Vana arm ei roosteta – raamatud, mis on meie toimetajate lemmikud!

Helina Piip, 1. aprill 2020

Nüüd, mil ilmselt paljud on otsinud hingepidet heast kirjandusest, vaatas ka meie toimetus üle oma kodused raamaturiiulid. Meie läbi aegade lemmikteosed on teie ees.

Merle Luik, peatoimetaja
Truman Capote «Hommikusöök Tiffany juures»
Ma olen alati tundnud, et sündisin valesse aega. Ei teagi miks, aga arvan, et minu õige aeg oleks olnud 1930ndate Eesti või 1940.−50ndate Ameerika. Umbes sellest ajastust räägib ka üks mu lemmikraamatuid. Tõsi, lugu iseenesest pole midagi tohutult erilist, kõneledes seiklejahingega preilnast, kelle järele limpsavad keelt nii mafioosod, miljonärid kui ka lihtsad (naabri)mehed. Mind köidab see pigem kui ajasturomaan, mis kirjeldab imetabaselt ja värvikalt elu 1940ndate New Yorgis. Iga kord, kui seda raamatut lugenud olen, tajun mingit imelikku äratundmist. Äkki olen elanud seal mõnes eelmises elus?
Kes on näinud 1961. aastal vändatud samanimelist filmi (mis pole küll pooltki nii hea kui raamat), teab, et seal käib osake tegevust ühes konkreetses Tiffany luksusehete kaupluses. Kui käisime perega mõni aastai tagasi New Yorgis, oli meil kokkulepe: igaüks valib ühe koha, mida ta kindlasti näha tahab. Kes tahtis Vabadussammast, kes Central Parki. Mina tahtsin kindlasti üles otsida just SELLE Tiffany kaupluse. Otsisimegi. Läksime isegi poodi sisse, sest abikaasa arvas, et tahab mulle sealt midagi pisikest mälestuseks osta. Aga jah, paraku oli seal kõik niiiiii jube kallis, et me poleks saanud endale lubada isegi võtmerõnga soetamist. Hommikusöögist rääkimata!

(Priit Simson)

Vilve Torn, tegevtoimetaja
Ella Fonjakova «Tolle talve leib»
Oli aasta 1979. Õppisin toona seitsmendas klassis, kui raamatupoe lettidele ilmus tagasihoidlikes värvides kujundatud jutustus ajaloo ühest karmimast katsumusest. Olen seda lugenud kümneid kordi, kuid ikka ja jälle võtan riiulist välja. Peakangelane, väike tüdruk Leena elab koos lähedastega üle Leningradi blokaadi, kuid lapse silmad ja kõrvad panevad sageli humoorikas võtmes tähele asju, mida täiskasvanud enam ei märka.
See pole kaugeltki karm, pisaraid kiskuv lugemine. Vastupidi – tragi piiga jääb rõõmsameelseks ka siis, kui täidest puretud keha krõbedas pakases alla vanduma hakkab ja sugulaste lemmikkassist raguu keedetakse. Mina loen seda raamatut siiani nii, et vaaritan alati kõrvale midagi väga head.

Silja Paavle, toimetaja
Elisabeth Gilbert «Jumalik puudutus»
Asusin aastate eest seda Gilberti teost lugema väikese skepsisega, kuid raamat võitis kiiresti mu südame. «Jumalik puudutus» loob armastusest ja põnevusest tulvil võluva ning detailirohke pildi 18.−19. sajandist – ajast, mil maailmas ja looduses oli väga palju avastada. Mulle meeldib, kuidas justkui kummardusena naisteadlastele antakse lihtsatele ja naiivsevõitu armastusromaanidele uus ja nauditav tase, põimides ühte üksikute inimeste lood, ajaloo, teaduse ja ühiskonna arengu. Inimsuhteid kirjeldatakse geniaalselt taimede maailma appi võttes. See on suur romaan suurest sajandist; kirjanduslikud tegelased on segunenud päriselu faktidega. Armastust ja põnevust jagub kuni viimse punktini.

