„Kodutunde“ assistendist „Hingesoojuse“ saatejuhiks. Heveli Veersalu: selline pakkumine tehakse vaid kord elus

Verni Leivak, 2. september 2020

«Põnev on. Ma ei teadnudki, et see nii põnev on,» lausub oma uue ameti kohta teleri kaudu oktoobrist meie iganädalaseks kaaslaseks saav Kanal 2 «Hingesoojuse» saatejuht Heveli Veersalu.

Elu hammasrataste vahele jäänute abistamiseks mõeldud «Kodutundele» tegi Heveli (24) assistenditööd enam kui kuus aastat. Kui Kanal 2 otsustas väidetavalt segaste rahaasjade tõttu televaatajate lemmikuks muutunud sarisaate ekraanilt ära võtta, lõppes ka Heveli tööleping. Ent pikalt norutada aega ei antud, kohe avanes uus uks ja tehti pakkumine «Hingesoojust» vedama hakata.
Viimase produtsendiks on menuka «Kuuuurija» tegija Katrin Lust, kes aegu tagasi Hevelit seoses oma autorisaatega intervjueeris. Rõõmsameelne tegus näitsik sööbis Katrinile põgusast kohtumisest mällu ja nii saigi Läänemaalt Suure-Lähtrust pärit piigale saatejuhtimise-toimetamise ettepanek tehtud.

SAAGE TUTTAVAKS: Oktoobris eetrisse jõudvat «Hingesoojust» hakkab juhtima Heveli Veersalu. «Olen alati ebaõiglust nähes teiste eest seisma läinud.» (Martin Ahven)

Lähedaste nõusolek
«Muidugi pidasin lähedastega enne nõu,» tunnistab Heveli. «Elukaaslane Tanel ja kogu pere kinnitasid mulle, et selline pakkumine tehakse kord elus – sellest tuleb kinni haarata. Et seisame su selja taga, aitame ja toetame – proovi ära, küll hakkama saad! Oli igati loogiline neilt küsida, sest kui mina satun pilti, võivad ju ka nemad kõrgendatud tähelepanu osaliseks saada.»
Tegelikult peaks Heveli olema surmväsinud ja eks ta olegi, kuigi seda välja ei näita. Uus amet tingib juba mõnda aega «Hingesoojuse» võtetel osalemist ja meie kohtumise päeval, õigemini õhtupoolikuks, pole naine silmatäitki maganud. Setomaalt salvestuselt saabus tagasi alles siis, kui päike käis juba kõrges kaares.

Teletööle tänu laagritele
«Meie pere on tervenisti kaitseliidus,» peab naine peale enda silmas oma lähisugulasi. Kõigepealt astus liitu isa Edgar, seejärel ema Halja, kellest sai kodutütarde noortejuht ja siis ringkonnavanem. Aja jooksul liitusid organisatsiooniga ka kõik kolm õde.
Heveli mäletab, kuidas kaitseliidu Lääne maleva abiga sai maakoju laagriplats ehitatud. Kui raami abil liikuvale liikumispuudega tädipojale Maikel Mõttusele tuli kutse kaitseväkke minekuks, ei saanud ta seda vastu võtta, ehkki tahtis. Nii militaarlaager talle ja teistele liikumispuudega noortele korraldatigi.
««Kodutundesse» tänu nendele laagritele pääsesingi,» sõnab Heveli. «Kord hakkasime noortega moosi keetma ja tahtsime selle abivajajatele annetada, näiteks «Kodutunde» peredele.» Varsti tekkis ka saates osalenud perede lastele mõeldud suvelaagri pidamise idee ja Heveli korraldas seda kolm aastat järjest. Tragi neiu jäi toona saate abiprodutsendile Tõnu Kõivule silma ja nii ta saatetiimiga liituski. Tegi esmalt assistenditööd niisama, siis sai palgale.

LAAGRIKORRALDAJA: Kaks aastat tagasi Suure-Lähtrus peetud militaarlaagris oli Heveli üheks tööks kiivrite tassimine.

