Lootustandev muusik Andreas Poom: „Isolatsioon annab väga vähe ainest, millest muusikat kirjutada.“

Helle Rudi, 29. aprill 2020

«Kodus õpib rohkem, sest klassis istudes saab ikka valida, kas kuulad või ei. Distantsõppel aga peab materjali läbi töötama,» tõdeb legendaarse jalgpalluri Mart Poomi poeg, lootustandev muusik Andreas Poom.

Võiks ju arvata, et pikad kodus veedetud nädalad on 10. klassis õppival Andreasel (16) möödunud lennates, sest äkki maast leitud vaba aja on tervenisti täitnud muusika. Paraku pole see nii.

«Ise arvasin samuti, et nüüd on muusikaga tegelemiseks aega laialt käes, ent pingeline olukord mulle ei sobi.» Mõttest kirjutada iga päev üks laul pole senini midagi välja tulnud. «Ei ole millestki kirjutada,» tõdeb noor muusik.

Enne kevadist vaheaega olid koolid koroonaviiruse leviku tõkestamiseks juba viis nädalat suletud ja õppetöö toimus kodus. «Esimesel nädalal veel lugesin päevi, nüüd on ajataju kadunud,» tõdeb Andreas. Kuigi eriolukorra ajal sisse magamist kartma ei pea ning äratuskella võib rahus edasi lükata, noormees tavanädalatel poole lõunani voodisse ei jää. Tema üritab ikka enne kella kaheksat ärgata, et saaks päevale hoo sisse lükata.

Tasapisi tuli rütm

Ehkki distantsõppe võlu peitub suuremas vabaduses koolitükkide tegemisel, täheldab gümnasist kodus märgatavat koormuse tõusu. Leidub päevi, kus õppida võib lausa kaheksa tundi jutti. «Kahju, et peab nii palju arvutis olema, sest silmad väsivad,» ohkab ta. Tore on aga see, et kuna klass saab omavahel hästi läbi, ei pea alati õpetajalt abi küsima. «Alguses oli rohkem segadust, kuidas ja kus õppetöö toimub. Nüüd on kõik ühte kohta koondunud,» rõõmustab Andreas välja kujunenud rütmi üle. Näiteks ajaloos on töölehed alati internetis, kuid põhjalikumat selgitust vajavas matemaatikas toimuvad e-tunnid. Kehalise kasvatuse jaoks peab jooksutossud jalga tõmbama, viis kilomeetrit jooksma ja aja hiljem õpetajale saatma. «Mulle meeldib just joosta vihmase või sombuse ilmaga. Ma ei tea, kas see tõele vastab, aga õhus oleks nagu rohkem hapnikku. Vähemalt vend Markus rääkis kunagi nii ja jooksud tulevad paremini välja,» mainib nooruk, et selle koolitüki ajastab ta vastavalt ilmale.

Kiire karjäär

Hoolimata noorusest on Andreas muusikaga aastaid tõsiselt tegelenud ja tundub, et sellest pääsu polnudki. «Ta laulis juba kaheaastaselt ja seepärast ostsin kolmandaks sünnipäevaks väikese süntesaatori koos mikrofoniga,» avaldab ema Lissel, et Andreas soovis juba väikesest peale lauljaks saada. Emale meenub, kuidas Andreas mängis koos vanema venna Markusega tihti laulusaadet «X Factor». Üksteisele pandi esinemiste eest punkte ja puha. «Olen Andrease kõige suurem fänn. Aitan ja toetan teda alati.»

12aastasena läks Andreas kitarrikooli. Kui poiss oli kõigest 14, ilmus esimene singel «Truth is». Muusika ja sõnade autor on noormees ise, kuid arranžeerimisel aitasid kaasa Rob Montes ning Kristjan Kaasik. Kõige värskem lugu tuli Andreasel välja koos Púr Múddiga. See pole Andrease esimene ega kindlasti ka viimane koostöö elektropopduoga. «Mõnus on koos kirjutada ja arutada, aga muidu kirjutan üksi,» mõtiskleb ta. Koos Púr Múddiga esines noormees 2018. aastal Saku suurhallis ka MyHits Awardsil ja see kanti üle teles. Esimest suuremat teleesinemist meenutades läheb ta eriti põlema, sest see oli tõesti vinge kogemus. «Mõnikord mõtlen, mida minus nii noorelt nähti,» ei tee Andreas saladust, et nii kiire karjääri algus on tallegi üllatav.

