Elo Mõttus-Leppik: „Kui tahad muutust, alusta endast. Kui tahad hellust, paku seda ise.“

Verni Leivak, 29. aprill 2020

Koroonaajastu on suutnud üllatada isegi kogenud teleajakirjanikku Elo Mõttus-Leppikut. «Minu töökarjääri jooksul pole küll varem juhtunud, et otsesaateid tuleb teha maskides ja kummikinnastes.»

Kindlasti mäletavad paljud hiljuti Kanal 2 eetris olnud koroonaviirusele pühendatud põhjalikku saadet, mis moodsa pildikeele ja ladusa kulgemisega lausa mõne rahvusvahelise telehiiu päevakajalist usutlust meenutas. Selle saate ühe juhi Elo Mõttus-Leppiku (42) ülesanne oli intervjueerida seitset saatekülalist alates presidendist kuni siseministrini.
«Minu töökarjääri jooksul pole seda küll varem juhtunud,» vihjab Elo maske ja kindaid kandnud saatemeeskonnale. Tema sõnul oli suur vedamine, et Postimees Grupp kaks nädalat enne eriolukorra kehtestamist uude majja kolis, kus on varasemast sootuks paremad tehnilised võimalused säärast formaati eetrisse anda. Kõik sujus nagu õlitatult ja vaatajaid oli palju.
«See oli ka huvitav proovikivi, kuidas kahest stuudiost korraga uusi võimalusi kasutades saade toimima panna,» hindab ta.
Elo on põhjalikult peret heitnud Kanal 2s ilmselt ainus, kelle tööandjaks ongi läbi pikkade aastate jooksul jäänud sama telekanal. Ajaga on sooritatud ka loogiline arenguhüpe – päevateadustajast saatejuhiks-poliitikaajakirjanikuks.

RAUDVARA: Elo Mõttus-Leppiku CVst võib leida ainsa tööandja ja selleks on Kanal 2. Ajaga on sooritatud ka loogiline arenguhüpe – päevateadustajast on saanud saatejuht-poliitikaajakirjanik. (Konstantin Sednev)

Loomult järjekindel
Televaatajatele on Elo ja tema kaksikõe Katrini näod tuttavad juba 1990ndate teisest poolest. Nemad ju olidki need kaksikutest telediktorid, kes Kanal 2 eetrisse minevaid saateid püüdlikult sisse juhatasid ja kelle ametinimetus praegu lahedalt retrohõngulisena mõjub.
«Telemaailm tundus põnev ja samas veidi hirmuäratav. Süda tahtis rinnust välja hüpata, kui kaamera tööle hakkas, ehkki tegemist polnud otse-eetriga,» muigab naine meenutades.
Edasi viis tee uudistetoimetusse. Südikas reporterineiu märkas sedagi, et mõne sigaduse või ebameeldiva teoga hakkama saanud poliitik ei pruugi selgitusi andmata pääseda, sest üks teda iseloomustavaid loomuomadusi on järjekindlus. Elo nendib, et isegi Edgar Savisaar ei üllatunud enam, kui ta päev otsa ajakirjanike eest varjul püsinuna lõpuks ikkagi Kanal 2 reporteriga kokku põrkas ning selgitusi andma pidi.

See kurikuulus lause
Ei pääsenud Elo ka omaaegse hittsaate «Ärapanija» tegijate käest. Mäletame ju siiani, kuidas ta linnavolikogus umbkeelsele saadikule Vladimir Belõile lihtsaid küsimusi esitas ja too suutis vaid vastuseks pobiseda «Ei kommentaari!». Mart Juur ja Peeter Oja ristisid Elo toona suisa killer-reporteriks ja ansambel Terminaator tegi uue loo «Ei kommentaari!».
«Tegelikult olen ma heasüdamlik, kuid leian, et vajadusel peab ajakirjanik ka terav olema, samas aga mitte kunagi õel ega ülekohtune.»
Praeguseks on Elo teadmised poliitika toimimisest ja poliitmängudest tunduvalt laiapõhjalisemad ning nüüd on teda raske üllatada. «Aga geniaalseid poliitikavõtteid oskan nautida ja kogu seda poliitteatri paletti ka teadlikumalt vaatajani tuua,» kinnitab ta. «Tänaseks on minu põlvkond poliitikas juhtpositsioonile jõudnud, mõistan neid seetõttu paremini ja oskan nende reaktsiooni ning vastuseidki ehk paremini ette aimata. Oleme ju koos kasvanud ja arenenud – nemad juhtpoliitikuteks ja mina poliitikaajakirjanikuks.»

