Soome kolinud Laura: „Elu on siin kallis. Isegi juuste värvimise eest küsitakse 500 eurot.“

Silja Paavle, 3. veebruar 2021

«Võit on mul igal juhul käes,» kinnitab kolmesaja kandidaadi seast Soome eurolaulu konkursi finaali valitud lauljanna Laura Põldvere. Peale selle elab ja töötab naine viimaks unistuste linnas Helsingis.

Laura (32) sõnul on Soome Eurovision ainus, kuhu tal kodumaise kõrvalt pürgimisele mõelda tasus. «Ma ei lähe ju sellise riigi laulukonkursile, millega meil mingit ühist kultuurilist põhja pole,» viitab ta.

«Lugu võistlusele saates ei uskunud me eales, et nii hästi läheb,» tunnistab lauljanna. Üks tema mõtteid seda tehes oli, et võistlusel Uuden Musiikin Kilpailu osalemine aitab leida uusi tutvusi ja alustada uusi projekte. Omamoodi sümboolselt räägibki kõigest sellest 20. veebruaril võistluse finaalis laval kõlav laul «Play» – see julgustab kõigest varasemast lahti laskma ja tulevikule mõtlema.

ÄGE KOGEMUS: Laura hindab kõrgelt Soome Eurovisioni eelvoorust saadavat kogemust. Et põhjanaabritel on majanduslikult hoopis teised võimalused, annab rahvustelevisioon igale lauljale oma terapeudi, lauluõpetaja ning taustajõu kostüümide ja liikumise jaoks. (Kristiina Tiimus)

Igatseb vanaema kallistusi

See laul võtab kokku ka möödunud aasta, mis pani asju ümber hindama. Laura nendib, et muusikuna on koroonaaeg olnud väga keeruline. Riiklikult lubati lauljaid toetada, kuid tema sai kogu koroonaperioodi peale toetust 500 eurot. «Isa naeris, et sellest elab ju mitu aastat ära,» viskab ta nalja. Aga Laura ei ole kibestunud, sest mõistab, et keerulises olukorras pole üksnes lauljad, vaid ka teiste ametite esindajad. Hinge sees hoidmiseks tuleb olla loov – tema avastas näiteks, kuidas üle interneti laulutunde anda. Mõistagi tunneb ta kõige rohkem puudust esinemistest.

«Ühel hetkel peab see jama ju ära lõppema,» on naine lootusrikas, vaatamata sellele, et eelmisel nädalal muutus eestlaste pääs Soome keerulisemaks ja haigestunute numbrid ei taha raugeda. Laura ise saab Soome residendina kahe maa vahet lihtsamalt liikuda, kuid kasutab seda võimalust harva. Ennekõike soovist hoida lähedasi. «Muidugi tahaks ringi käia ja kultuuri ammutada, aga see ei tundu mõistlik.»

Kõige raskem on Laural elada vanaema Elvi kallistusteta, millega on kogu elu koos kasvanud. Möödunud jõulude ajal vahetas naine vanavanematega paar sõna vaid nende koridoris paari meetri kauguselt ja iga Eesti külastuskorra ajal käib neile üle ukse tere ütlemas. Et see oleks ohutu, teeb laulja iga piiriületuse järel koroonatesti. «Õnneks on telefon ja Skype, peangi leidma võimaluse vanaemale näidata, kus on see nupp, mis laseb pilti ka näidata,» naerab ta.

ISEENDAGA: Laura on Helsingis elades õppinud väärtustama hetkede võlu ja leiab üha rohkem aega ka raamatute lugemiseks. (Kristiina Tiimus)

Töötab personalijuhina

Kaks nädalat enne Soome eurolaulu võistluse finaali anti lauljatele range soovitus, kui mitte öelda kohustus kodus püsida ja mitte eriti ringi liikuda. Võistlusnädalal testitakse kõiki osalejaid ohutuse mõttes. «Seepärast ongi Soomes koroonanumbrid võrreldes Eestiga madalamad, sest siin ollakse väga hoolikad. Soomlased kandsid maske juba siis, kui Eestis nende vajalikkuses veel kaheldi,» kirjeldab Laura.

