Jalgpallimaailmast taandunud Mia Belle Trisna: äkki elasingi kõik läbi selleks, et saaksin nüüd teisi aidata

Terttu Jazepov, 10. märts 2021

Mia Belle Trisna on self-mastery coach ehk enesemeisterlikkuse treener, kes aitab inimestel mõtteviisi ja sügavamate uskumuste abil muuta oma elu ja manifesteerida unistusi. Veel paar aastat tagasi oli ta ise sügavas depressioonis ja tunnistab, et mõtles kõige mustemas augus olles isegi enesetapule, kuid ühel hetkel võtsid asjad tema elus positiivsema pöörde. Nüüd aitab ta oma looga ka teisi naisi, kes vajavad sõlmede lahti harutamiseks kellegi abi.

Mia (27) tegeleb eelkõige naistega, kes tunnevad, et nad ei vääri soovitut või on kohas, kust nad ei oska ise edasi minna. „Aitan neil endas selgust luua, et olla naised, kes nad olla tahavad. Sügaval sisimas võitleme kõik tundega, et me ei vääri midagi või pole piisavalt head. Mina tahan olla neile tugi ja enda looga näidata, mis on võimalik.“

Naise lugu on aga valus. „Lapsepõlves mu jalgpallitreener väärkohtles mind. See kestis aastaid. Mu vanemad olid just lahku läinud ja kui sain 14aastaseks, kasutas ta seda ära. Ta lubas mulle, et kui teen kõik nii, nagu ta ütleb, siis ta viib mu välismaale ja minust saab uus täht jalgpallimaailmas. Ma ei teadnud toona, mis on armastus või mida mehed teha saavad – mulle polnud keegi veel sellistest asjadest rääkinud. Seega tegingi nii, nagu ta tahtis, sest mõtlesin, et kui ma saan kuulsaks ja teised on mu üle uhked, saan ma pere jälle kokku tuua.

Ma ei rääkinud sellest kellelegi, sest mul oli häbi. Kaotasin oma sõbrad ja iseenda. See oli väga raske aeg, sest nägin, kuidas mu sõbrad käivad väljas, mängivad ja neil on lõbus, aga mina pidin mingi mehe käske täitma. Tema ütles, kuhu ma lähen, mida ma teen, mida ma tohin öelda ja teha ning mida mitte. Ma valetasin oma vanematele, kus ma olen ja mis ma teen. Tundsin end väga alavääristatuna, kui ma nägin, et inimesed mu ümber rääkisid mind taga ja ütlesid, et olen selle mehega vabatahtlikult. Keegi ei küsinudki minult, kuidas asjad tegelikult on ja kuidas selline inimene saab väikest tüdrukut ära kasutada. Elasin nii seitse aastat.“

Põgenes treenerist võimalikult kaugele

Ühel hetkel mõistis naine, et tema ainus võimalus olukorrast pääseda on võimalikult kaugele ära minna. Kui tema tiimikaaslane mainis, et mõtleb minna kõrgharidust omandama Ameerikasse, sütitas see ka Miat. Ta hakkas ülikoolidesse kandideerima ja kui sai lõpuks jaatava vastuse, tundis ta end vabamalt. Oma treenerile ei rääkinud ta sellest loomulikult sõnagi.

„Viimasel suvel hakkasin talle lõpuks vastu, näiteks ütlesin, et mul on täna paha olla, ise samal ajal teades, et see kõik on varsti läbi. Veidi aega enne lahkumist tegi ta aga midagi, mille tõttu oleksin endalt peaaegu elu võtnud, sest mõtlesin, et kui keegi sellest kuuleb, siis ma ei tea, mida oma eluga teha. See oli üks madalamaid punkte mu elus,“ tunnistab ta, soovimata sellest juhtumist lähemalt rääkida.

