EMAKEELEPÄEV! Välismaal elavad eesti keele õpetajad hoiavad keelt elus ka pandeemia ajal

Helina Piip, 10. märts 2021

Emakeelepäeva puhul uurisime eesti keele õpetajatelt võõrsil, kuidas on pandeemiaaeg mõjutanud sealsete Eesti koolide õppetööd.


Et kõik tahaksid uuesti tulla!


Karin Raamat Oslost: «Norra Eesti Koolis on mu õpilasteks 5–7aastased lapsed, kelle vanematest vähemalt üks on eestlane. Enne pandeemiat kohtusime kord kuus ühes Oslo koolimajas. Nüüd aga oleme leidnud muid võimalusi. Zoomis ei tulnud meil eriti midagi välja, sest väiksemad tundsid ennast ebamugavalt, nad ei julgenud seal midagi öelda ja tähelepanu hajus kodustele asjadele. Seega me rohkem ei katsetanud ja teeme tunde hoopis õues.

Valin igaks tunniks teema, mis on seotud parasjagu looduses toimuvaga. Tunni alguses istume koos, vaatame pilte ja jutustame nende põhjal. Eesmärk on, et kõik midagi räägiks. Lahendame tihti ka lihtsaid ristsõnu, et lapsed saaksid harjutada tähtede kirjutamist. Tunnid lõpevad meisterdamise ja mängimisega. Minu jaoks on oluline, et lapsed tahaks ka järgmine kord kooli tulla, ja selleks on tähtis, et sõprussuhted oleksid tugevad!

Laste eesti keele oskus on väga erinev, mõni räägib soravalt ja mõnele peab kõike tõlkima. Vahel saab nalja ka. Ühe vanema klassi tüdruku mõlemad vanemad on eestlased, kuid ema räägib tütrega ka vene keeles. Ehk siis on tüdruk kolmkeelne. Mida vanemaks õpilased saavad, seda rohkem kipuvad nad tunnis norra keelt kasutama. Ükskord juhtuski, et ema kuulis klassiruumist möödudes tütart norra keeles rääkimas. Ema pistis pea ukse vahelt sisse ja hõikas talle: «На эстонском, пожалуйста!»

Ma ise elan Norras 2010. aastast ja põhitööna olen hoopis merebioloog. Enne seda aga olin Eestis tudeng ja töötasin ülikooli kõrvalt Vanemuises publikuteenindajana. Kõik need «Detektiiv Lotte» etendused, mille ajal sai tööl oldud, on Eesti koolis suureks abiks olnud!»

Kartulisalat pärast tunde


Margit Tera Hollandist: «Eesti Kool Hollandis ootab enda seltsi juba kasvõi imikueas – siis õpitakse eesti keelt ja kultuuri koos emaga. See loob tugeva sideme ka teiste peredega.

Tavaolukorras toimub õppetöö kord kuus pühapäeviti Amsterdamis, kus me üürime kohaliku kooli ruume. Kuid varem oleme tegutsenud ka Utrechtis ja Gouda linnas. Kooli tullakse ikka üle terve Hollandi. Samuti on õpetajad pärit eri linnadest.

Peaaegu terve aasta on tunnid toimunud Skype’i teel, kuna Hollandi tavakoolid on suletud ja kogenemised pole lubatud. Veebitundide ettevalmistamisel postitavad õpetajad materjale digikeskkonda. Pered pääsevad sinna ligi endale sobival ajal ja saavad postitusi lugeda. Kohtume Skype’i teel kord kuus, et koos laulda, mõistatusi lahendada ja ka lihtsalt uudiseid jagada. Kõige raskem on veebitunnis kontakti loomine ja tähelepanu hoidmine, sest lastel on ikkagi liikuda vaja, ekraan ei ole nii paindlik kui tavatundi juhendav õpetaja. 

Paljudel kooliealistel on hollandi keel dominantne ja enda eesti keeles väljendamine nõuab pingutust ning tuge.

Tunniplaani kuuluvad muusika-, liikumise, eesti keele ja loovõpetuse tunnid. Lisaks pakume inimeseõpetuse, ajaloo-, kultuuriloo- ja draamatunde. Eesti tähtpäevi tähistame lauldes ja rahvatantse tantsides. Kõige toredam on see, et lapsed ei taha koolipäeva lõppedes ruttu koju minna, vaid jäävad veel natukeseks mängima või kartulisalatit sööma.

Lisaks Eesti Koolile töötan ka kohalikus koolis algklassiõpetajana, nii et iga päev ma eesti keeles ei vestlegi. Aga loen eestikeelseid uudiseid ja jälgin telesaateid, meil on siin oma rahvatantsurühm.»