AJALOOLINE OTSE-EETER: Hiljutises koroonateemalises erisaates vastas teiste saatekülaliste seas Elo küsimustele ka president Kersti Kaljulaid. (Remo Tõnismäe)

Pinget maandab metsajooks
Kui varem võttis otse-eeter vaat et jaladki värisema, siis nüüdseks on Elo nii karastunud, et lausa naudib sellega seotud ootamatusi. Adrenaliin mobiliseerib, aitab olla kiire ja terav, kuid eetrikrampi tal ei teki. Pabistamine kuulub ka pigem saate-eelsesse aega, kas kõik kutsutud külalised ikka kohale tulevad, ning režissööri eetri algust tähistav sekundite lugemine mõjub talle hoopis rahustava mantrana.
Ööl enne vastutusrikka otsesaate algust üritab naine end aga pingest välja lülitada – muidu tekib unega raskusi. Siis läheb ja teeb teadlikult mõnusa õhtuse metsajooksu. «Enamasti on aga nii, et hommikul tööle minnes pole mul õrna ainugi, kas teen õhtul otse-eetris intervjuu või mitte.»

PEREGA HISPAANIAS: Elo, Indrek, poeg Martin Indrek ja tütar Liisi mullu sügisel Rocca al Mare kooli Hispaania filiaali ukse ees. «Perekond on suurepärane võimalus õppida teistega arvestamist.»

«Vabandage, kes te olete?»
Kuigi Elo tehtud saateid ja sarju leiab minevikust rohkesti, seondub pööraseim teleelust saadud kogemus siiski reporteritööga.
«See juhtus Rootsis, kui president Ilves külastas Rootsi kuningat,» meenutab ta. «Käisime mööda ametlikke kohtumisi ja mingist hetkest oli meil plaanitud sõita kaasa hoopis Evelin Ilvese ja Rootsi kuningannaga. Eelmine kohtumine õues alles käis, kui helistas presidendi pressiametnik ja teatas, et presidendiproua ja kuninganna eskort juba liigub ning kui tahame nendega kaasa sõita, peame kohe autosse minema.
«Millisesse?» küsisin kiirelt ja pressiesindaja, kelleks toona polnud Toomas Sildam, juhatas meid ühe musta auto juurde, mis juba vaikselt liikus. Hüppasin esiistmele, operaator avas tagumise ukse, et kaameraga sisse istuda, kuid siis kahvatus ja lõi autoukse väljastpoolt kinni. Auto sõitis edasi ja mina ei julgenud taha vaadata.
«Vabandage, kes te olete? Midagi sellist pole mu elus varem juhtunud,» kostis tagaistmelt perfektses inglise keeles. Tegemist oli kuninga lähedase sugulase, vist õega. Ma ei saa siiani aru, kuidas meil õnnestus turvameeste sekkumiseta autoni jõuda ja meid just selleni juhendati,» jutustab kogenud ajakirjanik.

AEG LENDAB: Poeg Martin Indrek on saanud juba kolmeaastaseks. Pilt on tehtud Hispaania kooli juures basseini ääres.

Abielu tuleb osata hoida
Reporterina töötades tutvus Elo ka tulevase abikaasa, vandeadvokaat Indrek Leppikuga.
«Indreku juures võlus mind tema huumorimeel. Temaga on nii lihtne ja kerge koos olla. Me klappisime hästi,» tunnistab naine.
Olles hariduselt psühholoog, lähtub Elo abikaasaga suhtlemisel arusaamast, et teist inimest ei saa muuta. Kui tahad muutust, alusta iseendast. Kui tahad rohkem hellust, paku seda ise.
«Süüdistuse vormis enda vajaduste esitamisega saavutad vastupidise efekti,» rõhutab ta. «Samas on oluline jääda iseendaks, sest kui sa enam endaga rahul ei ole, siis kuidas saad olla rahul teistega? Perekond on suurepärane võimalus õppida teistega arvestamist.»
Kümneaastast tütart Liisit ja kolmeaastast poega Martin Indrekut kasvatades soovib ta, et lapsed saaksid iseseisvateks ja ettevõtlikeks, kes ei oota lahendusi väljastpoolt, vaid julgeksid ise otsuseid vastu võtta ja oma valikute eest vastutada. Just sellepärast suhtlebki ta lastega nagu võrdne võrdsega ega suru neile oma tõekspidamisi peale. Elo meelest on oluline, et lapsed mõistaksid: kõik tegevused ei peagi olema nauditavad ega huvitavad ning et millegi saavutamiseks tuleb pingutada. Milleski tõeliselt edukaks saamisel on kindlasti ka rutiinne, väsitav ja pingutust nõudev osa ning tahe eesmärgi saavutamiseks peab tulema enda seest, mitte väljastpoolt.

