Ameerika uunikume maaliv ja putitav Kaili: mul on õlitilk veres

Helina Piip, 3. veebruar 2021

Kaili Aavik unistab näitusest, kus esitleda oma automaale. Autodel on tema elus väga eriline roll või nagu naine ise ütleb: «Mul on õlitilk veres.»

Kaili (38) esimesed põnevad lapsepõlvemälestused pärinevad isa garaažist ja sellest, kuidas nad koos Moskvitši parandasid. «Isa on eluaeg autojuhina töötanud ja tema õpetas meid õdedega ka sõitma. Kui isa autosid putitas, andsime talle tööriistu kätte, ise alles tited.»

Kaili lemmikhääl on see, kui mõni vana masin mürinal käivitub, nostalgiat pakuvad tavoti- ja bensiinilõhn. Igapäevaelus on naine salongi Mamas Pride Tattoo omanik ja tema nahka kaunistavate kehapiltide seast leiab nii mutrivõtme (randmel), sisepõlemismootori plahvatuse (rangluul) kui ka Mustangi hooratta (käsivarrel). Rääkimata mutrite-poltide tattoo’dest.

INSPIREERIV FILM JA PIN-UP: Rallimasinate vaimustus tabas Kailit pärast filmi «Le Mans ’66» vaatamist. Sellele suurele maalile sai üks väga haruldane auto – Lister Knobbly. Lisaks köidab naist riietumisel pin-up-stiil. (Erki Parnaku)

Kõik algas sünnipäevakingist

Nii polegi midagi imestada, kui Kaili tõstab molbertile lõuendi ja sellele ilmuvad pintsli alt just autod. Ent mitte tänapäevased mudelid, vaid uunikumid ja teisedki masinad, milles on ajatut stiili ning isikupära.

Esimesed maalid sündisid kuus aastat tagasi praktilisel eesmärgil – sünnipäevale minnes oli vaja kingitust. Pikki aastaid kunstikoolis käinud naisel sähvatas idee maalida tillukesest sünnipäevalapsest nunnu pilt, kuidas ta istub oma isa 1950ndate masina kapotil. Hiljem tegi Kaili teistelegi kingituseks maale ja tasapisi hakkasid inimesed piltidelt ära jääma.

Kaks pilti muuseumis

«Mulle meeldivad väga Ameerika masinad hot rod’id. Eestis neid pole, sest siinne liiklusregister ei luba neid mingite nõuete tõttu registreerida. Eks see ole nagu keelatud viljaga ikka – kui midagi ei tohi, tundub see veel põnevam. Hakkasingi neid maalima. Muide – kõik need 1920.–1930ndate aastate hot rod’id ja rat rod’id valmivad käsitööna.»

Kaili rõõmuks on pilte õnnestunud juba ka müüa. Autoomanikud on tellinud temalt töid enda masinatest, aga müügiks lähevad ka maalid klassikalistest ikoonautodest. «Need maksavad miljoneid ja neid endale osta ei jaksaks.»

Kaks autosalongi soetasid temalt suisa kuus pilti korraga. Kõige ägedam on aga see, et kaks Kaili maali ostis MOMU mootorispordi muuseum. «Ühel pildil oli 1980. aasta BMW M1 Procar, mis on muuseumil ka olemas. Teisel pildil on väga haruldane ja kallis Porsche 917, mida muuseum endale lubada ei saa. Nüüd on see neil siis pildina.»

KAILI OMA TATTOO-SALONGIS: Kuus aastat tagasi avastas Kaili, et lisaks autode putitamisele meeldib talle ka uunikume maalida. (Erki Parnaku)

Maalib öösiti

Inspiratsiooni otsib Kaili internetist. Leiab mingi foto, teeb selle n-ö endale omasemaks ja maalib siis. Pärast seda, kui naine käis kinos vaatamas filmi «Le Mans ’66», sattus ta rallivaimustusse. «Film oli 1960ndatest ja mulle meeldis kõik – need vanad ralliautod ja hääled! Olen ka ise kuus aastat osalenud uunikumide talverallil, võidu peale sõitmisest rohkem nautisin kogu seda melu, bensiinilõhna ja erutust.»

Eriti meeldib talle maalida õhtuti ja öösiti. «Saadan kõik magama ja olen üksi. Võtan kõrvale võib-olla pokaali veini, maalin tunde ja vahel kuni päikesetõusuni. See on omaette veedetud mõnus aeg.» Ka koroonakevadet aitas just maalimine sisukamaks muuta.

