Tallinna praost Jaan Tammsalu: „Elu mõte on oma roll üles leida.“

Verni Leivak, 1. aprill 2020

«Ma ei taha öelda, et olin kunagi meeletu möllumees ja nüüd vaga vend. Arvan, et ma pole väga palju muutunud,» sõnab Tallinna praost Jaan Tammsalu.

Jaan sai hiljuti 60 ja ühtlasi täitus 15 aastat Tallinna Jaani koguduse õpetajana. Küsimusele, kas äsja sarjas «Meie vaimulikud» ilmunud teos «Jaan Tammsalu» on tähiseks teatud küpsusele, vastab mees talle omasel humoorikal moel, et ehk hoopis üleküpsemisele.
«Selliste raamatute ilmumisel käib sisemine võitlus jõudude vahel, mis pead tõstma hakkavad. Esmalt edevus, et katoliku kiriku kirjastus mind selle teosega teiste samas sarjas olnud vaimulikega ühte ritta seab. Seejärel kartus, et miks just mina. Sest kui oled 60 ja hakatakse elulooraamatut tegema, käib peast läbi mõte, kas peaksin nüüd surema või tuleb edaspidi vol. 2 või vol. 3,» arutleb praost. «Just sel põhjusel otsustasingi, et saagu mu elulooraamat vestluste vormis inimestega, kes mind kõige paremini tunnevad. Pealegi taipasin, et kui unustan ära 30 minutit tagasi abikaasale öeldud sõnad ja väidan vastupidist, no mida ma räägin siis sellest, mis juhtus 30 või 45 aastat tagasi? Meeldiv vale, mitte elulooraamat!»

HINGEKARJANE: «Mina leidsin kristluse. Leidsin sealt endale hingerahu ja rõõmu. Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumist saadud haridus on mind palju aidanud ka kirikute kordategemisel,» tõdeb 15 aastat Tallinna Jaani koguduse õpetaja ametit pidanud Jaan Tammsalu. (Robin Roots)

Lahkumine Saaremaalt
Jaan ei pea siiski mälus palju sobrama, et täpselt mäletada, milline oli see sünnikohast Kuressaarest Tallinna õppima tulnud 15aastane noormees.
«Olin klassijuhataja peale äärmiselt solvunud poisinolk,» lausub ta. «Ta viskas mu kaheksanda klassi lõpupeolt välja. Üks klassiõde tuletas mulle peol meelde ammust kihlvedu, mille ma viinapudeli näol võitsin. Kooli kõrval elanud klassiõde lubas selle ära tuua, kuid jäi vahele. Minuni see pudel ei jõudnudki. Olin klassijuhatajale terve viimase aasta pinnuks silmis. Kuna ma komsomoliüritustel ei käinud, käratas ta kord, et äkki võtaksin endale ka lõpueksamitest vabastamise tõendi. Läksingi haiglasse tõendi järele ja minestasin arstide silme all koridoris ära. Muidugi sain eksamitest vabastuse, viisin tõendi klassijuhatajale ja tema maksis mulle selle eest korralikult kätte. Siis tekkiski soov Saaremaalt lahkuda, ehkki varem plaanisin keskkoolis jätkata.»

LOOMULIKUD LOKID: Jaan Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi teise kursuse õpilasena.

Armee ja keelatud kirjandus
Jaan nimetab end toona kibestunud ja veidi peast soojaks poisiks, kes tihti ka pidu pani ning vägijooke tarvitas.
«Jumal tänatud, et ma pealinnas omasuguseid ei kohanud ja hakkasin hoopis muude asjadega tegelema,» tõdeb Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi (TEMT) tööstus- ja tsiviilehituse erialale astunud Jaan.
Ent õpingute jätkamise asemel Tallinna polütehnilises instituudis sattus noormees hoopis Nõukogude armeesse. Ja just seal, ühes Ukrainas paiknenud lennuväe õpperoodus toimunud sündmus muutis tema mõttemaailma põhjapanevalt.
«Ühel ööl rivistas purjus ohvitser kogu roodu aluspesu väel keset ööd üles, vehkis samal ajal relvaga ja teatas, et äsja Afganistanis alanud sõjas on neil kõigil võimalus kangelasteks saada. Ta ähvardas veel, et edasise, kasvõi pisikese määrustikust üleastumise korral laseb sama relva käiku.»
Olukorra jubedust adudes hakkas Jaanil pea meeletult valutama. Noorsõdur läks arstipunkti ja saadeti edasi Lvivi keskhaiglasse. «Ent minuga ei osatud midagi tarka ette võtta ja nii hakkasin seal glasuurplaatidega suurte operatsiooniplokkide seinu katma,» meenutab Jaan. Seda tööd tehes kohtus ta rahvuskaaslasega, samuti TEMTis õppinud Ilmo Kannikesega. «Tööst vabal ajal uurisime koos vaimulikku kirjandust, mida Ilmo naine talle Eestist saatis. Meenus ka üks vanaemalt kuuldud õhtupalve – ja hirmu asemele tuli rahu.»