Kui ta 2014. aastal Ameerikasse läks, tuli kõik läbielatu välja. „Mu pere sai teada, lisaks rääkisin sellest mõnele sõbrale. Sellega nägin ka ära, kes on mu tõelised sõbrad. Ameerikas oli mul väga tore tiim ja terapeudid, kõik toetasid mind ja tundsin end väga turvaliselt,“ meenutab Mia.

„Ma ei julgenud Eestisse tagasi tulla, sest kartsin, et see mees otsib mu uuesti üles, aga kuna ma igatsesin oma peret, käisin siin vahel ikkagi. Muidugi leidis see mees mu üles ja ähvardas mind. Ma ei olnud sellest endiselt üle saanud. Seetõttu tegelen nüüd ka ise alateadvusega, sest ma nägin, et millegi sügavamal tasandil lahti laskmiseks ei ole lihtsalt rääkimisest kasu,“ avaldab Trisna.

„Ma olin lihtsalt üks nimi ühe raamatus.“

Pärast ülikooli lõpetamist tahtis Mia minna Euroopasse professionaalselt jalgpalli mängima ja kodule lähemal olla. Paraku sattus ta keskkonda, kus jalgpallist oli asi väga kaugel. „See oli väga tume ja mittelegaalne maailm, kõik oli nagu action-filmis,“ ütleb ta.

Naine meenutab, et teda jälgiti igal sammul ja ta elas nagu puuris. „Tohtisin minna ainult sinna, kuhu lubati. Mul oli nende antud auto, korter ja kõik kulud kandsid nemad. Mu sotsiaalmeediakontod kustutati ära ehk ma justkui kadusin kõikide oma sõprade jaoks maamunalt. Ma ei saanud aru, kes ma olen, sest kui keegi ütleb sulle iga päev, mida teha, öelda, juua ja süüa, siis kaotad oma tõelise mina. Mind väärkoheldi füüsiliselt ja seksuaalselt ning emotsionaalselt oli see veel hullem terror kui lapsepõlves läbielatu. Kõige kohutavam hetk oli siis, kui nägin tohutult paksu raamatut, kus olid naiste nimed ja pildid, keda oldi ära kasutatud. Ma olin lihtsalt üks nimi ühes raamatus. Ma ei kujuta ette, kui palju on selles raamatus naisi, kes pole enam elus.“

Lõpuks õnnestus Mial põgeneda. „Ma õppisin nende mustreid ja vaatasin, mis on nende nõrgad kohad. Üks päev kasutasin lihtsalt ära hetke, kus teadsin, et olen järelevalveta. Võtsin oma jalanõud, telefoni, korterivõtme ja helistasin emale ning ütlesin, et ostku mulle esimene pilet koju. Pakkisin ühe kohvri, kogu mu elu jäi sinna maha. Läksin lennuki peale ja olin juba Moskvas, kui nad alles aru said, et ma olen kadunud.

Ma tean, et igaüks ei põgene. Seal on nii palju naisi, kes sellistest asjadest ei pääse ega jää ellu. Ma tahtsin enesetapu teha, aga miski mu sees ütles, et ma pean ellu jääma, see on minu missioon. Miski päästis mind iga kord,“ räägib ta.

Elu muutus poole aastaga 180 kraadi

Kui Trisna 2019. aasta aprillis koju jõudis, oli ta sügavas depressioonis. „Mul oli posttraumaatiline stressihäire ja võtsin kuus kuud antidepressante. Sellest oli väga raske välja tulla. Olin terve elu jalgpallur olnud, see dikteeris mu käitumist. Vanemad ütlesid, et mine tööle. Läksingi. Mul oli kaks erinevat üheksast viieni töökohta. Uues kohas alustasin eelmise aasta jaanuaris ja kõik oli hästi, kuni märtsis algas eriolukord. Ma olin kodus kaks nädalat haige, kurb, nutsin ja mõtlesin, et ma ei taha enam nii elada. Mulle küll meeldis see töö, aga ma polnud kunagi mõelnud, mida ma tegelikult teha tahan.”

