Pastor Urmas Rahuvarm: „Naised, tehke koduveini, siis ei lähe mehed viina jooma.“

Kerti Tamm, 2. september 2020

Haapsalu metodisti koguduse pastor Urmas Rahuvarm teeb kirikaias kasvavad õunad ja kirsid koduveiniks. «Siin on õnnistatud maa, mis kannab ilusat vilja,» muigab mees ise.

Just selle lausega kummutabki Urmas (72) arusaama, nagu ei tohiks üks kirikuõpetaja nalja visata. Ja koduveini kääritada. Kooliõpetajad naeravad sageli, et on laia profiiliga – peale pedagoogiameti tuleb olla psühholoog, meedik, vahekohtunik, meistrimees ja lapsevanema asemik. Väikelinna pisikese koguduse kirikuõpetajal on üsna sarnane elu. Pastor Urmas on panustanud Haapsalu metodisti kirikusse küll remondi- ja ehitustöödega, löönud kaasa pühakoja vitraažakende tegemisel ja kui üksvahe puudus kogudusel organist, võttis kitarri ja kõik teenistusel ettenähtud laulud said lauldud. Ta on selle aja mees, kes iga töö jaoks eraldi spetsialisti kohale kutsuma ei pidanud.

KIRIKAIAS: «See on ‘Tartu roosõun’. Sort, mis passib hästi veiniteoks,» ütleb Urmas. Tema kasutabki veinides marju ja puuvilju. «Lilled ja taimed pole minu rida.»

Nõukogude aja ristilaps
Urmas on ka selle aja mees, kes kasvas üles Nõukogude Eestis. Ometi leidis ta tee kirikusse juba siis. «Esimese impulsi sain vanaemalt. Tema oli n-ö tavaline luterlane, kes mind paar korda kirikusse kaasa kutsus ja ärgitas end ristida laskma. 16aastasena lasingi ja kolm aastat hiljem käisin ka leeris,» räägib Urmas, kelle sõnul ei tekitanud tema tegu vastuseisu kodus ega sõprade seas. Ei pahandanud ka punavõim.
«Ma polnud sel ajal aktiivne kristlane,» tunnistab mees, kuid lisab, et tegelikult on ristiusu kiriku jaoks olnud hullemaidki proovikivisid kui Nõukogude Liidu periood. «Kui vaatame praegugi, mis toimub Hiinas, Põhja-Koreas, araabia maades. On öeldud, et viimastel aastakümnetel on kristlasi usu pärast tapetud rohkem kui kogu senises ajaloos kokku. Meil oli selle kõige kõrval üsna rahulik. Elasime oma elu ja see punane värk käis kuskil omasoodu,» meenutab ta.
Kodulinnast Tartust suundus mees Tallinna elektroonikat õppima. Hiljem viis elu juba Haapsallu, kus vabanes raadioparandaja töökoht. Ja sinna jäigi — abiellus, sai lapsed ja muutus peaaegu kohalikuks, nagu ise arvab.

Teekond harmoonia juurde
Lähemale kiriku juurde tõi Urmase muusikahuvi. «Kuldseil kuuekümnendail saagisid poisid endale vineerist kitarri, eks minagi. Sain selle tinisema ka, aga päriselt pilli mängida ei osanud – ei tundnud nooti ega harmooniat. Aga mul oli kutsekoolis üks kursavend, kultuuritööd teinud mees, tema natuke näitas ja õpetas ning andis ühtlasi nõu: «Kui tahad harmooniat õppida, tuleks analüüsida kirikulaule – koraale.»»
See soovitus meenus Urmasele, kui ta juba Haapsalus elades jälle muusikaga tegeleda soovis. Nii jõudiski mees sellesama metodisti kiriku lävele, kus ta praegu ise oma kogudust tervitab. Kiriku organist andis lahkesti harjutamiseks noote, aga andis ka uue testamendi ja üle aastate hakkas Urmas taas ning põhjalikumalt pühakirja uurima. Noodikirja niisamuti, ja et abikaasa Eve oli õnnistatud imelise lauluhäälega, paluti neid varsti kirikusse esinema. Edasi hakkas Urmas juhendama juba naiste ansamblit, hiljem segakoori, kvartetti, noortebändi. Järk-järgult anti talle ka kantslis sõna.
«Kui 1994. aastal avati Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar, olin kohe esimeses lennus õppimas. Pastori ametikohta ei sihtinudki, tahtsin lihtsalt asjadest paremini aru saada,» räägib mees, kellest lõpuks ikkagi sai kirikuõpetaja. Praeguseks on ta Haapsalu metodisti koguduses teeninud juba 22 aastat.