Uks võlumaailma


Triinu Viilukas Viinist: «Viini Eesti Koolis näevad noored, et nad ei ole Austrias ainsad, kelle teiseks keeleks on üks kummaline keel, mille kohta paljud austerlased ei oska midagi arvata. Kas see kuulub slaavi keelte hulka? Kas Eesti pealinn on Riia? Neid küsimusi ikka vahel kuuleb. Teiste omataoliste noortega suheldes aga mõistetakse, et eesti keele oskus on rikkus. See avab ukse justkui võlumaailma, mis ilma hea keeleoskuseta jääks kättesaamatuks.
Meie tunnid on segu keeleõppest, kultuuriloost ja suhtlemisest. Koos teeme loovtunnis muusikat, õpime rahvatantse, räägime rahvakalendri tähtpäevadest. Kõige populaarsemad on teatritunnid. 

Enne koroonapandeemiat käisime koos üks-kaks korda kuus laupäeviti. Praegu on Eesti Kool pausil. Otsustasime digiõppele mitte üle minna, sest lapsed peavad nagunii suure osa päevast veetma ninapidi ekraanides. Austrias on koolid alates möödunud kevadest vahelduva eduga digi- ja kontaktõppel. See on väsitav nii õpetajatele, lapsevanematele kui ka lastele endile.

Ühest küljest tuleb kakskeelseid lapsi juhendada kui emakeelseid, teisalt jälle natuke nagu võõrkeelseid. Nad teevad kõneledes teistsuguseid vigu kui Eestis kasvanud lapsed. Näiteks tuleb siin meelde tuletada, et ma teen ukse lahti ja panen ukse kinni, sest siin tõlgivad lapsed otse saksa keelest ja kipuvad ütlema ma teen ukse kinni. Ka mitmuse osastav on kääne, mille vormide moodustamisel tullakse leidlikele, ent kirjakeele normidele mittevastavatele variantidele.

Vahva on näha, kuidas ka ühest-kahest korrast kuus on reaalselt kasu. Ka need, kes ei tundnud end algul eesti keeles kindlalt, on enesekindlamad. Lisaks on kujunenud koolist kohtumispaik emadele-isadele, kes samuti arutavad hea meelega maailmaasju vahelduseks eesti keeles.

Ma ise räägin eesti keelt uskumatult tihti. Töötan eesti keele lektorina Viini ülikooli soomeugri osakonnas ja mul on kolleege, kes valdavad eesti keelt vabalt. Eesti keele keskel olen ka tudengeid õpetades.»

Koduseid töid ei anta

PEAASI, ET OLEKS LÕBUS: Õpetajad Gerti Magnani ja Mairis Minka kärbseseentena seeneteemalisel koolipäeval.


Mairis Minka Luksemburgist: «Luksemburgi Eesti Koolis käib lapsi ka lähiriikidest – Saksamaalt, Belgiast ja Prantsusmaalt.

Enne pandeemiat toimus õppetöö kord kuus laupäeviti. Tunniplaanis oli eesti lugu, meisterdamine, pärimus. Lisaks osalesid paljud Anneli Akna lauluringis.
Viimase aasta jooksul oleme mõne tunni Zoomis teinud, kui mõnel õpetajal on tulnud soov või idee. Väikestel on videotunde raske jälgida ja kahjuks jääb seal puudu ka otsesest suhtlemisest. Aga parem ikka kui mitte midagi.

Suuline väljendus on kõigil lastel hea, kirjutamisega tegeleme vähe ja see pole ka eesmärk. Oluline on, et lapsed saaksid omavahel suhelda. Koduseid töid ei anta, pigem on tegemist justkui huvikooliga. Meile on tähtis, et tunnid oleksid lõbusas, vabas vormis, vaheldusrikkad ja silmaringi laiendavad. Fookus on Eestil, kultuurilool, pärimusel, ka Eestis parasjagu aktuaalsetel teemadel.

Meil on käinud palju külalisi – teatrid, eesti kirjanikud, muusikud. Kord aastas korraldasime lugemisöö ühiste tegevuste, söögitegemise ja ööbimisega. Eelmise aasta veebruaris, kui lugemisöö teemaks oli orkestrimäng, käisid külas trompetist Priit Aimla ja löökpillimängija Jaan Kirss.

Kõige parem tagasiside on see, et lapsed tahavad koolitöös osaleda. Mõned on kodus ka Eesti Kooli õpetajat järele mänginud.

Ma ise kasutan eesti keelt iga päev oma lastega rääkides, kuulan raadiosaateid, vaatan telesaateid, suhtlen eesti sõpradega.»

Lugesime veebis «Kunksmoori»


Katrin Bolognast: «Bologna ja Milano Eesti Koolis on viimased viis kuud toimunud tunnid veebis. Septembris saime korraks kokku ja pidasime koolipäeva maha õues. Eelmise aasta märtsis kuulutati Itaalias välja eriolukord ja olukord on siiani keeruline.

Kooli Milano haru saab kokku kord kuus pühapäeviti Milano äärelinnas. Enamasti tullakse terve perega.

«Tänu» distantsõppele hakkasime rohkem grammatikaga tegelema ja kirjutama. Väikeste lastega on distantsõpe keerulisem, nemad tahaksid vahepeal ringi joosta ja mängida.