Tema oma kodu seintel on vaid kaks autopilti, sest Kaili arvates on need korteri jaoks liiga suured. Ta täpsustab aga, et «elukaaslase kontori seinad ja ema-isa maja on maale täis».

Kaili enda masinapark

Autohulluna on Kaili endagi sõidukid kõike muud kui tavalised. «Meil on hobiautosid päris mitu, raske on neid kokku lugeda, umbes neli ja pool,» loetleb naine sõrmedel. «Ma ei taha öelda, et see on autokogu, sest see pole eesmärk omaette. Masinad kogunevad siis, kui oleme ostnud neid, et korda teha, natuke sõita ja siis edasi müüa. Mõned on aga kätte jäänud. Või on mõni nii armsaks saanud, et enam ei tahagi müüa.»

Tema esimene auto oli punane kabriolett. Ent Kaili tunnistab: «Kabriolett on täiesti mõttetu. Sa võid ju kujutleda, et sõidad, juuksed tuules lehvimas ... Tegelikult lähevad juuksed takku ja väga palava ilmaga võid saada päikesepiste. Päike kütab lagipähe ja kõrvetab nahale turvavöötriibu.»

Kabrioleti ainus võlu peitub naise sõnul hoopis lõhnades ja häältes – nagu tsikliga sõites. Tunned põldude, sõnniku, mere lõhna. Kõigi nende kuue aasta jooksul sõitis naine alla lastud katusega vaid paar korda. «Ühe korra tegin emale sõitu ja teise korra sõitsin lapsega veel. Kui leidsin aga autost sinna visatud koni, siis rohkem mitte.»

Tätoveerija ja maalikunstnik Kaili Aavik (Erki Parnaku)
Tätoveerija ja maalikunstnik Kaili Aavik (Erki Parnaku)
KAILI MAALE: «Twin Carb», «Pony», «Fins». (Erki Parnaku)

Ehitab ise autosid

Mitte igaüks ei tule selle peale, et lasta masin osadest kokku panna. Ent Kaili mitmed autod on just jupphaaval sündinud. «See on tegelikult nii lihtne!» hüüatab ta. «Mida vanem auto, seda lihtsam on selle ehitus. Mitte nagu tänapäevastega, mille puhul on peavalu andurite, elektroonika ja muuga.»

Kaili kirjeldab auto ehitamist: «Ostan ühe käki, siis panen kokku kava: kust saan kolvid, kust radiaatori ja muu vajaliku. Ühe El Camino kastiauto ostsin nii, et kõigepealt kere, siis mootori, siis sisu. Lasin kõik kokku panna ja aitasin ise ka nii palju, kui oskasin. Kahe kuuga sai valmis ja juba sõitiski. Poolteist aastat hiljem müüsin edasi, ise võtsin järgmise.» Kaili teab, et ka Lady Gagal oli samasugune 1974. aasta El Camino nagu temal.

Põlevate silmadega räägib ta, et vahel tuleb mõne auto käivitamist oodata aasta või kauemgi. «Mulle meeldib see protsess. Kui lõpuks keerad süütevõtit ja kuuled mootori häält, on see suur elamus.»

Naine nendib, et ega ükski hobi ole ju odav. Samas ei saa Kaili öelda, et see ka kallis oleks. «Vanade autode osad on odavad. Laenu pole ma selleks võtnud, liisingut ei ole. Kõik on võimete piires. Lohutan ennast, et see on investeering – mida haruldasem auto, seda kallimaks see ajaga läheb.»

Rockabilly-stiil

Ka välimusse suhtub Kaili mänguliselt, talle on armas 1950ndate pin-up-stiil. «See on minu arust väga tore ja naiselik. Ma ei taha moega kaasas käia, pin-up on ajatu, alati elegantne.»

Kuigi tööl eelistab ta musti rõivaid, siis muul ajal juhtub tihti, et Kaili tõmbab selga kleidi, mille all välgub puhvis roosa või punane, must või roheline vahuseelik. Sama efektselt riietub igapäevaselt ka tema sõpruskond, nii et vahel küsitakse neilt, kas nad on stiilipeole minemas.

Kaili meenutab, kuidas tuli kord Muraste Konsumist, päikeseprillid ninal, rätik peapaelaks seotud, vahuseelikuga kleit seljas ja kuulis, kuidas üks naine ütles: «Te näete nii kihvt välja!» Kaili sõnul ei saanudki ta kohe aru, et kompliment oli just talle mõeldud. «Et üks naine ütleb teisele midagi sellist. Võtan seda kõige siirama komplimendina, mille olen saanud.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?