Nagu Hunt Kriimsilm
Ilmselt polegi tööd, millega Heveli hakkama ei saaks, ja nii ongi ta vaatamata noorusele päris mitut ametit pidanud. Elus hakkama saamist on õpetanud talle vanemad, kes Heveli sündides Suure-Lähtrus kõrtsi pidasid. Isa oli turvamees, ema baaridaam. Nii mööduski piiga lapsepõlv suuresti just kõrtsis ja kõrtsiliste seas.
«See oli väga lahe aeg. Kui tahtsin, läksin leti taha, võtsin kommi ja jagasin sõpradele,» naerab naine. Tagantjärele on ta kuulnud lugusid, kuidas kõrtsilised väikese Heveli juuresolekul isegi õlletoope tühjendada häbenesid ning teda hoopis kätest-jalgadest kinni hoides kiigutama hakkasid. Igatahes oli 16aastaseks saades Heveli pidusid juba nii palju näinud, et just siis, kui peopanemine eakaaslasi huvitama hakkas, kadus temal seesugune huvi ära.
Arvata aga, et Veersalude pere «Kodutunde» või «Hingesoojuse» peredega sarnaneks, oleks väär. Baaripidamine tõi hästi sisse ja mingeid hakkamasaamise probleeme polnud. Isegi siis, kui kauplusauto Suure-Lähtrus käis, nuias Heveli emalt taskuraha, ehkki endal oli kõik olemas.

AMMUST AEGA KOOS: Heveli ja tema helirežissöörist elukaaslane Tanel Palmroos. Hiljuti ostis paar endale maale maja.

Tantsuõhtud tallis
Asi võttis tõsise pöörde 2005. aasta novembris, kui hoone kõrtsiosa seni teadmata põhjusel süttis ja maha põles. Õnneks ei kaotanud tulelõõmas keegi elu.
Baaris koos käinutele hakkasid Veersalud nüüd vanas hobusetallis tantsuõhtuid pidama. «Ja arva ära, mis selle koha kujunduseks sai? Kaitseväevõrgud riputati lakke ning seinad kaunistati rohelise ja pruuniga. Sisse viisime suurtest jämedatest palkidest tehtud lauad ja panime kõlarid püsti ning kord kuus hakkas seltskond meil külas käima. Kõige põnevam asja juures on see, et mu vanemad alkoholi ei tarvita,» muigab Heveli, kes hakkas korraldama ka küla suviseid vabaõhu tantsuõhtuid.

PÄÄSTJA: Ka see kassike jäi ellu vaid tänu Hevelile. Ta lihtsalt juhtus nägema, kuidas mööda sõitnud ema ja tütar loomakese tee äärde surema viskasid.

Teleskoopnui on käpas
Mõnda aega töötas naine teletöö kõrvalt ka Ämari lennuväljal valvurina. Seal teenis aastaid leiba ka tema ema ja töötasid õedki. Lennuväli pakkus elatist paljudele külaelanikele ja iga päev 70 kilomeetri kaugusele sõita oli suurema seltskonnaga käkitegu.
24tunniste vahetustega töö lennuvälja pääslas oli Heveli sõnul huvitav. «Seal oli ju suur inimeste voorimine ja sain nendega suhelda,» kiidab ta. Tema tööks oli dokumentide kontrollimine, et territooriumile ikka vaid õiged tegelased pääseksid.
Valvuritöö suurimaks kasuteguriks nimetab noor naine tohutut enesekindluse tõusu. «Tekkis julgus enda eest seista,» täpsustab Heveli. «Täna oskan ka agressiivsete loomustega toime tulla, ennast kaitsta. Meid käisid ju isegi politseinikud ja psühholoogid koolitamas. Tean, kuidas kasutada relva, pipragaasi, teleskoopnuia ja käeraudu.»
Nende töövahendite valdamist on Hevelil tarvis läinud ka turvafirmas turvanaisena töötades. «Olin Läänemaal ja Haapsalu linnas patrullis,» täpsustab ta. Kui näiteks mõni valve all olnud objektilt saabus häiresignaal, tuli kohale sõita. Enamasti oli andurites häire tekitanud siiski tuule liikumine, päike või lihtsalt ilmastik.

KÄED KÜLGE: Abivajajatest saateid tehes tuleb ka endal töövahendid kätte võtta.

Suhtlemisoskuse ülikool
Müüjatööd tegi Heveli alles mõne aasta eest suvel, kui «Kodutunne» puhkas. Töökohaks sai lähedal asuva Martna A ja O toidupood ning alles see oli, kui ta sotsiaalmeedias müüjate väärikuse kaitseks nii soravalt sõna võttis, et sellest üks meelelahutusportaal isegi uudise tekitas. Ametikaaslastele läks see aga nii korda, et isegi Haapsalu Rimis tuntakse siiani ta käekäigu vastu huvi.
«Ma ju tean, mis töö see on. See pole kerge – eriti kui sul on just olnud riiakas klient ja järgmisele tuleb naeratada,» sõnab ta.
Müüjatööst saadud suurepärast suhtlemisoskust olekski olnud muul alal keeruline õppida.

