Leitud karupoegadest raketirünnakuteni: „Aktuaalse kaamera“ korrespondendid on läbi elanud nii mõndagi

Helle Rudi, 10. märts 2021

11. märtsil saab Eesti vanim järjepidevalt eetris olnud uudistesaade «Aktuaalne kaamera» sünnipäevatordile panna 65 küünalt. Peale uhke vanuse teeb AK eriliseks pikk korrespondentide rivi.

Anton Aleksejev, Moskva korrespondent

(ERR)

Ettekujutus sellest, mis on parem, võib olla petlik. Just nii juhtus minu ja operaator Kristjan Svirgsdeniga lähetusel Mägi-Karabahhis mullu oktoobris. Pealinna Stepanakerti saabudes selgus, et ametliku meediastaabi saatjata rindele ei lubata, sest alles äsja said rindeäärses Martuni linnas haavata kaks Prantsuse ajakirjanikku. Läbirääkimised võtsid paar päeva, meile anti saatja ja koos Hispaania kolleegi Pablo Gonzalesiga siirdusimegi Martunisse.

Umbes kümme kilomeetrit enne linna saabumist hakkasid kostma plahvatused. Linnas aga valitses vaikus. Pablo viis meid sellele ristmikule, kus prantslased nädal enne just haavata said. Tema sõnul jäi ajakirjanike grupp raketitule alla ja kui kõlas käsk «Pikali!», jäid kaks ajakirjanikku püsti. Seepärast haavata saidki. Kaks minutit hiljem kordus meiega sama. Tänu Pablo seletustele jäime ellu, sest viskusime kõik kohe pikali. Kui jõudsime Martunist tagasi Stepanakerti ja vaatasime läbi filmitud materjali, ei tundunud see üldse põnev ega ohtlik. Kõige põnevamad kaadrid saime hoopis Stepanakerdi ühest hoovist samuti raketirünnaku hetkel, kuigi raketid kukkusid palju kaugemal kui ennist Martunis.

Joosep Värk, Euroopa korrespondent

Senine kõige huvitavam seik on kindlasti olnud reis Londonisse eelmise aasta lõpus eesmärgiga kajastada Brexiti lõpliku tähtaja kukkumist. London oma kosmopoliitsuse ja ajalooliste maamärkidega oli veel aasta tagasi turistidele tõeline magnet. Ent nüüd oli tegemist sihtkohaga, kuhu paljud minna ei tihanud – põhjuseks Suurbritannia ja eriti Londoni katastroofiline koroonaseis ning uue, Briti tüve levik, mis paljude riikide piirid sulges.

Londonis avanenud vaatepilt meenutas paljus seda, mida tavapäraselt saab näha maailmalõppu kujutavates filmides. Paksudesse pilvedesse mattunud metropol, kus ka kõige kesksemas kohas liikusid ringi üksikud. Kontrasti muutis veelgi tugevamaks tõik, et tegemist oli vana-aastaõhtuga. Oma kaameraga ringi liikudes lähenes ühel hetkel minu juurde paar inimest, kes küsisid: «Miks sa filmid? Kas praegu toimub midagi erilist?»

Sel hetkel ei teadnud ma isegi, mida öelda. Viimaks taipasin, et minu teed ristusid inimestega, kelle infovoogu ei jõua ilmselt ka ajaloolisemad uudised ning Brexit tähendabki vaid mingit uut järjekorda lennujaamas. Filtrimullide loodud maailmas oli see kainestav moment: ka suurlinnas saab vabalt elada maailma eluga kursis olemata. Minus tekitas suurt rahulolu teadmine, et kõigil on tõepoolest vabadus elada oma elu täpselt nii, nagu nad seda ise tahavad.

Maria-Ann Rohemäe, Washingtoni korrespondent

(Priit Simson)

Viimased USA presidendivalimised olid erakordsed, sest tulemuste selgumine võttis mitu päeva. Nii me siis istusime kaameramehega päevad ja ööd Valge Maja juures. See oli muidugi juba omamoodi tore, et mul oli kellegagi oodata, sest tavaliselt olen n-ö ühe naise bänd. Pärast valimisõhtu elevust läks enamik tavaelu juurde tagasi. Valge Maja ees passisid ainult ajakirjanikud ja aktivistid. Samad näod. Päevast päeva, õhtust õhtusse.

