiri oli autoritel juba valmis mõeldud, kuid siis Erika suri. Pooleteise aasta pärast alustas Ira ikkagi viienda raamatuga. Üksi. Eelmisel aastal kirjutas naine veel ühe «Äikese»-tsükli raamatu. «Olen (peaaegu) kindel, et nüüd on see epopöa tõesti lõplikult valmis.» (EPL arhiiv)

Igal aastal uus romaan

Kuidas teie tervis praegu on?
Just selline, nagu minuealisel olla saab. Vanusega kaasnevate iseärasustega peab leppima. Ei maksa kurvastada selle üle, mida ei jõua enam teha, ja tuleb katsuda rõõmustada selle üle, mida veel teha suudad. Mäletan, et olin kohutavalt nördinud, kui märkasin, et ei jõua enam bussile joosta. Buss aga seisis ja ootas mu ära. Nüüd enam ei püüagi joosta, piisab, et jalutadagi jaksan.

Kohtusime eelmine kord 2013. aastal. Toona olite juba 40 lasteraamatu ja 18 romaani autor! Vahepeal olete kirjutanud veel seitse mahukat teost. Milles peitub nii viljaka loomingulisuse saladus?
Ma ise ei saa aru, et eriti viljakas oleksin. Kirjutan küllaltki aegamisi. Aga jah, viimasel ajal on tõesti igal aastal uus raamat ilmunud. Ja arvan alati, et küllap see jääb viimaseks.
Mul on hea meel, et jõudsin eelmisel aastal täita heade lugejate soovi ja kirjutasin siiski veel ühe «Äikese»-tsükli raamatu: «Valede varjud». Nii muutus see juba kaheksaosaliseks. Olen (peaaegu) kindel, et nüüd on see epopöa tõesti lõplikult valmis.

On teil kindel kirjutamise rutiin?
Varem püüdsin ikka lehekülje päevas kirjutada, siis leppisin poolega ja nüüd juhtub, et jään päevale juba võlgugi. Aga ei tahaks võlavanglasse minna ja mõnel teisel päeval tasun võlad ikkagi ära. Ma olen n-ö õhtuinimene. Hommikul magan kaua. Mu sõbrad teavad ka, et enne kella kümmet ei maksa mulle helistada, siis olen kaunis karune. Kirjatööd teen enamasti pärast lõunasööki, mõnikord veelgi hiljem, nii et lõpetan enne «Aktuaalset kaamerat».

Milline tagasiside lugejatelt on olnud kõige liigutavam?
Kõik sõnad on ilusad ja toetavad. Kui lugeja juba võtab sinuga ühendust ja ütleb midagi, siis see juba näitab, et su kirjutatu läks talle hinge. Eriti on meelde läinud ütlus: «Teie lastelugude-luuletuste varal ma ju kasvasin üles!» Olen õnnelik kirjanik, et oman nii suurt lugejaskonda. Aitäh kõigile! Mul on väga hea meel ka selle üle, et mu raamatuid avaldab poja Tõnu loodud kirjastus. Meil on meeldiv koostöö ja me pole kunagi riidu läinud. Vahel harva vaidleme natuke, aga leiame alati kompromissi.

Olete vanaema pojapoeg Kalevile. Olete juba ka vanavanaema?
Kahjuks veel mitte. Loodan, et jõuan selle austava staatuse ära oodata.

Kas tunnete vahel ka üksindust?
Ei. Olen juba kakskümmend kolm aastat lesk ja üksinda harjunud. Lisaks ei lase head sõbrad raamatud üksindust tunda. Igavust tundsin viimati lapsena, kui minust vanemad õed ja vend olid küll kodus, kuid tegelesid oma asjadega ning neil polnud aega minuga mängida.

On ka praegu mõni käsikiri pooleli?
Jah. Selle esialgne pealkiri on «Tütarlaps maalil». Eriti ei taha ega oska pooleli käsikirjast rääkida. Võin vaid öelda, et see räägib keerulistest inimsuhetest. Seal tegeletakse küsimusega, kas on ikka mõtet ebaõnne ja õnnetute elujuhtumite pärast süüdlast otsida ning kättemaksule elada.

Millest unistate?
Et mu lähedased oleksid terved ja neil läheks hästi. Nüüd muidugi ka sellest, et saaksime kurjast pandeemiast ruttu lahti.

Ira Lember, Tõnu Lember (TIIT BLAAT)


Armastus koolera ajal
Odessa reisi meenutab ka Ira poeg Tõnu:
«Sellest karantiiniajast on meelde jäänud erakordselt üksluine toit, iga päev üksnes tatrapuder. Ma nimelt ei söönud tol ajal üldse tatart. Teiseks on meeles üks suurte pruunide silmadega erakordselt ilus armeenia tüdruk, kellesse ma kohe ära armusin. Mäletan, et korra püüdsin temaga isegi vestelda, kuid kuri armeenia vanamees, kes temaga kaasas oli, küsis siis võõras keeles järsul toonil minu käest midagi, millest ma aru ei saanud. Edaspidi imetlesingi neiut üksnes eemalt. Kui karantiin lõppes, olid nemad esimese bussi peal, mis neid lennujaama viis. Mäletan hästi seda pikka pilku, mille tütarlaps mulle bussiaknast jumalagajätuks saatis. Oleksin valmis elu lõpuni üksnes tatraputru sööma, kui keegi mind veel kord sellise pilguga vaataks, kui selle tüdrukuga veel kokku saaks!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?