Mati Kaal: „Suurem osa maailma hädadest, sealhulgas praegune pandeemia, on põhjustatud sellest, et maailmas on inimesi liiga palju.“

Verni Leivak, 3. veebruar 2021

«Margapuu on ju üks vanapärane kaal,» ütleb Tallinna loomaaia kauaaegne direktor Mati Kaal, kes nüüd koos abikaasa Virvega samanimelist osaühingut pidades rahvale loodusteaduslikku teavet levitab.

Oma ametiaja lõpul viis aastat tagasi oli Mati (74) pikima staažiga parajasti ametis olev loomaaiadirektor Euroopas. Ent temast kauem sama ametit pidanud kolleege on siiski veel mitmeid. «Põhjus on lihtne – loomaaianduses pole kellelgi võimalik midagi kiiresti saavutada,» selgitab ta.

Kui Tallinn uue juhi leidmiseks konkursi välja kuulutas, polnud veel selge, kellele vana Standardi eliitkontorimööblit sisaldav kabinet kuuluma hakkab. Mati sõnul tekitas uue direktori leidmine isegi kõhedust, sest konkursitingimustes ei nõutud millegipärast erialast haridust ega loomaaianduslikku kogemust. Nii oligi kohanõudlejateks üsna kirju seltskond tudengitest trammijuhtideni.

Õnneks jätkus kandidaate hinnanud komisjoni juhtinud linnapeal Mihhail Kõlvartil oidu, et kaks esimest konkurssi luhtunuks tunnistada. Kolmanda konkursi ajaks õnnestus loomaaia rahval veenda kandideerima toonast teadussekretäri ja liigikaitse laboratooriumi juhatajat Tiit Maranit. Tiit võitiski konkursi ja Mati sai rahumeeli pensionile minna.

TEGUS JA TARMUKAS: Kuigi pensionil, tegutseb Mati Kaal loodushariduse andjana edasi. Kui vaid koroona seda lubaks. (Erki Parnaku)

Sai päris palju tehtud

48 aasta pikkusest töökogemusest peab endine juht tähtsaimaks loomaaia üleviimist 2,7hektariliselt territooriumilt Kadriorust uuele, ligi 90hektarilisele maa-alale Haaberstis. Olid segased 1990ndate maareformi aastad ja ala terviklikkuse säilitamine läks korda. Naljaga pooleks – loomaaed oli esimene Eestis, kes Vene sõjaväe nende positsioonidelt välja tõrjus! Kahju vaid, et linnavõime ei õnnestunud veenda ära ostma ja seejärel maha lõhkuma üht ootamatult müüki pandud eramut Ehitajate tee ja loomaaia vahel – nüüd jääb looduskooli ja kontoriga peasissepääs autopoe taha peitu. Kuid hea on seegi, et keerulistel aegadel õnnestus üldse ellu jääda.

Mati peab oma juhtimisaastate oluliseks sisuliseks saavutuseks Tiit Marani kureeritud Euroopa naaritsa päästmise projekti. «Just selle tegevusega seoses võib Tallinna loomaaed kindlasti kogu maailma kolleegide ja liigikaitsespetsialistide ees rinna kummi lüüa,» usub ta. «Aktiva poolele saab kirjutada ka mitmete muude loomharulduste edukad tehistingimustes sigimised.»

Muidugi tahtnuks ta direktorina meie loomaaeda tänapäevasemasse, maailmas aktsepteeritavamasse vormi viia. Lääne kolleegide arvates areneb tehnoloogia nii kiiresti, et loomaaedades tuleks kõike ümber ehitama hakata juba paarikümne aasta möödudes, aga meie ei suuda saja aastagagi esimese ehitustsükliga toime tulla. Kõik see mõjutabki loomkonna koosseisu ja arengut. Just sellepärast ajabki Tallinna loomaaias üks tühi aedik teist taga.

KULDPULMAPÄEVAL: See pilt Virvest ja Matist on tehtud pisut enam kui kaks aastat tagasi, mil abielus sai oldud täpselt pool sajandit. «Meie kursuselt tekkis koguni viis abielupaari!» (kaupo kikkas)

Kurvad hüvastijätud

Sünnid ja surmad käivad elutsükliga paratamatult kokku ning enamik meist teab, mis tunne on pereliikmest lemmikloomaga hüvasti jätta. Loomaaias on aga lemmikuid oh kui palju ja hüvastijätud pole haruldased.

Matil on siiani meeles vanas Kadrioru loomaaias elanud noor šimpans Peeter, keda mäletame peategelasena õpetlikust televisiooni lastefilmist «Peegliahv». See oli Mati esimese menetluspraktika aasta, kui loom ootamatult suri, ja just tema paljude laborite abiga surma põhjuseni jõuda püüdis. Lõpuks selguski, et šimpansi mürgitas võrepuuri viimistluses kasutatud alumiiniumvärv.

«Mäletan hästi seda sügavat abituse tunnet, mis tulenes meie tollaste teadmiste nappusest ja ehitusmaterjalide ahtast valikust.»
Muidugi tundis Mati ka koroonaviirusega nakatunud ja hiljuti väärikas vanuses lahkunud lõvi Junat.