Jaan Tammsalu (Robin Roots)

Kiire üleminekuaeg
See veendumus oli kiire tulema, et kristlus on märksa helgem ja inimsõbralikum kui maailm, mille inimesed jumalata üles ehitavad ning teistele hävitamiseks pakuvad. Üleminek vanalt elukorralduselt uuele polnud sugugi valulik, sest suitsetamist ja joomist ei talunud Jaani keha juba varem.
Enam ei tulnud pähegi käituda nagu enne. Minna näiteks mõnele Kuressaare lossihoovis toimunud suvetuuri kontserdile ja siis kell neli hommikul kusagil kõrkjates ärgata.
«Samas ei taha ma öelda, et olin kunagi meeletu möllumees ja nüüd vaga vend. Arvan, et ma pole väga palju muutunud. Vaimulikuna pole mul näiteks mingit õigustust hilineda. Suhtumine inimestesse on ise paika läinud, eriti kui häid inimesi on ümber rohkesti,» selgitab Jaan.

ALATI KOOS: Jaan ja Laila on alati koos – kasvõi mõtetes. «Meie lugu oli rahulik teineteise poole liikumise lugu ja mul on hea meel, et see nii läks.»

Sugulashinge leidmine
Üks Jaanile olulisi inimesi on kahtlemata abikaasa Laila. «Ta pole mu esimene abikaasa,» tähendab mees, kellel on esimesest abielust Riinaga ka kaks tütart ning kasupoeg.
See võis jääda nullindate teise poolde, kui Jaanile üks leeris käinud naine mitte ainult ilu, vaid ka soojuse ja tähelepanelikkusega meelde jäi. «Ta ei teinud omalt poolt ainsatki liigutust, et meie kokkujäämiseks vajalik kokkusaamine juhtuda võiks.»
Ometi kohtusid nad ka silmast silma, sest nagu kõigile leerilastele, tegi õpetaja Lailalegi ettepaneku kirjutada mõtisklus teemal «Eile nägin ma kirikut» ja tunnike juttu ajada.
«Temaga rääkides tekkis mul esimest korda tunne, et tegemist oleks justkui sugulashingega,» tunnistab ta. Läks aega ja tuli mõte, et sellise ilusa inimesega oleks ääretult hea koos edasi minna. Ühel hetkel asjad nii ka nihkusid, aga selleni kulus veel palju aega. See oli rahulik teineteise poole liikumise lugu ja mul on hea meel, et see nii läks.»

Soov olla koos
Jaani arvates on ta tegelikult inimene, keda pole kerge «ära kannatada». Mõni ütlevat ta kohta «imeline inimene», aga mõni «õudne kuju».
«Kujutage ette inimest, kes on õhtuks päris väsinud sellest, mis ta on teinud,» toob ta näite. «Minu päevad mööduvad rääkides. Nii et õhtul koju jõudes on asjatu loota, et ma seal veel tohutut suhtlust arendaks. Samuti pole mõtet mind puhkepäevadel maakodusse maad kaevama viia. Ma lihtsalt ei jaksa. Vajan vaid rahu ja vaikust. Oleme mõlemad Lailaga kuuekümnesed ehk riskirühmas.» See viimane on muidugi öeldud saarlase huumoriga.
Jaani sõnul on ta abikaasale väga tänulik, et too ei oota mehelt pidevat sõnalist suhtlemist. Nagu ei oota seda Jaangi, sest teab – Laila räägib vaid olulisest, mille puhul ei tule huvitatust teeselda. Isegi mõnel pikki tunde kestva autosõidu ajal vahetavad nad ehk 20–30 lauset.
«Aga meie käed on alati koos, andku liiklusinspektorid mulle andeks,» on Jaan avameelne. «Ma lihtsalt ei saa teisiti, sest parem käsi kipub roolilt ikka sinna, kus lebab abikaasa käsi. See on läheduse, soojuse, mõistmise tundmine. Ma ei ütle, et elu on mu vastu karm olnud või et inimesed mu kõrval pole mu ootusi täitnud. Pigem olen ise muutunud, vajan üha enam vaikset teineteisemõistmist ja vähest rääkimist, lihtsalt kõrvuti olemist. Olen tänulik abikaasale, kes on aidanud mul muutuda ja mitte tunda süüd selle pärast, et ma ei pühendu pidevalt kodus põrandaliistude panemisele või riiulite ehitamisele, kuigi ka seda on tehtud.»