KOGENUD MEISTER: Koduveinikonkursil sai Urmas teise koha juba kolmandat korda. Sel aastal tuli hõbemedali vääriliseks tema sõstra-arooniavein, mille puhul hindas žürii eriti kõrgelt just maitsete tasakaalu. (Arno Mikkor)

Kahe südamega pudel
Koduveini kääritamine on Urmase üks värskemaid hobisid. «Kui 1969. aastal koguduse juurde tulin, oli siin normiks absoluutne karsklus. Võtsin selle tingimusteta omaks. Elasin täiskarsklasena pea 40 aastat ega tundnud selle aja jooksul, et oleksin selles mõttes millestki heast ilma jäänud. Meel oli rõõmus niikuinii, tervis ka enam-vähem,» jutustab Urmas. Pastoriametis hakkas aga töökoormus mingil ajal tunda andma, sest väikeses koguduses tuli teha kõike. Selleks ajaks juba 60ndate lävele jõudes tundis mees, et elujõud hakkab otsa saama. «Leidsin apteegist pudeli, mille sildil kaks südant ja kiri Doppelhertz. Ostsin ära, hakkasin võtma – ja see mõjus tõesti hästi. Sildilt peenikest kirja uurides avastasin, et tervendav toonikum on tegelikult ürtidega rikastatud vein.»
Sellest sai Urmase «ahaa-hetk» – milleks osta veini sisaldavat kallist toonikut, kui võib juua veini! Veelgi parem, kodumaisest viljast ja marjast isekääritatud koduveini.
Esimese veini ajas pastor kirikaia puude õuntest 2014. aastal. Järgmise aasta kirsiveiniga osales juba, poja soovitusel, esimest korda Eesti Väikepruulijate Liidu ja Veinivilla korraldatud üleriigilisel hobipruulijate koduveinikonkursil. Nüüdseks on mehel sealt korjatud juba õige mitu auhinnalist kohta.

VEINIKELDRI RIIUL: Veinid on Urmase tehtud, nagu ka seinasuurune riiul. Pudelisildid on mehel tagasihoidlikud. «Olulisem on sisu.»

Lähtub pühakirjast
Aeg-ajalt peab pastor vastama küsimustele, kas veinikääritamine on ikka tema ametikohaga mehele sobiv tegevus. See küsimus esitati lausa metodisti kiriku juhtkonnale pärast seda, kui ta esimest korda koduveinikonkursil teise koha sai.
«Mina lähtun pühakirja, see tähendab vana ja uue testamendi õpetusest. Seda analüüsides näeb, et vein on õnnistus ja veini puudumine karistus. Aga samas on ka veini kuritarvitamine halb. Seda taunitakse kogu pühakirjas, seal on mitmeid lugusid, kus veiniga on liialdatud ja see on leidnud hukkamõistu nii Jumala kui ka inimeste poolt,» selgitab kirikuõpetaja.
Ta nõustub, et tuleb hoiduda meelemürgi tarvitamisest, valmistamisest ja vahendamisest, nagu kirikukord ette näeb, kuid ei liigita sinna kategooriasse veini. «Kujutage nüüd ette, et kui võtame piibli ja igal pool, kus originaalkeeles on sõna vein, paneme asemele sõna «meelemürk». Milline oleks siis Kaana pulma lugu Johannese evangeeliumis, kus Jeesus vee veiniks muutis?»
Neid, kes asja peale jätkuvalt võõriti vaatavad, on ikka, kuid päris paljud kolleegid-vaimulikud on pastori veinikeldri tervisejooke maitsnud ning kiitnud – olgu kirssidest, sõstardest või millestki muust. Naistelehe lugejatele on Haapsalu pastoril aga soovitus: «Tehke koduveini! Siis pole muret, et mees läheb kodust ära kõrtsi õlut või viina jooma.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?