Detektoristidest abielupaar: päris varandust me veel leidnud ei ole

Liis Ilves, 2. september 2020

«Kes ei oleks lapsena unistanud aarde leidmisest?» küsivad Helena ja Leonhard Järvis kavala muigega. Abielupaar otsustas mõni aasta tagasi endale detektori soetada, et leida muinasaardeid ja saada paremini aimu meie ajaloost.

Kohvikupidaja Helena (43) ja pangas haldusjuhina töötava Leonhardi (48) jaoks on detektimine mõnus hobi, mis mõjub hästi nii kehale kui ka vaimule. «Lähed detektoriga jalutama, lülitad ennast täielikult välja ja keskendud ainult sellele tegevusele – see on väga hea stressimaandamise viis,» sõnab Helena. «Parimad leiud on tavaliselt kändude all, nii et see on ka korralik füüsiline töö,» lisab kaasa naerdes.

Perekondlik detektorism: Hobiga alustades osteti esmalt üks detektor. Siis oli Helena ülesandeks varanduse otsimine ja Leonhardile jäi leidude üleskaevamine. Praegu käiakse aardejahil kahe modernse detektoriga, mille Helena on ise ümber programmeerinud nii, et need ei piiksuks häirivalt iga elektriliini peale. Peale detektori kuulub varustuse hulka Pinpointer, teritatud labidas ja aiakäärid. Loomulikult ka vöö, kus hoiustada väärtuslikke leide. (Tiina Kõrtsini)

Hasartlik huvi
Niisiis, kui mõned käivad metsas koertega jalutamas, siis perekond Järvis jalutab hoopis detektoritega. Tavapäraselt detektivad nad kolme tunni kaupa ja selle ajaga koguneb ligi 20 000 sammu. Lisaks on ka palju kaevamist, sest sarnast signaali annavad nii foolium, pudelikork kui ka hõbemünt.
Detektijad tunnistavad, et eks see ole hasart, mis ikka ja jälle pealtnäha igavale põllule kisub – iga leid motiveerib üha edasi otsima ja kaevama. «Vahel küll mõtlen, et kui saaks igasse kaevatud auku puu istutada, oleks Eesti varsti üleni roheline,» naerab mees.
Kusjuures, juba oma päris esimese detektimise said Järvised edukaks lugeda – RMK metsarajalt leiti Tsaari-Venemaa vaskmünt. «Mõtlesin kohe, et nii ongi – igal pool leidub maa sees raha.»

Numismaatik: Detektimise hobi on andnud hulgaliselt teadmisi ajaloost ja loomulikult ka müntidest. Kõik väärtuslikud leiud on Helenal korralikult katalogiseeritud ning kodus põnevalt eksponeeritud. (Tiina Kõrtsini)

Tihe koostöö muinsuskaitseametiga
Otsinguvahendiga detektimiseks tuli esmalt läbida detektoristide koolitus, kus anti baasteadmised Eesti arheoloogilisest kultuuripärandist ja muinsuskaitsesüsteemist ning sellest, kuidas oma tegevusega mitte kahjustada leidu või leiukohta. Pärast koolitust tuli sooritada eksam ja taotleda endale otsinguluba.
Detektima minnes tuleb niisiis jälgida, et ala ei oleks muinsuskaitse all ning küsida maaomanikult luba. Ka näiteks RMK aladel käimiseks tuleb eraldi luba taotleda. Kui luba otsimiseks olemas, peab muinsuskaitsele kirjalikult teada andma, kuhu ja millal täpselt detektima lähed. Seejuures hoiatavad kogenud detektoristid, et alati on oht kokku puutuda ka vihase naabrivalvega, kes ei usu, et maaomanik on otsinguteks loa andnud. Üldiselt pärast loa nägemist leebutakse kiiresti.
Igast väärtuslikust leiust tuleb kohe teavitada muinsuskaitseametit. Sealt antakse juhised, kas antud piirkonnas tohib detektimisega jätkata või mitte. Seejuures on suureks abimeheks Facebooki detektoristide grupp – kui täpselt ei tea, mille just välja kaevasid, postita aga sinna leiust pilt ja saad mõne minutiga vastuse, millega tegu.

Suurim leid: Kõige suurem asi, mille Leonhard on üles kaevanud – 60kilone taktorijupp. «See andis nii head signaali, et mõtlesin, et nüüd leidsin küll varanduse! Kui ma selle välja kaevasin, siis mul oli sellest suurest august niivõrd kahju, et otsustasin selle jupi kaasa võtta ja kasutada sepatöödeks. Head rauda ei tohi kunagi raisku lasta!» (Tiina Kõrtsini)

Põnevad leiud
«Oleme aru saanud, et enamik põlluomanikke arvab, et nende maa peal on ainult kulda ja hõbedat. Muinsuskaitse arvab samuti nii. Tegelikult käid kolm tundi ringi ja leiad vaid sodi: padrunikesti, konservitopse ja viinapudelikorke,» muigavad detektoristid.
On olnud ka kahtlaseid sõjaaegseid leide, mistõttu on detektoristid kutsunud kohale pommirühma ja saanud teada, et leitud on Põhjasõja-aegsed kahurikuulid.
Palju on ka lihtsalt põnevaid leide. Nii näiteks on leitud hobuseraudu ja sõjariistu, mida hobisepp Leonhardile meeldib uuendada ja korda teha. Samuti on toredaks saagiks olnud põdrasarved.
«Kui muud ei saa, siis korjame seeni ja marju. Tänu sellele hobile oleme leidnud ka parimad mustika-, riisika- ja maasikakohad,» avaldavad Järvised.

Talvine hobi: Muinasaegsed leiud on inspireerinud Helenat ornamente joonistama ja puidule graveerima. Kujundatud on ka muinasaja stiilis kodumärk, kus «L» ja «H» tähistavad ema ja isa ning kaks täppi lapsi.

Ihaldatud varanduse otsinguil
Muidugi on aastatega leitud ka hulk väärtuslikku kraami, millest osa on praeguseks juba muinsuskaitsele antud. «Meie jaoks ei ole see varandus, aga Eesti kultuuri jaoks on need leiud olulised,» märgib Helena.
Nii näiteks oli esimene väärtuslikum leid Rooma münt, mis kaevati välja kodu lähedalt raba servast. Läks mööda mõni aasta ja järgnesid Araabia hõbemündid ehk dirhamid. Üsna samal ajal leiti ka ligi tuhat aastat vana ammunooleots ning ehtenõel. Samuti on leitud 1541. aastast pärinev Tallinna hõbemünt, 1535. aastast pärinev tsaariaegne traatraha ja Liivisõja-aegseid münte.
«Hõbedirhameid nimetas muinsuskaitse «aardekeseks». Ehk siis aardekesi oleme leidnud, aga varandust veel mitte,» naeravad detektoristid ja usuvad, et päris aarde leidmine on neil veel ees.
Kindel on aga see, et detektimise hobi on andnud hulgaliselt teadmisi ajaloost ja pannud koduümbrust vaatama teistsuguse pilguga.

Väärtuslikud leiud:


Araabia hõbemünt ehk dirham. Leid koosnes ühest tervest ja kolmest poolikust mündist, seetõttu nimetas muinsuskaitse ka leidu aardekeseks.


Johann III 1 mark, 1569


Ammunooleots, 13.−14. sajand


Tsaariaegne traatraha, 1535

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?