Ela oma elu
60 elatud aastaga on Jaan mõistnud, mis on elus käige tähtsam. «Elada oma elu ja taibata ära, mis see sinu elu on,» ei pea vastust ootama. «Öeldakse, et inimene on arenenud ahvist. Minu meelest on ta loodud inimeseks, aga võib – ahvides teisi – areneda ahviks. Vaadake oma tegevuste peale. Kui palju teie igapäevastest askeldustest pakuvad teile rõõmu, kui palju neist kasu on? Võib-olla võiks neid teie asemel keegi teine teha? Kui palju on tegevusi, milles tõesti olete ennast leidnud ja päeva lõpus õnnelik olete? Selleks ei pea olema kunstnik, muusik või vaimulik, vaid näiteks teenindaja poekassas.»

Elu on doomino
«Elu mõte ongi oma roll, oma tee üles leida ja seda teed mööda käia,» tähendab ta. «Kui palju on neid, kes on teisi ahvides oma rolli vahetanud hoopis muu materiaalselt kasulikuma vastu ega tunne ennast tegelikult õnnelikuna. Kui pidevalt peab oma fassaadi uuendama ning liisima üha uusi asju ja inimesi.»
Jaanile meenub sellega seoses ammune reis Filipiinidel peetud konverentsile. Moskvas oodati viisat ja ootajatel polnud lõpuks raha ega süüagi. «Siis küsis üks meile appi tulnud mees mu imestunud nägu nähes, kas ma pole tõesti veel selgeks saanud, et elu on doomino. Kel jääb kõige rohkem klotse kätte, on kaotaja.
Ma olen rikkaid inimesi matnud. Ühelgi kirstul pole topeltpõhja all olnud. Ainult ühele papile pandi vana transistorraadio kaasa, kuna ta kuulas pidevalt raadiot.»

ELULOORAAMAT: «Otsustasin, et saagu mu elulooraamat vestluste vormis inimestega, kes mind kõige paremini tunnevad. Sain mõndagi enda kohta teada alles raamatut lugedes – seda ka abikaasa Laila suu läbi.»

Eriolukorra õppetunnid
«Minu kauaaegne sõber Anu Raud ütles juba aastate eest, et Nobeli preemia tuleks anda kellelegi, kes mõtleb välja arengupiduri. Kuna seda ei leitud või ei tahetud leida, tõmmati see pidur nüüd peale,» mõtiskleb Jaan.
Äkki ongi seda pidurit vaja? Äkki olemegi liiga kaugele tormanud? Oleme välja mõelnud suure hulga tehnilisi vahendeid, millega peaksime aega kokku hoidma. Keskmist eluigagi on võrreldes saja aasta tagusega 40 aastat juurde antud. Ja ikkagi on nii paljudel kogu aeg kiire.
Praosti sõnul tuleks järele mõelda, kuhu me kiirustame – Rahumäele või Pärnamäele? Äkki võiksime aega võtta, äkki peaksime juttu ajama, teistele silma vaatama. «Küsimusele, millised on Facebooki värvid, teavad kõik vastust. Kui aga küsin, mis värvi on su ema silmad, on klassi- ja kirikutäied inimesi enamasti vaikinud. Äkki meid pidurdataksegi praegu, et mõistaksime, mis on tegelikult oluline? Seega – kasutage aega. Mõelge välja, milleks on aeg antud, ja ärge jääge hiljaks. Jagage aega, rahu ja armastust.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?