Ameeriklane Adam Cullen, norrakas Øyvind Rangøy ja soomlane Ville Hytönen: välismaa kirjanikud, kes armusid eesti keelde

Helina Piip, 3. veebruar 2021

Ameeriklane Adam Cullen, norrakas Øyvind Rangøy ja soomlane Ville Hytönen on mehed, keda ühendab tõik, et nad kõik on Eestisse elama kolinud ja siin oma raamatuid välja andvad kirjanikud. Soovitame väga!

Ville Hytönen (38), soome kirjastaja ja kirjanik, elab Tallinnas, eesti keeles on ilmunud seitse lasteraamatut, lisaks romaan «Jumala koerad».

Ville Hytönen (Erakogu)
(Kirjastaja)

Adam Cullen (35), USAst Minnesota osariigist pärit eesti kirjanduse tõlkija, Eesti Kirjanike Liidu liige, elab Haapsalus, avaldanud Eestis kaks luulekogu.

Adam Cullen (Urmas Lauri)
(Kirjastaja)

Øyvind Rangøy (41), norra tõlkija ja luuletaja, Eesti Kirjanike Liidu liige, eesti keeles on ilmunud luulekogu ja lapsepõlvelood.

Øyvind Rangøy (Erakogu)
(Kirjastaja)

Mis teid Eestisse tõi?

Ville: Elasin Tamperes ja olin just lahutanud eelmisest abielust. Aga mäletasin, et Tallinnas elas üks võluv tõlkija ja helistasin talle, kas saab külla tulla. Tulingi siis ja jäin ta juurde elama. Kuu aega hiljem müüsin maha oma Tampere maja ja ostsin Tallinna Kopli tänavale korteri. Kaks aastat hiljem oli meil juba beebi. Mu abikaasa on kirjanduse tõlkija ja toidukirjanik Anniina Ljokkoi. Temagi on soomlane, aga elanud Eestis juba aastast 2007.

Adam: Eestis olen elanud aastast 2007. Enamik aega Tallinnas, ent eelmisest aastast on mul uus kodulinn Haapsalu. Eestisse tõi mind alguses juhus, siis huvi, siis kirg, siis hingeni läbiv teadmine. Armusin eesti keelde.

Øyvind: Kolisin Eestisse aastal 2000. Aastatel 2010−2019 elasin suuresti Norras, aga Põltsamaa kodu oli ka olemas. Nüüd elan taas «täisajaga» Eestis. Oma eestlannast naisega tutvusin Norras, temata ei oleks ma Eestisse sattunud.

Kui ruttu saite keele selgeks, nii et võisite eesti keeles kirjutama hakata?

Ville: Ei olegi veel selge. Saan hakkama meilidega, kuid raamatuid ja artikleid kirjutan soome keeles.

Adam: Polnud üldsegi ruttu. Kui sa keelt kõlaval hingeviisil tunned, oled temaga sina peal, siis ehk võid juba edasi vaadata.

Øyvind: Esimese aastaga suhtlesin suhteliselt vabalt. Aga kirjutamine on ilmselt järk-järgult tulnud.

Kuidas sai teist kirjanik?

Ville: Alustasin kirjastamist juba 19aastaselt gümnaasiumi ajal. Asutasime koos sõbraga Savukeidas kirjastuse, mis kasvas aastatega suureks. Sulgesime kirjastuse kaks aastat tagasi. Kirjanikuks sain Turu Kunstiakadeemia viimasel tudengiaastal, kui ilmus mu esimene luulekogu. Pärast seda olen andnud välja 40 raamatut. Aastal 2010 sain Soomes ka 50 000 euro suuruse kultuuripreemia kirjastajatöö eest.

Adam: Elu tegi minust kirjaniku, mis parata. Hingeline trauma ja olemise rõõm koos. Tänu sellele, et olin mitme eesti luuletaja tekste tõlkinud, avastasin vaikselt võimalust ja arenevat oskust ka ennast luule kaudu väljendada.

Øyvind: Hakkasin luulet tõlkima. Tundsin aga, et tean luulest liiga vähe. Selleks, et asja endale selgemaks teha, hakkasin ka ise katsetama. Üks mu luuletus sai preemia ja sattus antoloogiasse. Kuigi kirjutasin aktiivselt (ja eelkõige norra keeles) juba aastast 2011, oli mu raamatudebüüt alles 2019. aastal eesti keeles. Muu hulgas oli see seotud ka Käsmust saadud inspiratsiooni ja sõprade julgustusega.

Meenutage oma esimese raamatu ilmumist eesti keeles.

Ville: Kõik mu raamatud on tõlkinud eesti keelde Kadri Jaanits. Esimene lasteraamat «Eesliköhv köösliahv» (2014) oli Soomes väga populaarne, selle järgi loodi ja esitati Tampere Filharmoonias isegi sümfoonia. Kui raamat Eestis ilmus, otsisime naisega taaskasutuskeskusest raamatu tegelasi, erinevaid kaisuloomi ja neile beebiriideid selga. Koos nende lahedate tegelastega esinesime lastekirjanduse üritustel.

