Peatoimetaja veerg

Merle Luik, 3. veebruar 2021

Selles, et tänapäeva lapsed ülemäära lugeda ei armasta, pole ju midagi uut. Minu omadega on samamoodi. See, et meil on kodus tapeedi asemel raamaturiiulid või et üritasin oma võsukesi titest saati raamatutega sõbraks teha, ei loe. No ei tekkinud seda lugemispisikut. Eriti hull lugu on kohustusliku kirjandusega. Seda tuleb ikka piltlikult öeldes lausa kaikaga lugema sundida. 

Ükspäev oli keskmisel lapsel jälle kohustuslik kirjandus lugemata ja märkus päevikus. No muidugi sain esimese hooga vihaseks ja tõttasin oma moraaliloenguga tema tuppa. Et kui tähtis on ikka raamatuid lugeda ja mida kõik see inimesele annab … Poole pahandamise pealt sain aru, et mul pole mingit õigust kobiseda, sest esimene, kes kooliajal üritas igasugu kohustusliku kirjanduse lugemisest kõrvale viilida, olin muidugi mina.

«Vanamees ja meri»? Oh ei, palun ei!

«Faust»? Appi!

Eks ma lõpuks kuidagi üle lehe lugedes nendega ühele poole sain, aga ei saa öelda, et ma klassikat just peast tsiteerida oskaks. Samal ajal igasugu krimkasid ja ajaloolisi romaane võisin lapsena lausa «neelata». Kirjutasin loetud raamatuid kuni ülikoolini ka üles – aastaga kogunes alati paks kaustikutäis pealkirju.

No vot. Ja siis, lapse peale tänitades, tuli mul plaan. Võtan kätte ja loen sel aastal igas kuus läbi ühe klassikalise teose, millest ma kooliajal suurt arvata ei osanud ja mida kuidagi väärtkirjanduseks liigitada ei suutnud.

Eile lõin kinni Orwelli kogumiku, kus olid samade kaante vahel koos «1984» ja «Loomade farm». Jaanuar – tehtud! Veebruar ja Kafka «Protsess» – siit ma tulen!

Muide – see lubadus, et loen rohkem raamatuid, oli ka mitme mu tuttava uusaastalubaduste nimekirjas. Detsembris loeme tibud kokku!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?