Laulukirjutaja ja laulja
Kõigele lisaks on Heveli end proovile pannud laulukirjutaja ja isegi lauljana. Tema muusikavideot omakirjutatud sõnadega laulule «Sind ma näen» on vaadatud ligi viis ja pool tuhat korda ning täiesti omaloomingulist «Lumised õnnepiisad» veidi vähem. Oma loomingut on naine pakkunud ka ansamblile Kapriiz, keda ta kunagi «Kodutunde» lastelaagrisse esinema kutsus ja kellega sõbrunes.
Heveli usub, et esimese laulu kirjutas ta 16aastasena. Lehitsenud ema kirjutatud väikest luuleraamatut ja tinistanud õe kitarri, hakkas ta vanaemale pühendatud luuletusele «Hingevärav» viisi aretama ja valmis see saigi. Hiljem on ta laule loonud isegi emaga koos.
«Pikutame voodis, mõtleme sõnu ja vahel on viis juba enne valmis,» selgitab ta.
Vanematega on naine alati hästi läbi saanud. Ei mingit põlvkondadevahelist vastuolu.
«Mul tegelikult omavanuseid sõbrannasid polegi. Usutavasti on põhjus selles, et minu lapsepõlv möödus baaris. Harjusin täiskasvanute seltskonnaga,» üllatab Heveli. «Mu ema sõbranna on ka minu sõbranna ja saab isegi emaga tantsupidudele mindud. Väljas käingi tavaliselt ema ja isa või nende tuttavatega. Kõik minu sõbrad on minust vanemad.»
Tänu elukaaslasele Tanel Palmroosile, keda ta juba seitse aastat tunneb ja kellega koos äsja kodukülla majagi ostis, saab Heveli ka helitehnikuna hakkama. Ent helirežissööriks nagu Tanel, keda näeb enamasti 2 Quick Startile nuppe keeramas, ta end siiski nimetada ei julge.

KOOS ON SOOJEM: «Hingesoojuse» võtetel tuleb leppida ka ebamugavustega. Sel pildil on Heveli sisekujundaja Anni Mutsoga.

Igaüks pole oma õnne sepp
Oma kõige uuemas ametis tunneb Heveli end aina kodusemalt, ehkki alles käis kolmanda saate salvestus.
«Põnev on. Ma ei teadnudki, et see nii põnev on,» hindab ta senist kogemust saatejuhina. Kümmet duublit ühe vaheteksti esitamiseks pole seni tegema pidanud. «Mul on väga hea mälu, suudan palju teksti meelde jätta. Isegi kui koolipäevil selgus, et varsti algab tunnikontroll, suutsin vaheajal kõik vajaliku ära õppida.»
Olles tegelikult aastaid õnnetute perede keskel veetnud, ei leia Heveli, et ütlusel «Igaüks on oma õnne sepp» alati tõepõhi all oleks. Eriti puudutab see lasterikkaid peresid, kus üks vanematest mingil põhjusel – näiteks igavikku lahkumise tõttu – üksikuks jääb ning kelle aineline sissetulek seetõttu pea olematuks muutub.
«Eks proovi poemüüja palgaga talu ja lapsi ülal pidada, aga oma kodust ei taha ju keegi loobuda,» toob ta kohe näite. «Et aga palgavaesus edasi kestab – ühiskond on selline.»

Süda õige koha peal
Ebaõiglus on naist alati puudutanud. Alles mõne aasta eest oli ju Heveli see, kes Haapsalus toimunud miitingul ette astus ning pisaraid tagasi hoides kõneles. Sellest, kuidas riik avasüli pagulasi vastu võtab, aga hätta sattunud kodanikest sugugi välja teha ei taha. Reaalset viletsust oli ta ju juba toona saateid tehes näinud küll ja küll.
Aga et Heveli süda õige koha peal on, kuuleb ta alati oma kaasteeliste suust. Väljendub see siis hulkuvate kasside ravimises ja varjupaika viimises või milleski muus.
«Mulle on tihti öeldud, et ära võta kõike nii hinge,» tunnistab naine. «Olen inimene, kes ebaõiglust nähes teiste eest seisma läheb. Vahel olen seda kahetsenud, sest heateod unustatakse pahatihti ära, lisaks puudub paljudel tänulikkus. Kui oled endast kõik andnud, on seda raske taluda.»
Ent millisena näeb Heveli ennast näiteks viie aasta pärast?
«Elan endiselt Taneliga koos ja maja on ilusasti renoveeritud. Usun, et elu on ilus ja äkki lubab mees mul lisaks kassidele ka koera võtta,» naerab ta siiralt ja kõlavalt. «Vahet pole, mis ametit pean. Saan kõigega hästi hakkama, kuid oma kodu on ikka kõige olulisem.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?