Paadunud kriminaalist sai asjalik mesinik: „Muutusteks pole kunagi hilja.“

Silja Paavle, 29. aprill 2020

Kolmandiku oma elust vangis istunud Jüri Heinla jättis kriminaalse mineviku seljataha ja asus innukalt unistusi täitma. Esimese asjana hakkas ta mesilasi pidama.

Unistus mesilastest saadab Jürit (55) lapseeast saati. «Onu Vassel, isa vend, oli Muhumaal kõva mesinik. Jälgisin tema tegemisi sageli kõrvalt,» meenutab ta. Vassel mässas Jüri mäletamist mööda mesilastega üsna julgelt ja need ronisid pidevalt ta kulmude peal.
Eriliselt on mehel meeles suvi, kui oli kaheteistkümnene poiss. Onu abistamise kõrvalt sõi ta siis koos Orissaare saiaga ära ämbritäie linnumagusat ja kosus parasjagu ümaraks. «Eks see, et mesi mulle maitseb, pani ka mesinikuks saamise mõtte pähe,» muigab Jüri.

Põhiline metalliäri
Kuid sinnamaani, kui Jüri mesitarude juurde tagasi jõudis, läks pikki aastaid. Ja neid aastaid täitsid enamasti kriminaalsed teod. Mees pakub, et sattus halvale teele ilmselt kooliajal, kui suitsetamisega alustas. Võimudega pahuksisse minek oli esialgu veidi ka justkui vastupanuvõitlus – aastate eest saadeti Jüri mõlemad vanemad riigivastaste tegude eest Siberisse. Tema ise sündis Komimaal.
Jüri ei eita, et teda köitis ka ebaseaduslike tegevustega kaasnev põnevus. Ja tõdemus, et Viru hotelli äritsejatel olid uhked riided ning autod. «Tahtsin ka hallist massist eralduda ja paremini elada.» Unistus ilusast elust paisus, kuniks mees ei osanud enam piiri tõmmata. Nii jäigi ta 18aastase noormehena valuutavahetusega vahele. Vanemate mineviku tõttu püüdis julgeolek esialgu teda endaga koostööle meelitada. Kuna Jüri keeldus, lõpetati tema vabakäiguvangi staatus ja ees ootas Tallinna vangla. Toona kandis asutus nime parandusliku töö koloonia nr 5.
Lumepall hakkas veerema. «Eks ma õppisin koloonias veelgi halbu kombeid juurde,» nendib Jüri, kes on enda sõnul kogu elu kergesti mõjutatav olnud. Lool kasvanuna moodustas suure osa tema tutvusringkonnast Linnuvabriku grupeeringuna tuntud kuritegelik seltskond, millega muidu üksikuna tegutsenud meest pärast Leedust pärit autovarastele öömaja pakkumist ka ametlikult seostati. Jüri ise ajas mitmete muude ebaseaduslike tegevuste kõrval Venemaal metalliäri. Sellesse perioodi jääb ka olukord, mis võinuks Jüri jaoks lõppeda surmaga.

Nagu filmis
Nimelt jäid talle sealsed inimesed võlgu, mida Jüri sihikindlalt tagasi nõudis. Ühel päeval võeti temaga ühendust sooviga sotid klaarida. Kohtumispaigaks oli Narva-Jõesuu, raha üleandmine pidi toimuma Jüri autos. Raha küsimise peale haaras Venemaalt tulnud mees põuetaskust summutiga relva. «Ma ei tea, kuidas reageerida suutsin, aga haarasin ühe käega püstolitorust ja teisega lõin vastase prillid katki,» meenutab mees. Relv läks lahti. Vastaspool tulistas endal kähmluse käigus mõlemad põlvekedrad läbi ja Jüri pääses jooksu. «Lidusin siksakke tehes, sest olin kuulnud, et sedaviisi on tulistajal raskem pihta saada,» räägib ta. «Nagu filmis,» oli ainus mõte, mis toona mehe peast läbi käis. Hiljem on ta mõistnud, et küllap jumala sõrm teda elus hoidis.
See seik mõjus Jürile kainestavalt ja mõne aja pärast tõmbus ta kuritegelikult teelt veidikeseks kõrvale. Ta pidas Tallinnas mitut restorani, tütar Triinu järgi nime saanud pubi Õismäel ning restorani Bon Appetit Tallinnas Narva maanteel.
Ühtäkki tundus aga, et kõik see ei too piisavalt sisse ja Jüri asus lisaks inkassoteenust osutama. «See oli jälle üks hämar värk, võlgade sissenõudmiseks kasutasin aeg-ajalt vanade kamraadide abi. Teenisin kahte jumalat ehk minuni tuli raha nii ausalt kui ka mustalt,» räägib Jüri. Lõpuks loksus kõik ikka sinna mustema äri poole, sest seal liikus raha rohkem, ja nagu mees nendib: «Seda oli ka kergem teenida.»

