Peatoimetaja veerg

Selles, et tänapäeva lapsed ülemäära lugeda ei armasta, pole ju midagi uut. Minu omadega on samamoodi. See, et meil on kodus tapeedi asemel raamaturiiulid või et üritasin oma võsukesi titest saati raamatutega sõbraks teha, ei loe. No ei tekkinud seda lugemispisikut. Eriti hull lugu on kohustusliku kirjandusega. Seda tuleb ikka piltlikult öeldes lausa kaikaga lugema sundida. 

Ükspäev oli keskmisel lapsel jälle kohustuslik kirjandus lugemata ja märkus päevikus. No muidugi sain esimese hooga vihaseks ja tõttasin oma moraaliloenguga tema tuppa. Et kui tähtis on ikka raamatuid lugeda ja mida kõik see inimesele annab … Poole pahandamise pealt sain aru, et mul pole mingit õigust kobiseda, sest esimene, kes kooliajal üritas igasugu kohustusliku kirjanduse lugemisest kõrvale viilida, olin muidugi mina.