Øyvind: See oli ikka väga uhke tunne. Olin juba hakanud selles suunas mõtlema, kui Kaur Riismaa tegi ettepaneku, et ta kirjastaks mind. Eriti hästi on meeles tunne, kui sain Alveri preemia. Olin Norras kalatööstuses tööl, istusin oma kabinetis, kui saabus ootamatu meil. Lugesin seda mitu korda, enne kui asi kohale jõudis. Ja kui jõudis, tuldi vaatama, mis häälitsustega tegu – kolleegid arvasid, et mu kabinetis on kajakas. Sellise tunnustuse saamine pühkis viimsegi kahtluse − uskusin, et olen tõesti raamatu välja andnud.

Kas Eestis raamatu avaldamine erineb mujal maailmas avaldamisest?

Ville: Rootsis oli see väga suur asi, kui mu lasteraamat «Pisteli» tuli välja McDonald’si Happy Mealiga. Norras, Rootsis ja Soomes oli igal pool tiraaž 60 000. Aga kui avaldasin Itaalias luulekogu, oli trükiarv 500. Nii erinevad on need žanrid. Eestis on väike publik, aga loetakse palju.

Adam: Mõni vist ütleks, et siin on lihtsam. Seda kindlasti, kuid siin on siiram ka. Ainult ehk võiks kohati soovida jõulisemat (ja paremini tasustatud) eestikeelset toimetamist.

Øyvind: Norras on kirjastus olulisemal kohal. Kui ei ole nimekas kirjastus, ei ole tegu «päris» raamatuga. Osaliselt on see seotud toetusskeemidega, mis soodustab suuremaid kirjastusi. Eestis on teisiti, keskkond on veidi «metsikum», ei ole nii kerge ennustada, kus ja kuidas ilmuvad teosed, mis hakkavad müüma või on muul moel edukad. Ühest küljest ilmub Eestis palju küsitava kirjandusliku väärtusega raamatuid, teisalt on selle «metsikuse» juures ka oma võlu ja vabadus.

Kuivõrd inspireerivad teid Eesti inimesed ja olud?

Ville: Mul on idee kirjutada luulekogu Arvo Pärdi kunstikäsitluste järgi. Ostsin Laulasmaa kanti maja ja tahan õppida Pärdi esteetikat. Mu eelmine romaan «Jumala koerad» rääkis liivlasest, kes elas Lihulas ja kõik arvasid, et ta on libahunt. Mu soomekeelne «Eesti on My Mind» aga räägibki mu elust Eestis ja sellest, kuidas eestisoomlane mõtleb.

Adam: Minu tõlkeloomingus esinevad Eesti inimesed, maa ja maastikud. Minu luules on nõlvad ja orud, meres ja maal, lained ja tuuled, olud ja hingused. Elades kusagil pole õnneks võimalikki neid tegureid enda eneseväljendusest pagendada.

Øyvind: Kui ma kirjutan oma kodusaarest ja tegu on näiliselt puhtalt Norra temaatikaga, on ikkagi vahel mõni hea eesti sõber inspireerinud mind nägema seda värske pilguga. See, mis oli igapäevane ja tavaline, võib Eestist vaadates tunduda isegi eksootiline. Ilma selle «kaksikpilguta» ei oleks tekstid sel kujul võimalikud.

Millega olete viimasel ajal tegelenud?

Ville: Olen kirjutanud romaani Eesti nõukaaja kannibali Johannes-Andreas Hanni elust. Kirjutasin ka Soome YLEle Hannist raadiosarja «Ihmissyöjä», mis osutus väga menukaks.

Adam: Viimasel ajal olen kõvasti tööd teinud. Tõlgin kahte kirjanduslikku ajakirja; luule- ja lastekirjanduse ning lühiproosa tõlkeid on veelgi. Käsil on Peeter Sauteri romaani «Ära jäta mind rahule» tõlkimine. Muidu aga käin talisuplemas Haapsalu Tagalahes. Laulan segakooris Noorus ja üritan vastse kooripresidendina meie vaimu võimsalt ülal hoida. Renoveerin veel vana palkmaja, mis oskab muudkui üllatada.

Øyvind: Elatist teenin peamiselt Tartu ülikooli norra keele lektorina. Hetkel olen aga Norras kinni – koroonaaeg mõjutab meid kõiki, ja reisimine riikide vahel on raskendatud. Loodan, et mingi hetk saab Eestis teha esitluse ka mu detsembris ilmunud lapsepõlvelugudele «Oled ikka veel see poiss». Vahepeal tegelen norrakeelse debüütkoguga, mis peaks ilmuma augustis.

Lemmik eesti autorid

Ville: Minu suured armastused on Lennart Mere «Hõbevalge» ja Andrei Hvostovi «Sillamäe passioon». Soomes olen kirjastanud Kätlin Kaldmaa, Olavi Ruitlase, Silvia Rannamaa, Igor Kotjuhi ja Asko Künnapi leidlikke raamatuid.

Adam: Gailit ja Ristikivi on mul klassikutest lemmikud. Õnneks on tänapäeval midagi igale pisimaitsele. Kui otsid uut ja värskendavat, soovitan suunata pilgu eesti luulesse ja eriti lühiproosasse. Urmas Vadi, Piret Raud, Armin Kõomägi, Jan Kaus ... Ja kogu Eesti lastekirjandus, mis on piiramatu imedemaa.

Øyvind: Mul on mitu lemmikkirjanikku, aga kui piirduda hetkel ühe teosega, mis mind puudutas, siis Mari Saadi «Lasnamäe lunastaja»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?