«Nägin omal ajal kurja vaeva, et algselt teadmata päritoluga segavereline lõvikond haruldaste India lõvide vastu välja vahetada. Tänapäeval Loode-Indias Kiiri rahvuspargis elutsevad lõvid kujutavad endast viimast jäänukasurkonda sellest lõvialamliigist,» sõnab ta.

Mati ütleb, et muidugi mõjusid loomade surmad tema karjääri algusaastatel rängemalt, kuid päriselt ei saa sellega ilmaski ära harjuda. Mõned neist olid lausa erilised isiksused, kes kasvasid teistest enam hinge.

«Kui meie isane orangutan Aram insuldiga siitilmast lahkus, käis pea kogu loomaaed pool aastat ringi, nagu oleksime pidanud lihase venna parematele jahimaadele saatma,» meenutab ta.

Linn paisub pidevalt

Aga äkki ongi loomaaia pidamine otsekui jäänuk minevikust? Tundub ju küll, et metsloomadelt, kes muidu elaksid õnnelikult hoopis teisel pool maakera, on vabaduse võtmine ajast ja arust, lausa kurjast? Tsirkustes ei taha me ju juba ammu trikke tegevaid elevante näha.

«Loomaaedade põhiülesanne on loodushariduse andmine, teadusuuringud ja liikide kaitse. Tsirkustega on hoopis teine asi,» pareerib Mati. «Neis sunnitakse loomi meelelahutuse pakkumiseks igasuguseid trikke tegema ja mitte liigiomaselt käituma, lisaks demonstreeritakse seal inimeste võimu ja üleolekut loomade üle. Loomaaedades, vastupidi, tehakse kõikvõimalikke pingutusi loomaks asukatele võimalusi liigiomaseks käitumiseks.»

Mida rohkem inimkond maailmas paisub ja laiutab, seda vähem jääb ruumi ning võimalusi muule loodusele. Et isegi Tallinna kesklinnas hüppavad ringi jänesed ja kitsed ning Mati näeb iga päev oma vanalinna korteri aknast rebaseid, on tingitud just sellest, et pidevalt paisuv linn tungib muude elukate põlistele elualadele.

RÄNNUKIHK: Mati ja Virve Gigantide orus Austraalias.

Liiga suureks kasvanud inimkond

«Suurem osa maailma hädadest, sealhulgas kliimaprobleemid ja praegune pandeemia, on põhjustatud sellest, et maailmas on inimesi liiga palju,» on Mati veendunud ja lisab, et paarsada aastat tagasi elanud pessimistlike vaadetega demograafil Robert Malthusel oli juba ammu selles küsimuses pilt selge, kuigi kõik talle turja kinni kargasid.

Just inimesed tõrjuvad suurema osa loomharuldusi elama rahvusparkidesse ja tarastatud kaitsealadele ning kohati on juba raske kindlaks teha, kust algab loomaaed, kust vaba loodus. Mati omaaegne kolleeg Maini-äärsest Frankfurtist Bernhard Gržimek kirjutas juba enam kui 60 aasta eest raamatu «Metsloomadele pole kohta» ja väntas koos pojaga sellest dokfilmi. Praeguseks on metsiku looduse olukord kordades hullem, kui nad toona ennustasid.

Maailma loomaaedu külastab aastas umbes 700 miljonit inimest, mis teeb kokku kümnendiku inimkonnast. Mati tsiteerib siinkohal Senegali juurtega looduskaitsjat Baba Dioumi: «Lõppude lõpuks kaitseme üksnes seda, mida armastame, armastame aga seda, mida tunneme, ja tunneme ainult seda, mida meile on õpetatud.»

Enam kui pool sajandit koos

Loodushariduse jagamisega tegeleb Mati koos abikaasa Virvega ka praegu. «Kuni tervis lubab, on ikka tahtmine erialaseid teadmisi ka pensionipõlves kuidagi rakendada ja ühiskonnale kasulik olla,» lausub mees. Nõnda saigi asutatud OÜ Margapuu, mille all tegutsedes saab loodusteaduslikku teavet levitada, olla looduses ja loomaaias giidiks, kirjutada, tõlkida ja toimetada aimekirjandust, pidada loenguid.

Ja loenguid pidada Matile meeldib: «Vahet pole, kellele rääkida. Iga teemat saab vastavalt auditooriumile kohandada, et see oleks kuulajatele mõistetav.»
Tõtt-öelda on praegu seoses pandeemiaga loenguis pikem paus tekkinud, kuid eraldi arvestamist pidamata on tema ettekandeis soovitud lähemalt teada saada eeskätt kõigest loomaaiandust puudutavast. Huvi on pakkunud ka bioloogi pilguga tagasivaated nende piirkondade loodusele, mida Matil endal on õnnestunud kogeda. Vahel läheb nii, et kuulajad ise mõtlevad teema välja.

