Mida küsiksid sina oma lemmikkirjanikult?

Küsinud Helina Piip, 2. september 2020

Kohe saab hoo sisse Kirjandustänava festival. Uurisime kirjanduspeo eel vaid mõnelt tuntud Eesti kirjanikult nende endi lugemiselamuste ja tulevikuplaanide kohta.

Kirjandustänava festivali peetakse 5. septembril Kadriorus Koidula tänaval.

1. Palun jagage viimase aja lugemiselamusi.
2. Mida küsiksite oma lemmikkirjanikult?
3. On teil pooleli mõni käsikiri või ilmumas uus teos?
4. Milline raamat on mõjutanud teie elu?


Viivi Luik
1. Kõige viimasena lugesin ükspäev Loomingu Raamatukogu aastast 1990, number 16–18, Vassili Grossmann «Kõik voolab». See sattus taas kätte ja imestasin, kui hea see on. Autori eluajal see ei ilmunud, oleks olnud autorile eluohtlik. Teine hiljutine lugemiselamus, samuti uuesti loetud on Roberto Calasso «Kirjastaja jälg».

2. Kirjanikult ei tahaks midagi küsida, sest vastused annab ta oma raamatutes. Kirjanikku ei tahaks tundagi, sest see segab tema raamatute lugemist. Neid, kes on mind eri aegadel kõnetanud, on palju. Ühe nimi võiks kindlasti olla Isaac Bashevis Singer.

3. Üks on pooleli. Teine ilmub 5. septembril pealkirjaga «Selle kevade tervitus» ja sisaldab seni kaante vahel ilmumata esseesid ja artikleid.

4. Mu elu on mõjutanud väga paljud ja väga erinevad tekstid. Igal ajal omad. Kui nimetada ühtainsat, oleks see Curzio Malaparte «Kriket Poolas». Selle raamatu tekstid on näidanud mulle, kuidas väljendada seda, mis tavaliselt on väljendamatu.

Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva kontsert (Teet Malsroos)


Kadri Hinrikus
1. Suvelugemistest pakkusid naudingut Elizabeth Strouti «Olive Kitteridge» ja Nadežda Teffi «Šampanja teetassidest». Esimene on novellikogu, kus läbivaks tegelaseks pensionile jäänud kooliõpetaja. See räägib vananemisest, hirmudest, truudusest, pettumustest, leppimisest, üksindusest, vajadusest olla vajalik – ja armastusest. Nadežda Teffi oli möödunud sajandi kuulsamaid Vene naiskirjanikke, kes pages pandeemia ja nälja eest Venemaalt Pariisi ning seda teekonda suurepäraselt kirjeldab. Lisaks oli mõnus lugeda taas August Gailiti «Toomas Nipernaadit».

2. Küsiksin Tove Janssonilt, kas taevas on sipelgaid.

3. Septembris-oktoobris peaks ilmuma jutukogu «Taks ja Dogi», millele joonistas pildid Elina Sildre.

4. Arvan, et keskkooli ajal loetud Juhan Viidingu, Karl Ristikivi, Heiti Talviku, Artur Alliksaare ja Betti Alveri luuletused avardasid mu mõtteid ja arusaamu ning andsid usu, et kirjandus võib tõesti aidata.

Kellerteatri avaetendus ja kontsert Kellerteatri avaetendus "Mõrvad Rue Morgueil" (Teet Malsroos)


Indrek Hargla
1. Ma ei loe vist ammu enam elamuse pärast, vaid asja pärast nii-öelda. Aga ütleme siis, et Josemaría Escrivá «Kui Kristus on möödumas».

2. Ei usu, et mul oleks lemmikkirjanik. On mitmeid, keda olen lugenud rohkesti ja kelle loomingust olen õppinud ja inspireerunud. Aga kui mõne sellisega kokku saaks, siis küsiks, millises kõrtsis talle meeldib käia, millist õlut eelistab, kas teab siin mõnda head söögikohta või mis meeskonna fänn ta on. Kirjanikuga kirjandusest küll ei viitsi rääkida.

