93aastane kirjanik Ira Lember on üle elanud sarlakiteepideemia ja istunud koolerakarantiinis. Nüüd siis koroona...

Sel kevadel 94. sünnipäeva tähistav kirjanik Ira Lember on siiani loominguliselt hoos – tema sulest ilmub igal aastal uus romaan. Kirjutamine aitab mõtteid ka koroonapandeemialt eemal hoida. Ent ühe karantiiniaja elas Ira ka üle sügaval nõukogude ajal Odessas.

Kuidas teie päevad praegu kulgevad?Ei suuda ikka veel uskuda, et see meiega juhtus. Õõvastav epideemia muudab ju kogu senist mugavat elu ... Seda pandeemiat on juba võrreldud maailmasõjaga. Minu mälestustes räägiti ka enne teist maailmasõda, et elame juba liiga hästi, priiskavalt, nii et igasugune ohutunne on unustatud. Eks nüüd ole ju sama, enamgi.Tuleb edasi elada ja rahulikuks jääda, kuigi murepilv on kogu aeg pea kohal. Minu päevad kulgevad siiski endise rütmiga ja teen harjumuspäraseid jalutuskäike, umbes kilomeeter, siinsamas kodu lähedal. Ootan ilmade soojenemist, et saaks aias istuda-lugeda. Muud käigud on ära jäänud. Tunnen puudust sõpradest, kellega pole tükk aega kokku saanud, samuti teatrietendustest ja kontsertidest. Oma loomingule pühendun praegu isegi pisut rohkem, võib-olla tuleb see enesealalhoiuinstinktist, et mõtteid mujale viia.