Eesti esimene naisdemineerija: ohtlikud olukorrad on töö loomulik osa

Liis Ilves, 3. veebruar 2021

Juhuse tahtel päästeteenistusse tuletõrjujana tööle sattunud Ave Oad kinnitab särasilmselt, et nüüd meeldib talle tohutult demineerijatöö. «Tööd ma koju kaasa ei võta,» märgib ta kelmikalt.

23 aastat tagasi kuulis Ave (41) raadiost, et Tartus otsitakse tuletõrjujaid. Kandideerima oodati vähemalt 21aastaseid kaitseväeteenistuse läbinud mehi, kellel on tagataskus ka C-kategooria autojuhiluba. «Olin äsja keskkooli lõpetanud tütarlaps. Mõtlesime koos sõbrannaga nalja teha ja helistasime. Täpselt sel moel ma päästeteenistusse tööle sattusingi,» muigab ta.

Nii saigi temast Eesti esimene kutseline pritsunaine. Loomulikult esines Ave sõnul toona eelarvamusi, sest eks see natuke hirmutas mehi, kui üks näitsik saab n-ö nende tööga hakkama. Halvustavat suhtumist ei tundnud aga kordagi – meeskonda võeti väga hästi vastu ja meeskolleegid hoidsid teda väga. «Eks endale oli ikka suur katsumus olla 18aastaselt ühes vahetuses koos 20 mehega,» sõnab ta naerdes. Töö pakkus aga esimesest päevast kõike – põnevust, väljakutset ja loomulikult arenguvõimalust.

Eesti esimene kutseline pritsunaine: «Vahepeal tehti üks raamat, kus oli lugu esimesest Eesti naistuletõrjujast. See ei olnud muidugi mina, sest mina olin juba nii ammu, et keegi ei mäletanudki enam, et keegi veel enne neid oli,» muigab Ave. Fotol on ta 18aastane. (Erakogu)

Hunt Kriimsilm

Vanemad üllatusid tütre valikut kuuldes küll veidi, aga mitte väga palju. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tahtiski Ave minna õppima politseikolledžisse, kuid ei saanud sisse. Niisiis otsustaski ta õppimisest vaba aasta teha ja veidi niisama ringi vaadata. «Tagantjärele on hea mõelda, et kõik loksub ise paika. Ju siis pidi nii minema ja tänu sellele sattusin hiljem hoopis päästekolledžisse.»

Tartus töötas Ave tuletõrjujana kaks aastat, siis tõi elu ta pealinna päevaõppesse. Pärast kooli lõpetamist kolis naine tagasi kodulinna Pärnusse, asus tööle kohalikus päästeteenistuses ja hakkas koostama maakonna riskianalüüsi. Seejuures on tal eredalt meeles 2005. aasta suur üleujutus, mil tema ülesanne oli olla Pärnu Munamäe juures staabis ja jagada vastavalt vajadusele operatiivselt päästeressurssi laiali. Üldiselt oli aga see ametikoht pigem kontoritöö ja särtsakas naine hakkas peagi rohkem välja tagasi kibelema. Sealt edasi viis elu ta Väike-Maarja päästekooli esialgu külalisõpetajaks, hiljem sai juba täiskohaga palgale.

Igapäevatöö kõrvalt on Ave ka ise palju koolipinki jõudnud. Lisaks päästekolledži lõpetamisele omandas ametikoolis autoremondioskused ja tänaseks on taskus nii magistrikraad riigiteadustes kui ka erakorralise meditsiini tehniku kutsetunnistus. Lisaks võib ta ringi sõita mootorratta, sõiduauto, veoauto ja väikelaevaga.

Väike naine suures ülikonnas: Suurt demineerijaülikonda kasutatakse põhiliselt siis, kui on n-ö kahtlase koti sündmused. «Hindame olukorra tõsidust ja ohtlikkust ning vastavalt sellele valime kaitsevahendid.» (Triin Kerge)

Eesti esimene naisdemineerja

«23 aastat päästeametis on üsna pikk aeg, eks sellepärast on mul ka ameteid olnud päris mitu,» sõnab Ave ja teatab, et 2011. aasta detsembris vahetas ta õpetajaameti demineerijakutse vastu. «Ka naissoost demineerijaid ei olnud Eestis varem olnud,» muigab ta tõdedes, et igasugu põnevaid tiitleid on talle aastatega ikka külge kleebitud.

Demineerijatöö tundus Avele tohutult põnev ja äge väljakutse. Pealtnäha üdini julge naisterahvas tunnistab, et tegelikult peitub tema välise kesta all tugev enesekriitika. Ave arvas pikalt, et ei sobi sellele ametikohale. Ühel hetkel aga otsustas selle mõtte unustada ja ikkagi demineerijaks kandideerida. Nii saigi temast naine, kes korjab pomme. Ja seitse aastat hiljem sai temast juba Ida-Eesti pommigrupi peademineerja.

Kusjuures naisdemineerijaid on Eestis täna peale Ave veel ainult üks. «Eks see on üldiselt üsna stressirohke töö, mis nõuab tihti ka õhtuti-öösiti kodust eemal olemist. Kriisiolukordi tuleb ikka ette ja siis kella vaadata ei saa,» mõtiskleb Ave, miks see ametikoht naiste seas väga populaarne ei ole.

Kõige suurema mahu demineerijate tööst moodustab lahingumoona hävitamine, mis on siia jäänud erinevatest maailmasõdadest. Lisaks treenitakse pidevalt selleks, et olla valmis maailmas toimuvateks rünnakuteks. Suur osa tööst on ka ennetus ehk ühiskonna teadvustamine sellest, kuidas kahtlaste leidude korral käituda.