Aga võib-olla peitus üks särava alguse põhjus tema perekonnanimes, mis eriti esialgu palju elevust õhku paiskas. Naljalt ei jäetud mainimata, et tegemist on Eesti ühe läbi aegade kõige edukama jalgpalluri Mart Poomi pojaga.

Kommentaare pärast esimest teleintervjuud mäletab Andreas hästi. Ikka viidati sellele, et noormees jõudis nii kaugele üksnes isa tõttu. «Kurvaks tegi, kui keegi ei uskunud, et ise õppisin kitarri ära ja kirjutasin laulu. Nüüd ei võta ma enam kommentaare tõsiselt, loen neid vahel koos sõbraga ja viskame nende üle nalja.»

SÕBRALIK PUBLIK: Suurel Saku suurhalli laval muutsid esimese otse-eetri esinemise mõnusaks publiku seas vaatevälja jäänud sõbrad. «Vahetult enne lavale astumist lehvitasin neile.» (Robin Roots)

Paratamatu häälemurre

Paari aastaga on üht-teist Andrease jaoks muusikas juba muutunud. Ootamatult ei tulnud ka häälemuutus. «See polnud nii, et ärkad hommikul üles ja hääl on hoopis teine. Lihtsalt natuke kahju on, sest kunagi sai laulda nii kõrgelt ja nüüd liikus kõik mitu tooni madalamaks,» avaldab noor muusik. Ent loota võib ju ikka, et äkki läheb nii nagu popikuningal Michael Jacksonil, kes ka pärast häälemurret kõrgeid noote välja võttis. Korraliku vokaali nimel kavatseb tema igatahes trenni teha. Vahetult enne eriolukorda jõudis Andreas käia esimeses laulutunnis, aga praegustes tingimustes vajus ettevõtmine soiku. «Peaksin iga päev hääleharjutusi tegema, aga ei tee,» tunnistab ta ausalt.

Poolikud mõtted

Seda pole siiski veel juhtunud, et toanurgas seisva kitarri peale jõuaks tolm koguneda. Kord nädalas võtab Andreas pilli ikka kätte. Ja laulab kas oma laule või leiutab mõne viisijupi. Kuigi sotsiaalse isolatsiooni jooksul ei ole ta ühtegi lugu lõpuni kirjutanud, jagub poolikuid mõtteid küll ja veel. Võib lausa öelda, et sahtlid on pungil täis. Ent võrreldes eelmise suvega on tulemus siiski kesine, sest siis kirjutas Andreas keskmiselt kaks lugu päevas. «Mul oli üle-eelmisel suvel üks päev, kus lihtsalt kirjutasin ja laulsin,» lähevad noormehel meenutades silmad särama. Loodetavasti on algaval suvel rohkem vabadust, mis mõtte paremini liikuma paneb.

Mida ausam, seda parem

Muusikat luues on Andrease jaoks isiklik kogemus väga oluline. Paraku kaasneb sellega oht, et keegi saab aru, et see lugu räägib temast. Seni pole Andrease sõnul seda veel ette tulnud, et keegi end ära tunneks, aga paar väga isiklikku pala on ootel. Fakt on, et tuleb välja mõelda strateegia – kas anda muusale enne loo ilmumist märku või loota, et ta ei saa aru. Seda Andreas praegu veel ei tea, aga loomingus on ausus tema jaoks ülioluline. Siin vaatab ta veidi Inglise laulja Adele’i suunas, kelle kõik albumid on kirjutatud enda läbielamistest ja mille pealkirjaks on tabavalt naise vanus. Seda ei tasu siiski arvata, et järelikult teab Andreas kümneid murtud südamega tütarlapsi. «See ei vasta tõele,» kinnitab ta.

Kehtestatud eriolukorras on praegu Andrease ainus vaheldus see, et kui nädala sees ollakse linnas, siis nädalavahetused veedetakse suvekodus. Lauamängude asemel harjutavad Poomid õhtuti kätt lauatennises. «Isa võidab praegu siuh-viuh ära. Mina olen olenevalt päevast teine, vahel kolmas. Enamasti ikka teine,» muigab Andreas, kes neljaselt esimest korda tennisetrenni läks. Praegu haarab käsi reketi asemel aga rohkem kitarri järele, sest: «Kitarr jääb alati minu kõrvale.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?