ETV lemmiksaatejuhid: „Ainus viis, kuidas eetris püsida, on püsida terve.“

Kai Väärtnõu, «Ringvaate» vastutav toimetaja, 1. aprill 2020

Kui otsida koroonakriisist midagi head, siis tänu sellele jõudis Marko Reikop esimest korda Väike-Maarjasse. Aga muus osas on elu telemajas üsna ärev.

Välja see ärevus muidugi ei paista. Juba telemaja kitsas parklas, kus tavaliselt käib olelusvõitlus iga koha pärast, ulub praegu tühi tuul. Paljud on kodus.
Lastesaadete koridoris on Margus Saare uks tavaliselt ristseliti lahti ja kes saab, see hüüab lävelt Saare keskendunud kuklale midagi tervituseks. Nüüd on uks kinni. «Õnneks on mul oma kabinet. Olen ka tööl täielikus eneseisolatsioonis,» räägib Margus. Alles pärastlõunal – kui graafikujärgselt juhtub olema tema päev – kolib ta üle teise ehk uudistemajja, et valmistuda «Aktuaalse kaamera» ankruna päevasündmusi vahendama.

Uudised, «Terevisioon», «Ringvaade» ja «Esimene stuudio» on kõik nii-öelda eesliini saated, mis lihtsalt peavad eetris püsima, sest inimestele on vaja hommikul ja õhtul pakkuda infot, inimlikku tuge ning närve rahustavat meelelahutust.

«Aga tervis on sealjuures ikkagi esmatähtis,» sõnab Margus. «Ei ole nii, et tõmbame siin teles meelega rinna paljaks, jookseme rindele … ning laseme rinna haavleid täis. Ainus viis, kuidas eetris püsida, on püsida terve.»

Skype ootab: «Terevisioonis» sünnivad pooled intervjuud hommikuti videosilla vahendusel. (Erakogu)

«Käte nahk hakkab maha tulema.»

Kui tavaliselt lõhnavad telemaja koridorid vanalt ja koduselt – nagu kohv, mida villitakse igas koridoris ja toimetuses, või nagu praemuna või kompost (selles on tavaliselt süüdi «Ringvaade») −, siis nüüd käib üle kõige desinfitseerimisvahendi aroom.

Need harvad inimesed, keda koridoris kaugelt näha õnnestub, on väljunud just WCst ja raputavad käsi desovahendist puhtaks. «Käte nahk hakkab juba maha tulema,» ohkab Grete Lõbu.

«Ringvaate» toimetus oli üks esimesi, kes oma töö viiruse maale jõudes kapitaalselt ümber korraldas. Kui tavaliselt istuti iga päev ühes üsna pisikeses toas viiekesi – saatejuhid ja kolm toimetajat, siis nüüd saabuvad Grete ja Marko õhtul eetriajaks ning üks toimetaja töötab nädalase lõtkuga kodus. Ikka selleks, et kui keegi haigestub, on vahetus võtta.

Toimetuse toas käib samal ajal nagu korras töölaua konkurss. Kõik on puhastamiseks tühjaks lükatud ja uhkes üksinduses istuv toimetaja kõneleb omaette – et oleks lihtsalt kellegagi mõtteid vahetada. Veider see on, aga kui Jüri Muttika ja Hannes Hermaküla ükspäev kogemata korraga võttelt saabusid, tundus ülerahvastatus õudne. Koroonahirm on kiiresti sügavale kontidesse pugenud.

Marko Reikop kirjeldaks valitsevat stiihiat: «Tööd on palju, aga see on väga raske.»

Silmad on kõigil punasemad kui tavaliselt, materjale vahetatakse kell üks ööselgi. «Telefon saab tühjaks kolm korda päevas,» tõdeb Marko.

Uued formaadid avavad uusi uksi: Valter Soosalu filmis saate «Hommik Anuga» jaoks kodus endast üles terve muusikavideo täie materjali. Ja Ott Tänak andis samas saates koos perega nii avatud intervjuud, et rallifännid pidid diivanilt põrandale kukkuma. (Erakogu)

«Ringvaatega» sama koridori peal töötav Anu Välba ütleb ausalt: «Mitte kunagi pole saate tegemine olnud nii raske. Kogu elu käib läbi koroonafiltri ja kõik muutub nii kiiresti. Mis jääb meile pühapäeva hommikuks?»

