Eesti esimene naisdemineerija: ohtlikud olukorrad on töö loomulik osa

Juhuse tahtel päästeteenistusse tuletõrjujana tööle sattunud Ave Oad kinnitab särasilmselt, et nüüd meeldib talle tohutult demineerijatöö. «Tööd ma koju kaasa ei võta,» märgib ta kelmikalt.

23 aastat tagasi kuulis Ave (41) raadiost, et Tartus otsitakse tuletõrjujaid. Kandideerima oodati vähemalt 21aastaseid kaitseväeteenistuse läbinud mehi, kellel on tagataskus ka C-kategooria autojuhiluba. «Olin äsja keskkooli lõpetanud tütarlaps. Mõtlesime koos sõbrannaga nalja teha ja helistasime. Täpselt sel moel ma päästeteenistusse tööle sattusingi,» muigab ta.

Nii saigi temast Eesti esimene kutseline pritsunaine. Loomulikult esines Ave sõnul toona eelarvamusi, sest eks see natuke hirmutas mehi, kui üks näitsik saab n-ö nende tööga hakkama. Halvustavat suhtumist ei tundnud aga kordagi – meeskonda võeti väga hästi vastu ja meeskolleegid hoidsid teda väga. «Eks endale oli ikka suur katsumus olla 18aastaselt ühes vahetuses koos 20 mehega,» sõnab ta naerdes. Töö pakkus aga esimesest päevast kõike – põnevust, väljakutset ja loomulikult arenguvõimalust.