Juhuslikult sattus ta sotsiaalmeedias nägema Boss Babe’i kommuuni, kus antakse naistele ärialast nõu, ning Mia otsustas nendega liituda. „Igal reedel oli coffee chat, kus osales umbes 200 naist. Meid jaotati suvalistesse vestlustesse, kus oli koos kolm võõrast naist. Ma polnud kunagi kellegagi rääkinud niimoodi, et tere, mina olen Mia ja see on minu lugu. Kuid kui hakkasin oma lugu jagama, sain aru, et nii paljud naised on sama läbi elanud ja ma pole üksi. Ma olin kogu aeg mõelnud, miks see kõik minuga juhtus, aga sain aru, et kõigiga juhtub midagi halba, mis on nende jaoks suur takistus. Taipasin, et minu loos on võimu ja saan selle heaks keerata ning seeläbi teisi aidata. Äkki elasingi kõik läbi selleks, et saaksin nüüd teisi aidata,“ mõtiskleb ta.

Mullu juunis jõudis Mia elus kätte hetk, kui kõik muutus. „Mulle meeldib universumiga rääkida ja olin juba paar kuud küsinud mingit märki sellest, mida peaksin edasi tegema. Päev pärast põlveoperatsiooni scroll’isin telefonis ning mulle tuli ette Yes Supply reklaam. Kui seda nägin, siis mõtlesin, et äkki see ongi signaal, mida olen oodanud.“

Yes Supply kooli looja on kanadalanna ja seal õpivadki peamiselt naised. „Kõigepealt vaatasin ära nende tasuta veebiseminari. Tundsin, kuidas mu süda puperdas ja mõtlesin, et see tundub nii õige. Panin end kursusele kirja ja hakkasin õppima. Ma ei saanud tol hetkel veel päris täpselt aru, mis coaching on. Ma olin küll mõelnud, et tahan teisi aidata, ja õppisin ka neli aastat USAs sotsioloogiat, aga ma polnud eales mõelnud, et saan coach’iks.“

Viis kuud hiljem sai Mia kätte oma tunnistuse ja ongi nüüd paberitega coach. „Õppisin neurolingvistilist programmeerimist, kliinilist hüpnoteraapiat, EFT tapping’ut ehk koputamist ja rännaktehnikat, mida saab kasutada negatiivsete uskumuste või emotsioonide alateadvusest eemaldamiseks.“

Inimene peab tahtma ka ise muutuda

Trisna sõnul on coach justkui giid või juhendaja, kes aitab inimesel jõuda punktist A punkti B palju kiiremini, kui ta seda ise teeks. „Ma pole täiuslik, aga olen kellestki paar sammu ees ja oskan teda aidata ning juhendada, kuidas oma elu paremaks teha.“

Mia on juba ka koostanud oma esimese programmi „Victim To Hero“, kuhu ta on lisanud kõik omandatud tarkused, mis aitavad ka teistel oma elu muuta. Programm on üles ehitatud teemade kaupa. „Me kõik loeme raamatuid, kuulame podcast’e ja vaatame Youtube’i videoid, aga need ei kliki. Et see klikiks, on meil vaja tegeleda alateadvusega ehk otse sellega, mis kõike kontrollib. Teen iga kliendiga igal nädalal mingit alateadvusetehnikat, sest usun, et tõeline muutus toimubki alateadvuses. Olen pannud programmi nii palju kui võimalik sellest, mida oli vaja minul, et oma elu ümber pöörata, aga inimene peab tahtma ka ise muutuda,“ räägib ta.

„Praegu tegelen iga inimesega personaalselt. Tulevikus plaanin teha programme, mis on kas veebipõhised ja mille igaüks saab endale sobival kiirusel läbi teha, või grupiprogramme. Mul on kliente, kes ei taha oma minevikku teistega jagada, ja ka mina ei oleks tahtnud oma asjadega grupikeskkonnas tegelda. Kuid mõnele inimesele grupikeskkond sobib, sest see annab teadmise, et on veel teisigi, kes on samas kohas,“ selgitab Trisna.