Ta kaalus pikalt ja otsustas võtta uudiste tõsidusele vastupidise suuna. «Tahame pakkuda rõõmu, oleks ju nii … lihtne öelda,» otsib ta sõnu. «Aga antud tingimusetes … jah, me tahame kanda optimismi.»

Ta on üllatunud, kui hästi intervjueeritavad tema mõtetega kaasa on tulnud. Koomik Kait Kall istus hiljuti saates Skype’i vahendusel kodus, lapse värvitud nägu peas ja tutt juustes, seljas pintsak, all vaid susped … Et pakkuda midagi äratuntavat ja lohutavat kõigile kodustele vanematele. Maicel Uibo ei pidanud paljuks pärast pikka treeningpäeva kaugel Floridas kell kolm öösel üles tõusta, et Anuga spordimaailma analüüsida. «Mulle tundub, et see kõik annab jõudu. Ja see on äge!» Saatejuhist pritsib optimismi nagu tavaliselt. Mõnd asja ei väära ka COVID-19.

Kuidas Anu aga ise puhkab?

Pühapäeval käis ta näiteks pojaga jalutamas. Nii et pärast oli ise koju jõudes läbi-läbi külmunud, aga pea oli jällegi selgem. Laupäeval läks korraks poodi süüa ostma. Taamal silmas maski ette tõmmanud Grete Lõbu. Nad viipasid, lähemale ei läinud. Nii igaks juhuks.

Üles küntud uudismaa

«Tahtmata küll olla mats, aga meie ei anna terekätt intervjueeritavatele juba mõnda aega,» nendib Taavi Eilat, «Pealtnägija» toimetaja. «Tavaliselt ütlengi otse, et tere-tere, aga kätt ma täna ei anna – on lihtsalt sellised ajad. Ja pistan siis käed taskusse peitu, et ahvatlustki ei tekiks.»

«Pealtnägija» toimetuse toas haigutab samaväärne tühjus nagu korrus allpool. Kõik on kolinud kodukontoritesse. Taavi oma asub ühes looduskaunis mereäärses väikekülas.

Ajad on sellised: Taavi Eilat käis eelmisel nädalal koroona tõttu hüljatud paikades. Oma võttegrupigi on nad tõmmanud miinimumini, nüüd koosneb see vaid reporterist ja operaatorist. (Erakogu)

Suur osa ajakirjaniku tööst on niikuinii telefoniga rääkimine, aga sellel võivad karantiiniajal olla ootamatud tagajärjed … «Istusin paari päeva eest toru otsas järjest umbes neli tundi ja kuna oli tuulevaikne, tegin seda aias ringi jalutades. See polnud kõige parem mõte – hiljem vaatasin, et kuna mätas pole veel suviselt kuiv, olin terve hoovi poriseks tallanud. Ka sellised uued praktilised probleemid on teletöös …»

Muutunud pole mitte ainult populaarse telesaate töökorraldus, vaid ka teemade ring. Varem planeeritud ja osaliselt ka salvestatud lood on jäänud ootama paremat eetriaega. «Reageerime maailmas toimuvale nüüd ja kohe ning toome eriolukorra ja kriisiteemasid ka enda saatesse. Kusjuures, inimesed on kriisis intervjuude andmisel isegi vastutulelikumad ja valmis sisuliselt kohe intervjuu andma.»

«Terevisioon», kust keskmisel hommikul käib läbi kümneid inimesi, on samuti ümberkorraldusi teinud. «Oleme loobunud bändidest ja elavast muusikast. Samas mängime hea meelega Eesti muusikute videoid ja plaanime teha ka koduseid hommikukontserte,» ütleb toimetaja ja saatejuht Reimo Sildvee. Paljud intervjuud sünnivad Skype’i teel.

«Kogu see skaibimajandus töötab üllatavalt hästi,» nendib ka Marko Reikop. Isegi tehnika pole praegu kordagi alt vedanud. Ptüi-ptüi-ptüi. «Ja inimesed tunnevad end turvaliselt, kui ei pea stuudiosse kohale tulema. Meie katsume neid muidugi ka meelega kutsuda nii vähe kui võimalik.»

