Aasta muusikaajakirjanik Bert Järvet: raadiosaatejuhile on kõige valusam asi päeva lõpuks oma saateid järele kuulata

Helle Rudi, 3. veebruar 2021

«Ma polegi päris tööd teinud, kui välja arvata need kaks nädalat, mil ma 14aastaselt ehitusel rassisin,» ütleb kahekordne aasta muusikaajakirjanik Bert Järvet Raadio 2st.

«Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tajun, kuidas kõik minutid on kulla hinnaga. Oma päevas ei tee ma nagunii mitte midagi sellist, mis võiks olla nagu tavaline või n-ö aja surnuks löömine. Teismelisena sai seda palju tehtud,» tõdeb Bert (28). Seetõttu kipub nädalavahetusel uinumise kellaaeg kattuma kellaajaga, mil tööpäevadel muidu ärgata tuleb. Ent tõenäoliselt pole Bert esimene ega viimane, kes hommikuse äratajana elab ajalises segasummas.

«Ma ei tea, kaua nii vastu peab,» muigab ta kavalalt, aga ohkega. Siiani on nii arsti kui ka lähedaste mure kaootilise unerütmi kohta kõlanud kurtidele kõrvadele. Hommikuprogrammi tehes deliiriumist nagunii ei pääse, saab ainult kohendada raskusastet.

Meelepärane töö

17aastaselt liitus Bert bändiga Nevesis, mis läks kiiresti lendu ja mida mõni pidas lausa Eesti roki päästjaks. Iga nädalavahetus toimusid mängud ja sisuliselt oli Bert koolipoisina professionaalne muusik.

20ndate algusesse jäävad ka tegemised KUMA raadios. «Arvan, et mul on tavaline ja hea kasvatus. Mind õpetati mõistma raha väärtust ja seda, et pead oskama ise vahendeid leida. Kuigi ma ei arva, et selles väga hea olen. Seda taipasin küll, et kui tööd peab palju tegema, siis teen juba midagi, mis meeldib.»

Tööraamatusse kirja läinud esimene palk kulus Berdil rokiklassika paremiku peale.

«Meretund» ja Vene perekonnanimed

Bert ei tunne, et muusikaga seoses oleks midagi tegemata jäänud, ka Nevesis tiksub praegu vaikselt edasi. «Pulli sai kõvasti, saab siiani,» ütleb ta. Ent bändiga laval või raadiomikrofoni ees – mõlemad on parajad Ameerika mäed. «Ühele raadiosaatejuhile on kõige valusam asi päeva lõpuks oma saateid järele kuulata,» nendib raadiohääl.

Enda suhtes on mees eriti kriitiline. «Küsimused kipuvad mõnikord venima jääma ja pikk sissejuhatus on puhtalt suitsukate, sest enamasti head küsimust veel ei ole,» tunnistab ta. 

Lähikonnast kuulab ainsana Raadio 2 hommikuti Berdi isa. «Ema kuulab Kuku raadiot, sest talle meeldib «Meretunni» kõll. See, kuidas öeldakse «meretund» – kuidas lõõtspill mängib seal viisijuppi ja taamalt kuuleb kajakaid. Emale see meeldib ja mulle meeldib, et see emale meeldib. Las ta kuulab seda,» sõnab poeg. Isa on see-eest lausa kontrollkuulaja. «Talle ei mahu hinge grammatilised eksimused ja valesti hääldatud Vene perekonnanimed, aga enamasti on nad ikkagi toetavad.»

MAALIB SÕNADEGA PILDI: Berdi laia sõnavara seast kuuleb mõnikord ka sõnu, mida Eesti keele õigekeelsussõnaraamatust ei leia. Nii mõnigi kuulaja tabab seal seost Koit Raudsepaga. «Arvan, et eesti keele instituut teeks mulle võib-olla rohkem trahvi kui Koidule. Mind on Raudsepaga pikalt võrreldud. Mina võtan seda komplimendina, aga Koidust on kahju.» (Mari Luud)

Sõumees

Bert kasutab korduvalt enda iseloomustamiseks sõna «sõumees» ja möönab, et ei mäletagi end teistsugusena. Lisaks fotodele, kus potid-pannid trummideks ja pesulaud kitarriks, proovis Bert kooliajal näitlemist. «Kõik arvasid, et lähen lavakasse, aga jäi minemata, sest hakkasin bändi tegema. Nüüd mõtlen, et päris hea, et näitlejaks ei läinud.»

Kõrghariduselt on Bert koolitatud reklaamiteadlane ja imagoloog Tallinna Ülikoolist. «Põnev maailm. Käid välja idee ja proovid, kas see on numbriliselt tõendatav. Kui on, siis saad hiljem vastu rinda taguda ja öelda, et ma ju teadsin,» muigab ta. Kuigi varemgi on olnud saatejuhte, kes hommikute kõrvalt reklaamikirjutajad või loovjuhid, siis tema agentuuri tööle ei trügi. «Mulle on soovitatud hommikuid ja reklaami paralleelselt mitte teha. Olen tänulik, et senised ülemused on andnud võimaluse keskenduda ühele tööle korraga.»