«Kui kasvõi keegi sellest ennetusest aru saab, ei käitu lõhkekehadega rumalalt, on meie tööst kasu olnud,» rõhutab Ave just ennetustöö olulisust. Ta meenutab 1999. aasta seika, mil Aegnas panid poisid mürsu lõkkesse, üks tüdruk hukkus.

Ohutunne on töö osa

Demineerijad ei tea kunagi ette, mida uus tööpäev neile toob. «Kõik kutsed on väga erinevad ja kohtame väga palju loomingulisust,» märgib Ave. «Kui leiame näiteks hoone lähedalt lõhkekeha, mida ei saa transportida, tuleb nuputada, kuidas hoone kahjustusi vältida. Kas näiteks saab kaitsemüüriks ette laduda liivakotte.»

Töö ohtlikkusest rääkides sõnab ta, et eks see ole perspektiivi küsimus. «Ilmselgelt kohtad ohtlikke olukordi, aga pikapeale harjud nende ohtudega lihtsalt rohkem ära ja need pole sinu jaoks esiplaanil. See on sinu töö loomulik osa.»

Kergelt võtab aga hinge värisema iga lahingumoona leiu kutse. Nimelt on inimestel kombeks arvata, et aastakümneid/aastasadu seisnud moon pole enam ohtlik. Tegelikult võib iga väiksemgi liigutus selle süsteemi toimima panna ja eluohtliku plahvatuse tekitada. Sestap ju töötavad ka demineerijad kindlaid reegleid järgides ja hoolikalt varustust valides.

Ave tõdeb, et ohutunne ja väike hirm käib tööga loomulikult kaasas – ilma nendeta oleks äärmiselt ohtlik töötada. «Kui tavainimene tahaks alati sündmuskohale võimalikult lähedale minna, siis demineerijad lähevad ka ohutust kaugusest pigem natuke veel kaugemale,» märgib ta.

Just erakordselt ohtliku kutse tõttu otsustas Ave mõni aasta tagasi õppida ka erakorralise meditsiini tehnikuks. Täna käibki ta lisaks igapäevatööle demineerijate koolitustel meedikuna turvamas ja paar vahetust kuus kiirabibrigaadis tööl, et hoida parameediku teadmisi.

Meeleolukad seigad

Tööõnnetusi Avega juhtunud ei ole. Küll aga on huvitavad ametivalikud kaasa toonud hulgaliselt põnevaid seiku igapäevaelus. Nii näiteks oli veel mõni aeg tagasi keeruline teha endale elukindlustust, sest naise ametikoht ehmatas kindlustuspakkuja ära. Tänaseks on aga kindlustuspoliis siiski taskus, sest saabus mõistmine – tänaval kõndides on Ave täiesti tavaline naine, kes pole kuidagi oma tööga seotud.

«Kui kuskil uute inimestega tutvudes ütlen, et töötan demineerijana, siis esmalt naerdakse ja siis küsitakse: «Aga päriselt?»,» muigab naine.

Ave sai 14 aastat tagasi ka emaks ja just tütrega on ametikoha üle eriliselt palju nalja saanud. Kuna tütar Reya sündis enneaegsena, tuli emal viieaastase lapsega psühholoogi juures järelkontrollis käia. Seal uuriti tüdrukult, millega ema tegeleb. «Tütar vastas siis psühholoogile, et minu emme korjab pomme. Psühholoog vaatas teda väga kahtlustava pilguga, aga laps ju rääkis õiget juttu,» muigab ema.

Seejuures tõdeb Ave, et tütar on ema töökorraldusega väga harjunud ja üleliia ei muretse. Kui aga naine läks mõni aasta tagasi vabatahtliku päästjana päästekomandosse valvesse, palus küll tütar tal hästi ettevaatlik olla. «Kui ma demineerijana tööl käin, siis see on tema jaoks selline tavaline. Päästjatöö tekitas temale siis rohkem muret.»

Tütar Reyaga: «Ma ei ole kunagi olnud ema, kes teeb lapsele ette-taha kõik ära. Kui ta tahab midagi saada, siis peab ise enda eest seisma, ise uurima, ise vaeva nägema. See õpetabki teda ise elus hakkama saama.» (Erakogu)

Iseseisev tütar

Ave elab koos tütrega Pärnus, töökoht asub aga Kohtla-Järvel. Niisiis tuleb naisel iga päev küllaltki palju mööda Eestit ringi sõita. Seejuures tõdeb Ave uhkusega, et tütrest on tänaseks kasvanud väga iseseisev neiu.

«Ma ei pea kunagi tema pärast muretsema – emana ikka muretsen, aga tean, et ta saab väga hästi ise hakkama. Ta on saanud väga palju minult suhtumist, et kui soolikad on veel sees, siis on kõik okei ja pole mõtet kisada.» Just hiljuti käis Ave tütrega arenguvestlusel ja loomulikult selgus tütre soov saada tuletõrjujaks või minna kaitseväkke. «Ma praegu väga selle pärast ei muretse. Arvan, et ta soovid muutuvad veel mitu korda, enne kui jõuab enda päris kutsumuseni.»

Ave tõdeb, et loomulikult oli uhke tunne seda kuulda – on ju tuletõrjuja väga tänuväärt amet. «Aga emana soovin siiski, et ta mõne teise, vähem ohtliku kutse valiks. Kindlasti ma ei takista teda kunagi. Laps ikkagi ise otsustab, mida teha tahab, ja mina toetan teda tema valikutes – samamoodi, nagu mind minu vanemad toetasid.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?