Sügised Hispaanias
Kuigi pere elab Tallinnas, elavad Leppikud viimased kolm aastat sügiseti paar kuud Hispaanias sobival rendipinnal. Seda põhjusel, et tütar Liisi õpib Rocca al Mare koolis ja Marbella kandis on avatud selle kooli filiaal. Klassis õpib 5–8 õpilast ja kogu õpe käib iseseisva õppimise põhimõttel. Lapsele antakse nädala algul nädalaplaan, mis tuleb reedeks täita, ja iga õpilane kavandab oma aega-tegemisi nii, et kõik tehtud saaks. Õpetajad on kohal, aitavad küsimuste korral ja kokkulepitud ajal toimuvad kontrolltööd.
«Võib-olla just Hispaania koolis saadud kogemuse tõttu ei valmista Liisile ka karantiini tõttu toimuv koduõpe suuri raskusi ja minu koormus on selle võrra palju väiksem,» nendib Elo.
Väike Martin Indrek paistab samuti eneseisolatsioonis olekuga väga rahul olevat, sest nii vanemad kui ka õde on varasemaga võrreldes hoopis rohkem kodus. Ent sarnaselt omavanustega armastab poiss sõita tõukerattaga, otsib õuest konni, mullast usse ja hüppab end batuudil hingetuks.
Elo ei hakka kunagi tegema lastele ettekirjutusi, kelleks saada, sest teab – soovitused võivad anda hoopis vastupidise efekti. Pigem püüab ta lastesse süstida veendumust, et unistada tasub suurelt ja elus on kõik võimalik, kui jagub tahet ja pühendumist.

KAKSIKUD: Elo ja Katrin alustasid Kanal 2 diktoritena ning juhtisid hiljemgi saateid koos.

Erakordsed inimesed
Teletäht nõustub ütlusega, et õnnest on puudu vaid üks samm, kuid teab ka, et elame ebatäiuslikus maailmas, mille seaduspärasuste mõistmine aitab meil kõigil natukenegi õnnelikum olla.
Elo peabki end õnnelikuks, sest peale kohtumise Indrekuga on just töö viinud ta kokku teiste erakordsete inimestega. Neist olulisimaks peab ta dalai-laamat, kelle viimase visiidi ajal Eestisse sai tehtud pooletunnine eksklusiivintervjuu. Uuemal ajal on ta hakanud tegema kaastööd ka kirjutavas meedias, täpsemalt Postimehele, kuid selles väljaandes on tema teha olnud ka paljud videointervjuud rubriigis «Otse Postimehest».
Nagu Elo ütlebki, on muutused meie elus meie enda teha. Ja täpselt nii, nagu ei osanud ta ette näha maskides ja kinnastes tehtavat otsesaadet, ei kujutanud naine ette, et temast saab Itaalias moodne mobiiltelefoniga saatelõikude filmija.
«Veebruarikuisel koolivaheajal sõitsime pere ja sõpradega Põhja-Itaaliasse suusatama. Samal päeval, kui meie lennuk maandus, teatati esimesest kuuest koroonanakatunust Milanos. Kuna järgneva nädalaga pandi Lombardia piirkonnas juba paljud meie lähedusse jäävad külad karantiini, otsustasin mobiiliga toimuvat jäädvustada. Need jõudsid nii Postimehesse kui ka «Reporterisse». Õnneks meie nakkust endaga kaasa ei toonud ja keegi meie seltskonnast ei haigestunud.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?