Ema hoidis joonel
Sel ajal oli Jüri politseile juba tuttav tegelane ja sattus aeg-ajalt ka vanglasse. Pikim trellide taga istumise aeg oli tal neli ja pool aastat jutti. Sel eluperioodil sai mees enda sõnul kõige enam inimloomust tundma õppida, paadunud pättide kõrval leidis ta vanglast ka häid seltsilisi.
Lõplikult jooksis ta elus kõik kokku mõni aasta tagasi pärast ema surma. «Olime teineteisele toeks.» Liikumispuudega 84aastane ema ei saanud ise poes käia ega suutnud enda eest täielikult hoolitseda. Ema eest hoolitsemine hoidiski Jüri joonel, sest ei saanud sel ajal trellitatud elu endale lubada.
Kui ema taevastele radadele lahkus, tabas hinge suur kurbus. Jüri jäi tööst ilma, hakkas alkoholi tarbima ja lollusi tegema. Viimane saatuslik pauk juhtus Tallinnas Viru tänaval. Vaatamata sellele, et taskutes oli raha, lõhkus mees hommikul pool viis suletud ööklubi ukse eesmärgiga sealt sigarette ja alkoholi varastada. «Mul kadus nagu mõistus ära, olin täielik metslane. Minu sees oleks elanud nagu mingi deemon,» kirjeldab ta end sellest ajast. Kõike seda soodustas peale leina pettumus elus: firmad läksid pankrotti, korteri peal oli võlg, keegi ei tahtnud teda mineviku tõttu tööle.

Kümme andestuskirja
Mees sattus taas vanglasse, ent juba esimesel päeval tabas teda ahastus: «Jälle!» Talle jõudis kohale, et võib ilma jääda tütrest ja kõigest heast, mida elul veel pakkuda on. Nii palus Jüri juba esimesel vanglapäeval abi kaplanilt. Tänu jumalale ja seigale, et vanglast saadeti ta Lootuse külla, anti Jürile enda sõnul võimalus alustada uut elu. «Ihkasin seda juba ammu, kuid mul polnud tööriistu. Ma ei teadnud, kust pihta alata,» nendib ta.
Pärast aastast rehabilitatsiooniprogrammi on Jüril taas head suhted tütrega ning pealekauba täita õnneliku vanaisa roll. Viiekuust tütrepoega Joosepit on mees saanud korra ka näha. «See oli vägev! Poiss naeris kogu aeg,» meenutab ta õnnelikult.
Tütrega suhete klaarumisele aitas kindlasti kaasa rehabilitatsiooniprogrammi üks osa, mille käigus tuleb kirjutada kümme andestuskirja neile, kellele oled elus halba teinud. Jüri nendib, et ilmselt ongi ta kõige halvemini käitunud vanemate ja tütrega. Vanematelt pole võimalik enam andestust paluda. Küll aga saatis Jüri muu hulgas kirja kunagisele klassikaaslasele, keda sundis kooliajal poest õlut ostma. «See poiss oli usklikust perest ja teda mõnitati selle pärast. Mina saatsin ta vene keele tunni ajast poodi õlut ostma. Ta läks, pisar silmis, sest kartis peksa saada,» kirjeldab endine kriminaal aastaid hingel püsinud seika.

Surmapatte pole
Kas nüüdseks edukaks ärimeheks tõusnud klassikaaslane kirja kätte sai, Jüri ei tea. Küll aga on kõik need kirjad andnud Jürile südamerahu. «Tänu taevale, et mu elus ränki kuritegusid pole olnud, ainult lollused. Ühtegi surmapattu mul hingel pole,» kinnitab ta.
Aasta Lootuse külas on mehele kätte näidanud uue teeotsa, mida mööda hakata oma unistuste poole edasi sammuma. Ja üks unistustest ongi mesinikuamet.
Sel kevadel on Jüri hoole all neli mesilastaru, ülejäänuis pesitsesid talvel hiired. «Kui hiired tarru tungivad, on mesilasperega ühel pool.» Mees loeb iga päev teemakohast kirjandust ja püüab seda kõike siis ellu rakendada. Sügiseks on loota uut meesaaki.
Jüri tunnistab, et mesilastega tegelemine on omajagu raske, kuid väga õpetlik amet.

Tulevik Lootuse külas
Mesilastega tegelemine on rahutu loomuga Jürile õpetanud omajagu kannatlikkust. Ent päris maha pole nad meest suutnud rahustada ja ikka on mitu asja korraga käsil. Sestap pole harv juhus, kui ta pärast mesilastega askeldamist jalgrattaga lähedusse jäävasse saekaatrisse väntab ning asub seal asuvas ateljees maalima. Kunst on isikunäitusteni jõudnud mehe üks suur kirg − selle pisiku päris ta ilmselt maalikunstnikust isalt Hermanilt.
Tuleviku loodab Jüri seostada Lootuse külaga, sest näeb, kui väärt paik see eluga puntrasse sattunud inimestele on. Tema unistab seal sisse seada käsitööartelli ja sepikoja – sepast vanaisa eeskujul tahaks mees ka raua tagumise kunstiga sinasõbraks saada. Ja muidugi kõike seda huvilistele õpetada. Et tema lapselapski saaks kunagi rääkida, kui kuldsed käed vanaisal olid. Kõige rohkem soovib Jüri, et lapselapsel oleks tarkust elada kümne käsu järgi. «Neid meeles pidades on kindel, et rajalt kõrvale ei kaldu.»
Kuid mis Jüri sõnul kõige olulisem – tasub meeles pidada, et enda muutmiseks ja unistuste täitmiseks pole kunagi hilja. Tema räägib seda kunstitoas nooremaid mehi juhendades ikka. Rõhutades, et alati pole vaja kõiki vigu ise teha. Kui teiste vigadest õppida, saab samuti õigel teel püsida. Või kiiremini sinna tagasi jõuda.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?