Haiget ei tohi keegi saada

Kaks aastat järjest on Bert Eesti muusika ettevõtlusauhindadel pälvinud aasta muusikaajakirjaniku tiitli. «Arvasin, et minu nomineerimine oli formaalsus, aga võites olin väga õnnelik. Kui paned hoole ja armastusega, siis on ikka tore, kui su pingutusi märgatakse,» lausub ta.

Ehkki topeltvõit selja taga, siis Bert ise enda kohta muusikaajakirjanik ei ütleks. Muusikud lihtsalt on külalisteks raadiojaamas, mis suunatud kõigele värskele ja vabale. «Muusikakriitika ongi muusikaajakirjanikuks olemine – seal ei ole minu jaoks vahet,» peab ta kriitikutööd ülioluliseks.

Kriitikuna sai Bert ametlikult aga käe valgeks alles pärast autasusid ja elu esimene plaadiarvustus ilmus möödunud aasta lõpus. «Pillimehena mõistan suurepäraselt, et Eestis on väga väike võimalus muusikaga reaalselt raha teenida. Lõpuks on ainus palk see, mis sinust lehes kirjutatakse või raadios räägitakse. Mina ei taha kellegi pidu ära rikkuda.»

KOKK-KONDIITER-KEEVITAJA: Raadios tuleb kõike korraga teha. «Vahel tõesti mõtled saate ajal, et kas ma üldse homset päeva näen, sellepärast et see läks nüüd küll nii lappama kui vähegi võimalik,» naerab Bert. Aga alati naeratab tunneli lõpus viimaks valguskiir. Viimased kaks aastat on see tulnud aasta muusikaajakirjaniku tiitli kujul. (Martin Ahven)

Kohtumine Volkonskiga

Raadiohääl möönab, et muusikutel on väljakujunenud stereotüüpne arusaam ajakirjandusest ja ajakirjanikest. Seal on palju stigmasid. «Ajakirjanikke on nagu populaarne vihata, neile on moodne nähvata ja kiruda, kuidas nad oma tööd halvasti teevad. Kirjutavad ainult suhetest ja autodest, aga muusikast ei sõnagi. Aga selle taga on see, et rahvast ei huvita see detailplaneering. Neid huvitavad elulised asjad, mida on lihtsam mõista ja mis nende eludes on olemas. Ja nii ongi,» tõdeb Bert.

Muusiku külaskäiku otse-eetris võib võrrelda esinemisega lauluväljakul. «Kui nende minutitega ei oska persoon mind kuidagi intrigeerida või sütitada, siis miks peaks pärast keegi tulema sinu laule kuulama?»

Vastukaaluks on hetki, mis jäävad meelde veel kauaks. Bert pakub, et võib-olla üks kõige ilusamaid hetki karjäärialaselt oli kohtumine muusiku ja näitleja Peeter Volkonskiga. «Vahel on niimoodi, et ei teagi, et saatekülaline on raadiosse jõudnud. Istub nagu hall hiireke stuudio eeskojas. Volkonski jõudis aga liftiga üles, pani riided ära, võttis kepi pihku ja vehkis sellega nagu mõõgaga. Hüüdis: «Ma olen siin – kus on kohv?»» meenutab Bert.

Ehkki hoolsa praktikandi kiired jalad tõid meistrile kohvi, oli õhus tunda pinget. Suure ajaloohuvilisena plaanis Bert keskenduda Volkonski vürstitiitlile, mis ei ole niisama ilukirjanduslik liialdus, vaid ajalooline tõde. Kõik aadliseisusega seotud küsimused tuli aga enne salvestamist maha tõmmata. «Sellega jõuame sinna, et kui tahad häid vastuseid, siis tulebki rääkida külalisega sobivatel tingimustel ja asjadest, mis temale meeldivad. Mitte proovida kangutada midagi, millele ta on juba resoluutselt oma hingekirjas ei öelnud.»

Volkonski võtmeks sai bänd Black Sabbath, mis pani külalise silmad kilama. Pärast ametliku osa lõppu raadiomajas koliti vürsti kutsel hotell Hiltoni kohvikusse, kus jätkus paeluv monoloog Suurbritannia heavy-metal’i ansamblist. «Meie jutuajamine lõppes sellega, et Volkonski ütles, et tegelikult on Eestis üks väga hea bänd, mis talle tõesti meeldib. Ja see on Nevesis. Mul jäi kohv kurku. Ega Volkonski teadnud, et mina seal mängin.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?