VAT teater 30 aastat VAT teater tähistas 30 aastat asutamisest Rahvusraamatukogus (Teet Malsroos)

Verni Leivak, toimetaja
Hermann Hesse «Stepihunt»
Olin esimese kursuse üliõpilane, kui «Stepihunt» mulle kord raamatukogus kätte sattus, nii et seda sõna otseses mõttes silmadega õgisin. See oli nõukaajal ilmunud eksemplar, Loomingu Raamatukogu sarjast ning üsna kapsaks loetud.
Hesse seostus toona millegi keelatuga, eriti hindasid seda teost hipid, kes siit oma vaimseteks rännakuteks julgustust ammutasid. On ju peategelase Harry Halleri eksistentsiaalsed otsingud mõneti seotud müstika ja mõnuainetega. Maagiline teater ja erisuguse iseenese vaatamine kõrvalt jättis mulle toona sellise elamuse, et tõtt-öelda õnnestus kord – ja seda meelemürkide abita – ka iseennast vaimusilmas kõrvalt vaadata. Pilt, kuidas ma ühe kraavikalda juures laman ja end mõnekümne meetri kõrguselt jälgin, on siiani meeles.

(Tiit Haljand)

Ülla Haljand, kujundaja
Mika Waltari «Sinuhe»
Varases nooruses, mis jäi sügavasse nõukogude aega, õnnestus väliseestlaste kaudu hankida käest kätte antav «Sinuhe». Ajal, kui meie lugemislaual olid sellised «toredused» nagu «Kuidas karastus teras» või «Lenini teosed», oli sellisel raamatul kulla väärtus. Mäletan, et lugesin seda kaasahaaravat meistriteost mõnu ja õhinaga. Hiljem sain teada, et too Mika Waltari tuntumaid romaane, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390.−1335. aastail enne Kristust, ilmus eesti keeles esimest korda 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks keeleuuendaja Johannes Aavik.
Kui raamat 2013. aastal Piret Saluri tõlkes uuesti ilmus, teadsin täpselt, et tahan seda taas lugeda. Ma ei pidanud pettuma. See on olnud üks enim meeldinud teoseid, mida lugenud olen.

Helen Perk, ilu- ja moetoimetaja
Oscar Wilde «Dorian Gray portree»
«Dorian Gray portree» lummab mind siiani. Esimest korda sattus teos mu kätte põhikoolis käies. Ilmselt saabus see kodusesse raamaturiiulisse tänu isale, kelle lugemishimu mind lapsena nakatas ega lasknudki enam lahti. Tolle aja noorukit, kes ma olin, köitis teose müstilisus, lootus ülimasse ilusse, kõik, mis oli mudasest maalapsest nii kaugel, kättesaamatu, aga tõmbas justkui magnetina. Loomulikult ei mõistnud ma loo traagikat selle lõpuni. Noppisin vaid endale sobiva, mis kisuks argipäeva raskusest välja ja viiks unelmad palju kõrgemalt lendama, kui seda noore inimese pea üksi iial suudaks. Nüüdisaegne muinasjutt, ütleksin täna.

Jolana Aru, keeletoimetaja
Alexandre Dumas «Kolm musketäri»
Lemmikraamatut, mida ikka ja jälle kätte võtaksin, mul pigem pole − rohkem innustun värskest kraamist kui taasavastan mõnda kunagi väga meeldinud teost.
Küll aga on soe mälestus seotud põhikooli lõpu kohustusliku kirjanduse, Alexandre Dumas’ teosega «Kolm musketäri». Mäletan hästi, kuidas see paks raamat omal ajal mahu tõttu hirmutas, aga kui lugema hakkasin, ei saanud seda tänu põnevusele käest enne, kui lõppu jõudsin. Olgugi et tegevus toimub 17. sajandil ja üsna teistsuguses maailmas, oli seal kõike, mis 13aastast mind köitis: seiklust, romantikat, sõpruse ja au teema. See oli esimene raamat, mida nii suure huviga lugesin ja mis pani mind üldse lugemisse soojemalt suhtuma.