Kolmandal päeval märkasin ühtäkki keskealist paari matkatoolides istumas ja kõrvaklappidest viimaseid uudiseid kuulamas. Hakkasin tarmukat naist kohe intervjueerima ja jutu lõpuks küsis ta, mis väljaandest oleme. Muidugi hakkasin pikalt plärama Eestist ja ERRist, mille peale ta hüüdis: «Tere-tere.» Tuli välja, et tema ema oli eestlanna. Vestlesime veel pikalt nende aastakümnetetagusest reisist Eestisse, laulupeost ja kõigest muust.

Juhan Hepner, Läänemaa ja Hiiumaa korrespondent

«Aktuaalse kaamera» korrespondendi töö on ilmselt üks vaheldusrikkamaid ameteid. Teinekord püsib aga mõni lugu meeles just sellepärast, et midagi (peaaegu) vussi läheb. Teletöö on omamoodi nagu tehnikasport ehk selliseid asju tuleb ikka ette.

2016. aastal võtsid hiidlased ja saarlased mõõtu üle Soela väina peetud köieveos. Tulemus pidi selguma vahetult enne AKd, seega oli plaanis näidata jõukatsumise pilti köie mõlemast otsast. Võitjat lõpuks ei selgunudki, sest köis läks katki ja välja kuulutati viik. Minule jäi ettevõtmine hoopis eredamalt meelde aga interneeduse ninanipsu pärast. Sõru sadamasse kogunes nii palju rahvast, et filmitud kaadrite Hiiumaalt Tallinna saatmiseks vajalik mobiilne andmeside kukkus kolinal maa alla. Mul ei jäänud üle muud, kui visata sülearvuti kõrvalistmele, lüüa autole hääled sisse ja võtta kiiresti suund maanteed mööda kaugemale. AK oli juba alanud. Lõpuks õnn naeratas ja sadamast eemal tuli levi tagasi ning hiidlased pääsesid saarlaste kõrval viimasel hetkel samuti pildile.

Rene Kundla, Virumaa korrespondent

Võib tunduda üllatav – ma ise igatahes sellele tagasi mõeldes imestan ikka veel –, aga kõige rohkem seinast seina tagasisidet olen saanud ühelt harrastajate luuleõhtult. Seal esitleti luuleraamatuid, mis olid trükitud kirjutajate endi kulu ja kirjadega. Kohapeal vaimustuti, et selline asi üldse telemeest huvitab. Pärast saadet avaldati arvamust, miks veel üks või teine luuletaja intervjuud ei andnud, ja nii mitmelegi kultuurikorraldajale tuli aru anda, miks ma just selle luulekohtumise valisin. Kõige pöörasem teooria oli see, et kuna ma olen maratonijookse korraldanud, läksin üritusele selle pärast, et raamatute trükkija on hobimaratoonar. Sain veel kord kinnitust veendumustele, et fantaasia on piiramatu. Reporter ei tohi enda eksponeerimisega teleaega liigselt ära võtta, vaid tuleb tähtsustada seda, kellele see võib-olla on ainus kord telepurki ja eriti «Aktuaalsesse kaamerasse» pääseda.

Leevi Lillemäe, Võru- ja Põlvamaa korrespondent

Paar kuud tagasi tegin Lõuna-Eesti väikelinnas tänavaküsitlust. Enamik andis eitava vastuse. Siis märkasin bussijaamas seisvat bussi. Lootsin, et bussijuhiga saan jutule, sest tema ei saa ju rooli taga istudes ära joosta. Bussijuht keris akna alla, kuulas mure ära ja hakkas viimaks küsimusele vastama. Äkitselt märkasin, et minu pargitud auto hakkas vaikselt veerema. Unustasin käsipiduri peale panna. Midagi selgitamata haarasin kaamera ja mikrofoni ning jooksin autot peatama. Õnneks ei olnud veeremiskiirus suur. Paar meetrit enne majaseina peatas ERRi logodega kaunistatud auto kõnnitee äärekivi. Kõik ümberringi jälgisid põnevusega reporteri võidujooksu veerema hakanud autoga. Autost väljudes ma enam käsipidurit naljalt ei unusta, aga tänavaküsitlust tehes ennast pikalt ka ei tutvusta. Lihtsalt astun, kaamera ja mikrofon käes, juurde ning küsin lahkelt küsimuse. Tulemus on palju parem.