Virvet varem ajakirjanduses tagalaülemaks nimetanud perepea sõnab, et töö loomaaias nõuab vahel mitte ainult kella, vaid ka kalendri märkamist ning isiklikuks eluks palju ruumi ei jää. Nõnda ongi aastakümneid olnud kodune majapidamine Virve juhtida: «Olen saanud olla kogu aeg kindel, et asjad on aetud, kuigi ise pole pidanud sellesse palju panustama.»

Pealegi on Mati ametipalk vaatamata kõlavale tiitlile olnud enamasti naise omast väiksem. Nii ütleski Virve, kui mees pensionile jäi, paljutähendavalt: «Sa oled nüüd ligi 50 aastat olnud loomaaiaga abielus, ole nüüd natuke aega minuga ka!»

Rannavall, kivikesed ja merelained

Virve ja Mati on ülikooli kursusekaaslased. Ainult et Mati diplomil on erialana kirjas zooloog-loomaökoloog, Virvel mikrobioloog-geneetik.

«Eks selle abiellumisega ole nii, nagu mu üks Siberis surnud onu olevat kunagi öelnud: naisevõtuga on nagu auto alla jäämisega – vaatad, et on veel kaugel, ja siis oled järsku käuksti all,» naerab Mati. «Kui keegi oleks meile esimesel kursusel öelnud, et meist paar saab, oleksime ta viivitamatult potilaadale saatnud, aga aasta enne lõpetamist olimegi järsku abielus. Meie kursuselt tekkis koguni viis abielupaari!»

Novembri alguses saab sellest juba 53 aastat. Tavaliselt on Virve ja Mati endale aastapäeva puhul mõnusa õhtusöögi lubanud, ümaramate numbrite korral laieneb see ka lähisugulaste ringile.

Poeg Ott õppis astrofüüsikat, aga pere toitmiseks on põhiliselt siiski omaloodud firmades arvutiasjandusega tegelnud. Loomalugusid jutustas Mati viimati pojalastele, aga see oli ammu – noorim lapselaps saab tänavu 21 ja vanim 31. Nii et nüüd jutustavad nemad lugusid hoopis vanaisale.

Pika abielu kohta lausub Mati, et sellega on nii nagu kivikestega rannavallis, mida merelained tihedasti kokku sobima hõõruvad. Enam kui pool sajandit kestnud kooselu on mõlemasse oma jälje uuristanud.

«Looduses on absoluutselt sedasi, et valiku tegemine on ikka emaste asi ja isased peavad selle võimaluse omal moel igasuguste viguritega välja teenima,» vastab Mati küsimusele, kumb sugu looduses esimest viiulit mängib. «Küllap käib see inimühiskonnas samamoodi, et mehed peavad omavahel n-ö rinda pistma ja kivi tõstma, kuid lõppotsus jääb ikka naise teha. Meestekeskne ühiskond on küll kõnepruugina sisse harjutanud, et mees võtab naise ja naine läheb mehele, aga sisuliselt ei tähenda see midagi. Tegelikult on kõik vastupidi.»

MATI LEMMIKLOOMAAED

See asub Viinis ja on maailma vanim järjepanu tegutsenud loomaaed. Vahepeal oli see Mati sõnul üsna armetus seisus. Veel 40 aastat tagasi seisid loomaõiguslased selle muinsuskaitse all oleva Schönbrunni lossikompleksi kuuluva institutsiooni väravate ees plakatitega ja nõudsid selle kohest sulgemist.

Kümme aastat enne loomaaia 250 aasta juubelit otsustas Austria valitsus selle nõuetekohaselt korda teha, ehkki muinsuskaitse all olemise tõttu näis see võimatu ülesandena. Parlament võttis aga vastu suure kümneaastase rahastamiskava ja asutust toodi juhtima Mati hea sõber Helmut Bechlaner Innsbrucki loomaaiast.

Avamisel ei pidanud üle maailma kokku sõitnud loomaaednikud pettuma. Mitmed muinsusväärtusega ajaloolised kitsad puurid on nüüd säilitatud külastajate alana ja loomadele rajati avarad tänapäevased elupaigad.

EESTLASED RIIA LOOMAIAS

Suviti kõlab Riia loomaaias põhiliselt eesti keel. Miks see nii on?
«Riia on ju vana Liivimaa pealinn ja suurele osale praegusest Lõuna-Eestist oluliselt lähemal kui Tallinn,» vastab Mati. «Kui aastaaruandeid sirvida, selgub, et normaalsel aastal on mõlemas külastajate arv umbes sama. Tallinna loomaaia suviste külastajate seas teevad omakorda ilma soomlased.»

Kuigi Riias on rahvusloomaaed, mis tähendab riigile seatud kaasfinantseerimise kohustust, tundub Matile, et tegelik rahastamise seis on meil lätlastega peaaegu samal tasemel.

Ja kuigi Tallinna loomaaiast veerandil territooriumil laiub Veskimets, on Mati andnud allkirja, et sinna loomaaed kunagi hooneid ehitama ei hakka. Samas kuulub ka Riia loomaaiale alates 1993. aastast 137hektariline linnavälise filiaalina toimiv paljunduskeskus Cīruļi, mida saab samuti külastada.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?