Tema ise on põhjanaabrite elust osa saanud juba tükk aega, sest töötab seal juba aasta aega HRi (human resources) valdkonnas. Eestis vastab sellele personalijuhi ametikoht. Kui esialgu pendeldas Laura kahe maa vahel paari nädala kaupa, siis viimaks tundus see kulukas ja mõistlikum oli kohapeale korter vaadata.

Helsingisse jõudmine on tema jaoks justkui asjade loomulik käik. Esiteks on tema perel Soomega läbi elu olnud side, juba väikesest peale käis Laura koos vanemate ja vanavanematega maa eri piirkondades reisil. Teiseks on ta laulja ja Jazzliidu juhina soomlastega tihedat koostööd teinud ning seal ka erinevate koosseisudega esinenud. Seepärast ei mõelnud naine kaua, kui talle ühel hetkel HR-juhi ametikohta pakuti. Nüüd ongi Laura ülesanne ettevõttes Nova Accounting korraldada sündmusi, ette valmistada koolitusi ja neid ka läbi viia.

IGATSEB ESINEMISI: Vahetus keskkonnas esinemine on midagi muud, kui anda kontserte internetis. Seepärast igatseb Laura väga, et saaks taas koos teiste muusikutega harjutada ja esineda. (Kristiina Tiimus)

Kallid iluteenused

Koolitajapisiku sai Laura külge tänapäevast improvisatsiooni õppides. Personalitöö on talle tuttav aga Jazzliidust ja ema ettevõttest Studio Lingua, kus naine lauljana tegutsemise kõrvalt aastaid ametis on olnud. Koolitajana on teda parasjagu proovile pandud, sest grupi ette astudes oodatakse esmalt ikka, et Laura hakkab laulma. Kui ilmneb, et hääle- ja improvisatsioonikoolitusel on hoopis kursuslased need, kes laulavad, asendub hetkeline kõhklus kiiresti rõõmu ja lustiga.

Kolmas ja mitte vähe tähtis asjaolu Helsingisse kolimisel on tõik – just see linn meeldib Laurale arhitektuuriliselt väga ning on paljude pisikeste asjadega pugenud sügavale südamesse. Lisaks on põhjanaabrid meiega kultuuriliselt ja näiliselt ka keeleliselt üsna sarnased. «Näiliselt,» rõhutab Laura, sest kuigi kahes keeles on väga palju sarnaseid sõnu, on nende tähendus sageli vastupidise tähendusega ning need on tema jaoks osutunud parajaks pähkliks. Lõuna-Eestis sündinu ja kasvanuna olid Laural varasemad kokkupuuted soome keelega pigem põgusad. Kuigi Vaiko Eplik ütles talle juba ammu, et lauldes kõlab tema l-häälik samamoodi kui soomlastel.

Laura on eluga Helsingis rahul, kuigi kogeb seal omajagu üllatusi. Näiteks on ta harjunud juukseid salongis värvima, kuid ühes sealses juuksuritöökojas öeldi hinnaks 500 eurot. «Vau!» suutis naine selle peale vaid imestada. Nüüd teab ta, et iluteenused on põhjanaabritel viis korda kallimad. Seepärast mõistab ta suurepäraselt, kui soomlased võtavad päeva või kaks ning tulevad Tallinnasse tarvilikke teenuseid tarbima.

Hakkas jala käima

Ühtlasi on Laura õppinud, et Helsingi kesklinnas pole mõtet parkimisega jamada. Üks on see, et parkimiskohti ei pruugi olla, teisalt on parkimine väga kallis. Ühel õhtul mõtles naine, et jätab auto Kamppi keskuse parkimismajja, kuniks trennis käib. Pooleteise tunni eest küsiti 47 eurot. See on ilmselt põhjus, miks soomlased ise sõidavad soodsa, kiire ja mugava ühistranspordiga.
Laura ise on Helsingis õppinud rohkem jala käima ja igapäevased 10 000 sammu on tema jaoks täiesti tavalised. Hea tuju värskest õhust ja liikumisest saab kõndimisega boonuseks kaasa.