3. Oktoobri alguses on ilmumas romaan «Süvahavva. Viimane suvi». See on etnoainelise ulmepõneviku kolmas osa.

4. Ma ei usu, et laseksin raamatutel otseselt oma elu mõjutada, aga ütleme siis, et lapsepõlves loetud ulmekirjandus mõjutas mind hilisemas elus elukutse valikul.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu. (Tiit Tamme)


Tõnu Õnnepalu
1. Loen viimasel ajal peaaegu ainult dokumentaalseid, mõtteloolisi, mälestuslikke teoseid. Romaanide dialoogid tüütavad mind. Ei taha lugeda loba. Isegi lemmikromaanikirjanikult François Mauriacilt lugesin viimati tema vanas eas kirjutatud mälestusi ja «Bloknoote». Nendes kirjeldatud poliitiline olukord on ammu minevik, aga Mauriaci märkmed on siiski huvitavad. «Bloknoodid» olid hea mõtteaine, lubasid mõlgutada kirjaniku ja võimu vahekordade üle. Samamoodi kui Olavi Paavolaise «Külalisena Kolmandas Reichis», mida just lugema hakkasin.

2. Kui saaksin küsida midagi Mauriacilt, Alliksaarelt, Suumanilt ... Midagi ei küsiks. Ma ei julgeks neid tülitada. Ega tahaks. Ja ei teagi, mida küsida. Nad on rääkinud mulle niigi palju. Nende seletused võiksid isegi midagi ära rikkuda. Eluküsimustele pole lõplikke vastuseid kellelgi anda. Need vastused muutuvad ja vahelduvad. Kui saaksin minna aega, kus nad elasid, siis vaid jälgiksin neid, nende elu – nähtamatuna. Kõige huvitavam tunnistus on ikkagi elu, see, kuidas keegi seda elab.

3. Neist ei räägi ma iial. Kui räägin, valetan. Parem ei hakka valetama.

4. Aleksander Suumani «Meil siin Hüperboreas» värsid on osalt süüdi selles, et elan praegu samal saarel, kus tema kunagi elas. Ja selleski, et kirjutasin siin oma «Hüperborea», täiesti riimilise ja vormilise luuleraamatu «Pimeduse tunnil». Selle värsse loengi laupäevaõhtul Tallinnas.
Otsida oma elust erinevaid mõjusid, inimeste ja raamatute pitsereid – lootusetu ettevõtmine! Elu on autonoomne, lausa suveräänne, on jõgi, mis kõik kaasa võtab ja kokku segab ja ära viib.

Berit Kaschan (Maria Esko)


Berit Kaschan
1. Mul on juba mõnda aega käsil kaks pikemat lugemisprojekti: psühhoterapeut Carl R. Rogersi «Saada iseendaks» ja müüdiuurija Joseph Campbelli «Tuhandenäoline kangelane». Kasvan sammhaaval koos nende tekstidega. Viimase raamatuna lugesin läbi Leedu luuletaja Aušra Kaziliūnaitė luulekogu «The Moon is a Pill». Hea kogu, läks korda.

2. Vastused neile küsimustele, millele kirjanik vastata soovib, on tema teostes mingil kujul olemas. Siiski, kui Jeanette Wintersoniga ühte ruumi satuksin ja atmosfäär sobiv on, siis midagi temalt kindlasti küsiksin. «Kas soovite teed? Mis teid viimasel nädalal kõige rohkem närvi on ajanud? Oh, kas tõesti mina?» Kui oleks võimalik Kurt Vonnegutiga kohtuda, siis temalt küsiksin kõigepealt sigaretti. Mälestuseks.

3. Jah, tundub, et on üks käsikiri pooleli. Kirjutan vaikselt oma esimest proosaraamatut, mis peaks kaante vahele jõudma järgmisel kevadel.

4. Olen pidevalt mingite raamatute mõju all. Arundhati Roy «Väikeste asjade jumal» ja Toni Morrisoni «Armas» on ühed senise elu eredamad lugemiselamused – need kasvatasid nii emotsionaalses plaanis kui ka tõstsid valusalt teadlikkust rassi- ja klassiküsimuses. Bulgakovi «Meister ja Margarita» tekitas muu hulgas huvi piiblitekstide vastu. Iris Murdochi «Meri, meri» pani sügavalt mõtisklema abielu olemuse üle. August Gailiti «Ekke Moor» aga on lihtsalt suurepärane põhjamaine ravim paljude hingehädade vastu! Suurtest mõjutajatest värskeim on nobelist Olga Tokarczuki romaan «Algus ja teised ajad». Lugesin seda eelmisel aastal, aga see on mul endiselt vereringes.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?