Üks häda Skype’iga muidugi on. Seda näitlikustab kõige paremini Margus Saar, kes soovitab kõigil ette kujutada, kuidas Anu Välba küsib oma stuudio diivanil istuvalt külaliselt hästi anuvälbalikult osavõtlikul moel: «Kuidas see sul juhtus?»
Nii, proovisite?

Ja nüüd küsige seda suure ekraani ees ning kuklas kummitava hirmuga, et vestluskaaslane ei pruugi teid hästi kuulda …

«Kuidas see sul juhtus?» Soov röökima hakata on tungiv.

Grete Lõbu nendib samuti, et osa intervjuu soojust läheb kaduma, sest kehakeelele ei ole teiselt poolt ekraani tõesti võimalik reageerida. Samuti ei teki intervjueeritavatega samasugust inimlikku kontakti nagu siis, kui õnnestub grimmitoas enne saadet koos kohvi juua ning Mesikäpa komme vitsutada. Nüüd istub seal saatemeeskond, üksteisest ikka kahe meetri kaugusel, maskid ees ja väsimus kontides.

Kuidas vastu pidada?

Mismoodi võimalikult paljudele eestimaalastele selgeks teha, et ainus võimalus, kuidas viirusest jagu saada, on ikkagi kodus püsida, on kõigi toimetuste ühine mure. «Me näeme iga päev, kuidas olukorra tõsidust endiselt alahinnatakse,» ütleb Grete Lõbu. «Karju või hääl ära, ikka ei jõua kõigile kohale.»

Teine küsimus, mille üle telemajas palju arutletakse, on see, kui palju inimene korraga kriisi seedida jõuab. Psühholoogide sõnul pole enese pidev infomurevälja asetamine vaimsele tervisele hea. Nii et päevad läbi peaministri pressikonverentse eetrisse lasta ei saa.

«Seda kõike tuleb uksest ja aknast niikuinii, inimesed on NIIKUINII hirmunud. Vahepeal on hea vaadata muud,» sõnab Marko Reikop. «Kogu ülejäänud elu, näiteks laste kool, kus sa pead olema IT-geenius ja iga ala pedagoog korraga – kõik see võtab niisamagi hirmus võhmale,» lisab Grete. Ta teab omast käest.
«Oleme otsustanud, et ei taha saadete tegemist lõpetada, sest aitame kõigil heas mõttes edasi punnitada,» ütleb Margus Saar, kel on peale «Aktuaalsele kaamera» hallata ka lastesaated. Tal on kahju, et «Entel-Tenteli» 50. sünnipäeva kontsert jäi üles võtmata, aga samas on pikenenud ETV2 lasteprogramm – sest lapsed on ju kodus!

«Esimene stuudio» raputab tulipunkte neli korda nädalas senise kolme asemel, «Aktuaalne kaamera» teeb iga päev kell 12 erisaadet, uusi kultuuri- ja persoonisaateid ning kontserte tuleb eetrisse senisest rohkemgi, sest vaataja kodus ootab ka muud peale kordussaadete korduste.

Ajakirjanduslikult on huvitav aeg.

Kuidas lahutada meelt, kui inimesed surevad? See balanss on habras ja seda tuleb televisioonis leiutada iga päev uuesti. Jan Uuspõld mõtles tükk aega, kas tulla «Ringvaatesse» imelikke rekordeid alistama. Tuli ja oli pärast rõõmus – see võttis muremõtted korraks nii temalt kui ka vaatajalt. (Erakogu)

----------
Ahjaa, küllap küsid, et kuidas puutub asja Väike-Maarja. Marko Reikop, kes teadupoolest on käinud läbi kõik Euroopa riigid (ja kellel on kriisiajal tekkinud komme kaaslasi nende pealinnade osas üle kuulata – jah, Liechtensteini pealinn on Vaduz ja Andorral Andorra La Vella), istus kaks nädalat ainult kodus. Jalgagi ei tõstnud üle ukse rohkem kui telemajja. Loodusessegi ei julgenud minna, pildid Viru rabas toimunust panid tal vere tarduma. Nii otsustas ta ühel päeval võtta kätte ja sõita kohta, kus ta iial enne käinud polnud. Väike-Maarjasse. Talle meeldis seal. Ja siis sõitis ta koju tagasi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?