Meie kõige vanem õpilane on 12aastane ja noorim kahene. Väiksemad armastavad endast ja oma tegemistest jutustada ning mängida. Suurtele meeldib viimasel ajal lugusid ette lugeda. Eelmisel kuul lugesime Aino Perviku «Kunksmoori». Tegelikult oli see pingutav ettevõtmine, paljud sõnad olid uued ja pikad, aga keegi ei andnud alla!

Naerame palju. Kord mängisime vana-head asjade peitmise mängu «Soe ja külm». Lapsed ristisid mängu «Aafrikaks ja Arktikaks». Teinekord juhtus keegi ütlema «no on alles jama!». Kaheaastasel Maial jäi see hoobilt meelde, ta käis klassis ringi ja korrutas seda.

Olen Itaalias elanud üle kahekümne aasta, erialalt olen filoloog ja Eestis töötasin ajakirjanikuna. Õpetan eesti keelt ja kultuuri ka Bologna ülikoolis, toimetan itaaliakeelset online-ajakirja Estonia Magazine ja korraldan kultuurivahetust. Tegelikult on see nimekiri pikemgi. Just täna lugesin linti kolm Maarja Kangro luuletust ühe itaaliakeelse podcast’i jaoks.»

Missioon, mis annab energiat

(Erakogu)

Mae Veskis Hove Kopenhaagenist: «Minu eesti keele õpetamine on viimastel aastatel keskendunud põhiliselt täiskasvanutele. Endiselt tegutseb Kopenhaageni Eesti Pühapäevakool, kus alustasin taani-eesti kakskeelsete laste õpetamist nende kuuendast eluaastast. Nüüdseks on õpilased juba täiskasvanueas, kuid saavad ikkagi kord kuus kokku, et lugeda koos eestikeelseid artikleid, nende üle arutleda ja teha ka grammatikaharjutusi.

Grupis on mu oma poeg ja tütar ning veel kaks venda. Nende eesti keele tase on väga kõrge, eesti keel on nende teine emakeel. On isegi natuke raske leida nende tasemele sobivat õppematerjali. Oluline on ka õpilaste omavaheline eestikeelne suhtlemine.

Lisaks käivad mul kolmandat aastat korra nädalas eesti keele tunnis kaks taani meest ja üle kahe nädala saksa rahvusest naine. Mehed õpivad eesti keelt, kuna neil on eesti naine. Sakslanna eesti keele huvi äratas aga Ingvar Villido teadliku muutumise õpetus.

Õpilased on väga tublid, kuid eriti taanlastele on eesti keele grammatika võõras ja raske, sest taani keeles käändeid ja pöördeid praktiliselt pole. Vahel saab nalja, kui samal sõnal on mitu tähendust. Näiteks lausest «Mees viis mööbli tuppa» sai õpilane aru, et tegemist oli viie mööbliesemega. Sama naljakas on see, kui oluline on vahel sõnade järjekord – näiteks «Mine ära» ja «Ära mine» on ju hoopis vastupidiste tähendustega.

Koroona olukorras on viimastel kuudel toimunud online-õppetöö. See toimib, kuigi silmast silma õpetamine on ikka mõnusam ja tõhusam.

Mulle meeldib eesti keelt õpetada. See on justkui missioon levitada eesti keele oskust, kuid samas annab mulle endalegi palju energiat. Olen ka taani-eesti/eesti-taani sõnaraamatu kaasautor, mida õppetööski palju kasutame.

Oma põhitöös kasutan samuti iga päev eesti ja vene keelt, kuna töötan finantsasutuses Nets Danmark A/S, kus tegelen Eesti äriklientidega.»

Eestlus – vaba aja hobi


Sirle Sööt Stockholmist: «Kohtume Stockholmi Eesti huvikoolis lastega igal teisel pühapäeval. Stockholmi Eesti Majas käivad koos 4–17aastased eesti ja segaperedest pärit lapsed, kelle teine vanem võib olla rootslane, rumeenlane, sakslane, Kanada eestlane jt.

Praegu lavastame Leiutajateküla Lotte etendust. Paralleelselt tegutseb ka Lotte keelepesa, kus käib töö Lotte aabitsa ja lugemikuga. Meil on alati lõbus.

Teatri tegemine nõuab suurt pingutust tekstide päheõppimisel. Ma olen hirmus uhke kõikide laste üle esietenduse lõpus laval kummardades. Publiku aplaus ja lilled on nende jaoks väga tähtsad. Koos oleme pidanud jõulu- ja kevadpidusid, Eesti Vabariigi aastapäeva.

Sügisel siiski peatasime ajutiselt tegevuse. Nüüd jätkame taas, kuid hajutame korraga kokku puutuvate laste arvu, suunates neid erinevatesse ruumidesse ja tegevustesse.

Erialalt olen hoopis jurist ja töötan justiitsministeeriumis. Eestlus on minu vaba aja hobi.»

(Erakogu)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?