Mirjam Mõttus, Võru- ja Põlvamaa korrespondent (hetkel lapsepuhkusel)

2019. aasta 27. oktoober jäi kagueestlastele meelde kui suur oktoobritorm. Võru jäi kaheksaks tunniks elektrita. Katused lendasid, puud murdusid, teenused katkesid, hukkus üks inimene. Olin nende sündmuste epitsentris. Kuigi otselülitus kella üheksasse AKsse lõppes veerand tundi pärast uudiste algust, ei lõppenud sellega minu tööpäev. Ette tuli valmistada veel rida intervjuusid ja otselülitusi.

Pärast mõnetunnist ööund tegin ühes operaatori Heini Heinlaidiga järgmise päeva kella üheksaks hommikul kuus otse-eetri lülitust. Ja tööpäev alles algas. Leppisime AK toimetajaga kokku, et teen õhtuks loo tormi mõjust ettevõtjate seisukohalt. Poolel teel Ruusmäele taipasin, et ei saa teha raadiouudistele otselülitust – ühes elektriga kadus ka mobiililevi. Võrru tagasi sõitmiseks enam aega polnud.

Ei tea kuidas, aga tulin mõttele sõita Lätti. Jõudnud kuulsasse piiriäärsesse alkoholipoe parklasse, tegin telefonile kiire restardi. Kell oli paar minutit kaksteist läbi. Margitta Otsmaa luges juba uudiseid. See on see hetk, kus istud ja räägid iseendaga kõval häälel, vahid ainiti telefoni ja loodad, et paremasse nurka ilmuvad levipostid. Yesss! Lätis oli levi. Valisin raadiouudiste numbri ja peaaegu karjatasin: «Palun vabandust, Eestis ei ole levi, olen nüüd Lätis, olen valmis rääkima. Hetk hiljem teadvustas Margitta, et nüüd on meil ühendus Mirjam Mõttusega ja sõnad voolasid mu suust. «Ei saa me läbi Lätita,» tuli pingelise olukorra lõpetuseks tõdeda.

Margus Muld, Saaremaa korrespondent

Iga uudis on ja peabki alati olema eriline! Üksinda töötades, olles samal ajal operaator, toimetaja, autojuht ja mõningatel hetkedel ka koristaja, peab olema pidevas valmisolekus. Näiteks olen jõululaupäeval otse saunalavalt tööle läinud. Reeglina on ju nii, et tööd tehes jään ise kaamera taha. Aga on olnud üks eriline lugu, kus sain filmida natuke ka iseennast, ja sellest sai võib-olla minu üks kõige kuulsamaid, lausa kontinente ületanud uudis. Paar aastat tagasi sattusid Saaremaale äkitselt kaks karupoega. Sain filmile, kuidas nad minu varbaid pehme ja roosa keelega lakkusid. Mõelda, karu – Eesti suurim kiskja lakub sind. Ja tal on nii pehme ja soe keel! Paari päeva pärast helistas minu eakas vanatädi Kanadast Vancouverist, et mis karud teil seal Saaremaal tekkinud on. Oli selge, et minu varvaste lakkumise karuplaanid levisid tõesti üle ookeani ja jõudsid lausa Kanada televisiooni. Mõelda vaid, maailma mõistes väike saar Saaremaa sai ülemaailmselt tuntumaks karude ja minu varvaste kaudu!

Olev Kenk, Kesk-Eesti korrespondent

Teleuudiste tegemine on üks suur meeskonnatöö. 15 aastat rahvusringhäälingu maakonnakorrespondendina on möödunud kui üks kirju sündmuste jada. Vahel näib, et vähemalt Rapla-, Järva- ja Viljandimaal tuntakse mind juba nii näo kui ka hääle järgi.

Eelmisel kevadel läksin Paide Maksimarketi juurde tegema uudislugu vabatahtlikest, kes aitasid pensionipäeval sularahaautomaadi juures koroona tõttu pikivahet hoida. Korraga astus minu juurde üks entusiastlik vanaproua ja teatas: «Oo, härra Heimar Lenk, ma tundsin teid kohe ära. Te olete mu lemmik!»

Erisaade «AK 65» on ETV eetris neljapäeval kell 20.00.

(Kairit Leibold / ERR)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?