Hiljaaegu imestas Laura, kuidas kõikide korterite ustel on kirjas elanike nimed ja siin-seal ka juba all trepikojas suur leedpaneel, mis ütleb, kes kus pesitseb. «Eestis poleks keegi sellise asjaga nõus,» möönab ta lisades, et Soome turvalises ühiskonnas ei oska keegi sellises asjas ohtu näha.

Kui lihtne või raske on kodust üksi eemal olla? «Mulle meeldib,» kinnitab muusik. Tema pole kunagi aru saanud neist, kes kurdavad igavuse üle. «Ma saan aru, et vahel ollakse väsinud ja vahel on tegemisi nii palju, et ei suuda nende vahel valida, kuid igav pole mul üksi kunagi. Mulle meeldib iseendaga,» lausub ta. Liiati on tänu tehnikale alati võimalus endale oluliste inimestega ühenduses olla.

Õppis mediteerima

Laura naudib, et üksi olles saab ta keskendunult tööasju teha ja harjutada. Helsingis elades on ta saanud täita lubadust seada iseend oma elus esimesele kohale. Ja viimaks õppis ka mediteerima. «Varem see mulle üldse ei meeldinud. Joogatunnis jäin meditatsiooni ajal magama või mõtlesin, mida on vaja hiljem poest osta,» naerab ta, et nüüdne iseendaga olek on õpetanud hetki nautima ja nendest uut energiat koguma.

Kõik see omakorda tõstab stressitaluvust ja vähendab ülemõtlemist. «Mul on kogu elu olnud halb komme üle mõelda ehk ma alati mõtlen läbi kõik halvad variandid ja siis alles jõuan headeni,» rõõmustab Laura, et see on muutumas. Just Soomes elades on ta õppinud ka aja planeerimist ja seda, et kogu aeg ei pea ninapidi telefonis olema ja meilidele vastama. Vahepeal võib kuulata näiteks taskuhäälinguid või lugeda raamatuid.

Laura räägib naeratades, kuidas neil on perega aastavahetuse tava, et igaüks kirjutab paberile kuus lihtsat ülesannet eelolevaks aastaks. «Need pannakse kübarasse ja igaüks võtab endale sealt järgmise aasta väljakutse,» kirjeldab naine. Tema üks tänavustest ülesannetest on lugeda iga kuu üks raamat. «Umbes sada lehte on veel,» ütleb ta viis päeva enne jaanuari lõppu, et esimene teos saab kohe läbi ja küllap pole ka ülejäänud 11 lugemine suurem probleem.

SIHIKINDEL UNISTAJA: Laura üks unistusi minna Helsingisse elama läks täide. Nüüd unistab ta mõnusate koostööpartnerite leidmisest Soomes, kellega koos uut muusikat luua. (Kristiina Tiimus)

Kust leiaks vesikilpkonna?

Murekohaks võib osutuda hoopis ülesanne võtta endale koduloom. «Sellega on keeruline, sest olen nende suhtes allergiline,» tunnistab ta. Kunagi hobusetallidesse organiseeritud pildistamine lõppes tema jaoks juba kümme minutit hiljem erakorralise meditsiini osakonnas tilgutite all. Ainus loom, kellele Laura mõelda võib, on vesikilpkonn – lapsena tal see ka oli.

Lauljanna on juba uurinud vesikilpkonna hankimise võimalusi, kuid pole leidnud. Ta kahtlustab, et need võivad lemmikloomadena keelustatud olla. «Nii et see on tõeline väljakutse,» naerab Laura.

Ent veel enne seda ootab teda Soome Eurovisioni lauluvõistluse finaal, kuhu ta suure hulga konkurentide seast koos Karl-Ander Reismanni ja Reinis Straumega kirjutatud palaga seitsme hulka jõudis. Õigupoolest, täpsustab Laura, kuue hulka, sest mullune võitja Aksel Kankaanranta lunastas pääsme tänavusele võistlusele automaatselt. Seda saavutust peab Laura juba iseenesest võiduks, milleni jõudmiseks on tublisti kasu olnud Eesti Laulu konkurssidel saadud kogemustest.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?