Prantsusmaa kuninganna Jeanne de Bourboni katsumusterohke elu lõppes traagiliselt

Tõlkinud Allan Espenberg, 3. veebruar 2021

Täna 683 aastat tagasi sündis Prantsusmaa kuninganna Jeanne de Bourbon. Noore tüdrukuna mehele mahitatud naine koges eluajal kuhjaga katsumusi, aga kasvas vaatamata neile kangeks ja sitkeks.

Jeanne de Bourbon sündis ajalookroonikate põhjal kaks nädalat pärast lähisugulast, Prantsusmaa kuninga Jean Hea poega Charlesi. Hiljem ristiti lapsed ühel ja samal päeval Montreuili kirikus ning lubati hoolimata veresugulusest juba sünnist saati teineteisele.

Aastate möödudes kasvas Jeanne’ist imekena tüdruk. Loodus kinkis talle kuldsed juuksed, helerohelised silmad ja ilusa figuuri. Eriti üllatavaks peeti Jeanne’i pisikesi jalalabasid – need olid suisa miniatuursed ja tema kingad meenutasid lastejalatseid.

Kui Jeanne sai 12, abiellus ta oma kuulsa nõo Charlesiga. Tegelikult taheti lapsi paari panna juba aasta varem, aga siis tõmbas pidustusele katk kriipsu peale.

Ilmselgelt polnud Jeanne ja Charles selles eas veel valmis kooseluks, kumbki ei osanud sõlmida kompromisse, ei suutnud vältida tülisid ega saavutada teineteisemõistmist. Loomulikult valmistas raskusi ka kogenematus armuelus.

Pärast pulmi teise sängi

Prantsuse kirjaniku ja ajaloolase Guy Bretoni sõnul külvati noor tulevane kuninganna Pariisis korraldatud pidustustel üle auavalduste ja kingitustega. See olevat omakorda väga meeldinud troonipärijale, kes ei saanud kaunilt kaasalt silmi. Samas hakkas värske abielumees Bretoni sõnul noorikut petma sõna otseses mõttes järgmisel päeval pärast pulmi.

«Charlesi kaitseks võib öelda, et abielu sõlmiti enne Jeanne’i puberteediikka jõudmist. On üsna loogiline, et tulevane troonipärija ei huvitunud abielurõõmude jagamisest. Pigem otsis ta kogenud armukesi ja viieteistkümneaastaselt maandus Charles õuedaami sängi. Sealt pärinevad ka tema esimesed elutarkused ja edaspidi jagas ta meelsasti oma voodit kõigi õukonnadaamidega,» kirjutas Breton.

Tõsine kiindumus

Asi läks koguni nii kaugele, et Charles pidas kolme aasta jooksul täiesti ametlikult armukest. Tema väljavalitu Biette de Cassinel võis ajaloolaste kinnitusel poisist isegi 20 aastat vanem olla. 

Biette polnud eriline kaunitar ja paljud õukonnas uskusid, et Jeanne on temast mitu korda kenam. Ent Charlesi kiindumus Biette’i vastu oli väga tõsine. Ta ei varjanud oma südamedaami ja külastas seaduslikku abikaasat harva. Kuningas Jean II ei varjanud oma pahameelt asjade sellise käekäigu üle ja kinnitas alatasa: «Armastus on imeline tunne, kuid Prantsusmaa vajab dünastia jätkajat.»

Jeanne ise elas neid kõrvalhüppeid väga raskelt üle, sest lisaks abikaasa truudusetusele pidi ta emana matma kaks õrnas eas surnud tütart.

Armukolmnurk laguneb

Jeanne teadis suurepäraselt, et abikaasa on nägusast Biette’ist lummatud, kuid kannatas vaikides. Olukorda halvendasid veelgi etteheited troonipärija puudumise kohta. Armusuhe Biette’iga kestis umbes kolm aastat, peaaegu selle ajani, kui mees sai Charles V nime all 1364. aastal kuningaks.
Kummalisel kombel mõjutas kroonimine Reimsi katedraalis edasist elu positiivselt – troonile tõusmise järel lõpetas eksisteerimise armukolmnurk ja Charles ei vajanud kauni Jeanne’i kõrval enam kedagi teist.