Mõne kuuga aidanud juba üle paarikümne inimese

Kui võiks arvata, et alles coaching’uga alustanud naisel on praegu vaid kliente Eestist, siis tuleb välja, et tema programmis on ainult üks eestlane – teised on pärit näiteks Kanadast, Austraaliast ja Kolumbiastki. „Mulle tuleb iga päev Instagrami ja Facebooki kirju, kus küsitakse mu programmi kohta. Viimasel ajal on hakanud neid rohkem ka Eestist tulema, nii et hakkan oma abi rohkem siingi pakkuma,“ lubab ta.

„Victim To Hero“ programm kestab kolm kuud, kuid Trisnal on kavas ka pikemaid programme tegema hakata. Näiteks märtsi alguses osales ta tuntud Ameerika coach’i ja autori Tony Robbinsi seminaril. Ta sai nende tiimilt kingituseks ühe programmi, mille kavatseb lisada oma märtsi lõpus algavasse koolitusse, mis kestab juba neli kuud.

„Alustasin oma äriga detsembris ja praeguseks olen aidanud 23 inimest. Praegusesse programmi võtsin seitse inimest ja uude on juba ootejärjekord. Tulevikus kavatsen inimestele jätta erinevad valikud ja igaüks saab otsustada, kui palju toetust ta vajab. Pakun ka ühekordseid sessioone neile, kellel on mingi kindel teema, mis neid kinni hoiab ja lahtilaskmist vajab,“ räägib ta.

Märtsi alguses tuli ta lõplikult ka päevatöölt ära, et jäägitult inimeste aitamisele keskenduda. „Meie energia läheb sinna, kuhu me selle fokuseerime. Kuigi mulle polnud töökoht vastukarva ja mulle meeldisid mu töökaaslased ning -keskkond, tundsin, et mul on vaja teha järgmine hüpe ja minna täiel rinnal enda äriga edasi. Kohe, kui selle otsuse tegin, tundsin, kuidas minuni tuli uut energiat.“

„Tahan olla liider neile, kellel pole kuhugi mujale minna.“

Mia sõnul on ta aru saanud, et inimeste peamised takistused on seotud nende eneseväärtusega. „Kõige sügavamad uskumused on, et nad ei vääri armastust, õnne või edu – see on sügavam väärtusetus. Kui inimesed ütlevad, et nad teevad, mida teised ütlevad, või on perfektsionistid, siis üldjuhul tähendab see sügavamal tasemel, et nad pole endaga ühenduses. Nad ei tunne, et vääriksid edu või armastust. Inimesi hoiab kõige rohkem tagasi iseenda väärtustamine, et tunda end vabana, olla sina ise ja teha, mida tahad.

Väga paljud inimesed on olukordades, kus nad pole õnnelikud ega tea, kuidas sealt välja saada. Tahan olla liider neile, kellel pole kuhugi mujale minna. Tahan aidata teisi naisi, kes on samal teel,“ ütleb Mia.

Kui keegi mõtleb, et vajab samuti abi, aga ei oska kuskilt alustada, soovitabki Mia alustuseks coach’i poole pöörduda. „On hästi palju harjutusi, mida saab teha, et leida üles inimeste kõige sügavam isiklik vale. Üldjuhul on seda ise raske leida. Inimesed võivad küll lugeda raamatuid, kuulata podcast’e ja jälgida inimesi, kes sellistest teemadest räägivad, kuid sügavama lahenduse leidmiseks on vaja abi kelleltki, kes oskab sellega sügavamalt tegeleda.“

Alateadvus ja manifesteerimine käivad käsikäes

„Meil on teadvus ja alateadvus. Teadvus on meie ego, mis meid tagasi hoiab ega taha turvalisest keskkonnast välja minna. Tihti on nii, et kui millegagi alustame, kaob varsti motivatsioon ära. See on tegelikult meie teadvus, mis üritab meid mugavustsoonis hoida. Sügavam muutus on juba identiteedimuutus ehk coach’id muudavadki inimese identiteeti nii, et ta teeks kõiki asju, olemaks õnnelik ja tervislik,“ selgitab Mia.