Kuningas hakkas tunduvalt paremini suhtuma oma kuningannasse ja neist sai tegelikult väga lähedane paar. Naise taktitunne, rahulikkus ja kangekaelne soovimatus kaasa reetmise tõttu hüsteeriat tekitada mõjus lõpuks ka mehele. Jeanne sai täiskasvanulikumaks, osutus intelligentseks ja huvitavaks vestluskaaslaseks ning õppis teist poolt mõistma. Vastne kuningas, kes läks ajalukku hüüdnimega Tark, hakkas regulaarselt naisega nõu pidama ja arvestas tema seisukohtadega erinevates küsimustes.

Karm periood

Nii loksuski pereelu enam-vähem paika, kui Jeanne ja Charles said täiskasvanuteks. Ent sellega mured ei lõppenud. Sugulasabielud võivad kasuks tulla kuningriikide tugevdamisel, kuid viivad ka taandarenguni. Charlesi ja Jeanne’i kauaoodatud poeg läks ajalukku kuningas Charles VI Nõdrameelsena.
Charles armastas abikaasat aastatega üha enam ja õnnelik naine rõõmustas meest rohkete järeltulijatega. Paarile sündinud üheksast lapsest suri seitse kahjuks üsna varases nooruses.

1370ndate alguses hakkas kuninganna käitumine muutuma: ta muutus kahtlustavaks, armukadedaks, langes pikaks ajaks melanhooliasse ega meenutanud millegagi endist rõõmsameelset esileedit. Kohale kutsutud tohtrid ei saanud midagi aru ega osanud diagnoosi panna. Viimaks tabas Jeanne’i esimene tõeline hullumeelsushoog ja see kestis mitu kuud. «Ta kaotas terve mõistuse ja hea mälu,» kirjutati 1910. aasta uurimuses, mis ilmus ajakirjas Revue des Deux Mondes ja põhines 14. sajandi dokumentidel.

Vann on ohtlik

1378. aastal jäi 40aastane Jeanne taas lapseootele, kuid suri kaks päeva pärast tütar Catherine’i sündi.

Kroonikatesse kirja pandud seletus üllatab mõnevõrra. Saja-aastase sõja kuulsaima kroonika koostaja Jean Froissart kirjutas: «Kui kuninganna oli rase, keelasid arstid tal supelda ja vannis käia. Naine ei kuulanud sõna ja sealt pärineski surm.»

Kuningas Charles V oli samuti intelligentne ja palju lugenud, kuid temagi pidas ilmselt tohtrite selliseid soovitusi tõeseks. «Keda selles surmas siis veel süüdistada? Muidugi seda õnnetut vanni!»

Charles kurvastas väga naise surma üle, sest nad jõudsid abielus olla 28 pikka aastat. «Ta on minu ilus valgus ja minu kuningriigi päike,» olevat ta õhanud. Pärast naise surma kandis Charles V pikka aega leinarõivaid ega abiellunud enam. Mees suri kaks aastat pärast Jeanne’i.

Kuninganna Jeanne’i süda maeti Pariisi Kordeljeeride kloostrisse, siseorganid Pariisi Tsölestiinide kloostrisse ning ülejäänud keha Saint Denis’ basiilikasse.

3. veebruar maailma ajaloos

  • 1014 – Taani kuningaks sai Harald II
  • 1637 – Hollandis algas tulbimaania
  • 1783 – Hispaania tunnustas Ameerika Ühendriikide iseseisvust
  • 1867 – Jaapani keisriks sai Mutsuhito
  • 1945 – USA sõjalennukid pommitasid Berliini: linnale heideti 3000 tonni pomme
  • 1972 – Jaapanis Sapporos avati taliolümpiamängud

3. veebruaril on sündinud

  • 1874 – USA kirjanik ja feminist Gertrude Stein
  • 1889 – Soome endine president Risto Ryti
  • 1889 – Taani filmilavastaja Carl Theodor Dreyer
  • 1898 – Soome arhitekt ja disainer Alvar Aalto
  • 1982 – Ukraina ja Vene laulja Vera Brežneva
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?