Naise sõnul on coach’id justkui uue aja terapeudid. „Meid on erinevaid, näiteks mulle meeldib kõik alateadvusega seonduv ja keskendungi just sellele ning ka manifesteerimisele – need käivad käsikäes, sest me ei saa manifesteerida, kui me pole alateadvuses oma probleeme ikka eemaldanud. Manifesteerimine ei käi nii, et mõtlen, et tahan uut autot ja see tuleb mulle, kuigi ma pole endaga tegelenud, et olla see inimene, kellel see auto üldse olla võiks.“

Trisna võib enda kogemuse põhjal öelda, et kui oma alateadvusega on juba kord ühendus saadud, läheb manifesteerimine kiirelt. „Minul läks kõik kiireks jaanuarist, kui olin tegelenud kõikide uskumuste ja emotsioonidega, mis mind tagasi hoidsid. Kui suutsin oma kõrgema minaga ühele liinile saada – mida ma ka oma programmis õpetan –, siis nägin iga päev nn inglinumbreid: 111, 222, 333 jne. Usaldan universumit, et miski, mis mulle tuleb, tuleb õigel hetkel.“

Manifesteeris end raamatu kaasautoriks

Hiljuti manifesteeris Mia enda ellu raamatu. Mitte lugemiseks, vaid avaldamiseks. Talle tehti pakkumine olla teose „She Did It And So Can You“ kaasautor. „Raamatus on peale minu veel 16 naist, kes räägivad, mida nad on läbi elanud ja kuidas nad sellest üle said ning edu saavutasid. Kõigil on erinev lugu ja saavutused, aga põhiline on, et igaüks saab edu saavutada, ükskõik kus ta praegu on. Need lood näitavad, et sügavamal tasandil oleme kõik samasugused ja meil on sarnased probleemid ning mured.

See tundus alguses veidi hirmutav ja ma ei teadnud, mida see raamat ja kaasautorlus endast täpsemalt kujutavad. Kuid koeraga õues olles ütlesin universumile, et kui ma pean raamatule jah ütlema, siis ta näitaks mulle sinist liblikat – alati tuleb öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Tegin päeva jooksul oma asju edasi ja mul oli see juba meelest läinud, kui vaatasin südaööl oma postkasti ja mulle oli tulnud meil, mille pealkiri lõppes sinise liblikaga.“

Ka eelmainitud Tony Robbinsi üritus jõudis naiseni tänu manifesteerimisele. „Panin selle oma vision board’ile (tahvel, kuhu lisad fotod ja/või laused sellest, mida soovid oma ellu manifesteerida – T. J.) ning viis tundi hiljem tuli mulle meil, et mulle on tema üritusele pilet kingitud,“ räägib ta.

„Arvan, et mida rohkem inimene on oma kõrgema mina ja universumiga kooskõlas, usaldab ja on kõigele avatud, seda kiiremini see toimib. Kuid samas ei pruugi mõned asjad, mida me tahame, olla universumil meile mõeldud. Peame lihtsalt usaldama, et kõik, mis on meile vajalik, tuleb.“

Kust leida suitsiidi- või enesevigastamise mõtete korral abi?

Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
Psühholoogilise kriisiabi telefon: 6314300 (tööpäeviti kl 9-20)
Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-23)
Ohvriabi: 116 006 (24h)
Lasteabi: 116111 (24h)
Lapsemure: 646 0770 (tööpäeviti kl 10-18)
E-nõustamine: www.peaasi.ee

Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 550 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h)
Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h)

Kiirabi: 112 (24h)

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?