Helina Piip, toimetaja
Nikolai Baturin «Karu süda»
Erilist õnnetunnet olen tundud, lugedes Isabel Allende «Vaimude maja», Paul Austeri «New Yorgi triloogiat», ,,Mihhail Bulgakovi «Teatriromaani», Torgny Lindgreni «Klingsori», Liina Reimani mälestusi, samuti paljude luulekogude puhul.
Ent kui valida vaid üks lemmik, on see Nikolai Baturini «Karu süda» taigakütt Niikast. Romaan, mis on mulle kallis 1990ndate algusest, kui hea kolleeg seda soovitas. Need, kes näinud vaid samanimelist filmi, ei teagi kahjuks, milline lummav keel ja kulgemine läbi aja ning laaneelu inimtuumani nende kaante vahel peitub! See on kui võluraamat, mis kõnetab alati just nende teemadega, mida hetkel vaja. Kord on selleks armastus, kord üksindus, toimetulek. Lugedes on võimatu mitte tunda vabaduse tunnet.

undefined (Diana Unt +37256230294)

Helle Rudi, toimetaja
Nile Rodgers «Le Freak: An Upside Down Story of Family, Disco, and Destiny»
Nile Rodgersi raamatuga on tore see, et sellega käib kaasas muusika. Pikk nimekiri lugudest, mida kuulates läheb seest soojaks ja tekib vastupandamatu tahtmine tantsida. Kasvõi Chici «Le freak». Kõige lummavam on aga see, et Rodgersi elu pole üldse kerge olnud. Ei hakka kõiki jubedusi välja tooma, aga enamus sellele vastu ei paneks. Usun, et muudaks enamiku meist kalgiks ja külmaks. Kuid Nile’is on alles see usaldus ja armastus. Oskus näha parimat nii inimestes kui ka võimalustes. Just selle tunde pärast ma aeg-ajalt seda raamatut taas lõiguti loen.

Ragne Värk, köögitoimetaja
Dan Brown «Inglid ja Deemonid»
Mulle on meeltmööda Dan Browni raamatud. Kõik algas kuulsa «Da Vinci koodiga», siis tulid järgemööda teisedki. «Inglid ja deemonid» lugesin päevaga läbi. Ja kuigi ma polnud sel ajal veel Itaalias käinud, seadsin sihiks külastada just Roomat ning otsida üles raamatus kirjeldatud kohad ja kujud. Käisingi ära, otsisin ja leidsin! Ma ei tea, kas julgen Browni raamatuid just kõige lemmikumateks nimetada, aga südamelähedased on need kindlasti. Mäletan, kui need hakkasid tasapisi Eestis ilmuma, ootasin iga uut teost suure õhinaga. Mõnus ja lihtne lugemine, samas on pidevalt põnevus üleval.
Kui sain kingiks Browni «Kadunud sümboli», mida olin väga soovinud, pidin märkide ja salasõnade abil ise kingituseni jõudma. See oli meeldejääv ja tore!

Virge Ilves, kujundaja
Douglas Adams «Galaktikas hääletaja käsiraamat»
See raamat sattus minu kätte umbes 25 aastat tagasi, printerist välja prinditud lahtiste lehtedena. Tollane töökaaslane torkas selle mulle nina alla ja ütles: «Loe!»
Lugesin kümmekond esimest rida ja olin müüdud. Huumor, absurd ja (teaduslik) fantastika viieosalises triloogias (nagu autor ise ütleb). Värvikad tegelased nagu paranoiline torisev android Marvin; Vogonite luule, mida kasutatakse piinamisvahendina; superarvuti arvutab 7,5 miljoni aastaga välja Elu, Universumi ja Kõige mõtte jne.
Seesama Aivar Reidla tõlkes versioon on minu suureks üllatuseks veel praegugi paaril aadressil internetis tasuta loetav ning kapsastunud printerieksemplar on mul siiani alles.

(Martin Ahven)

Andra Nõlvak, veebitoimetaja
Jojo Moyes «Mina enne sind»
Olin juba lapsepõlvekodust välja kolinud ja elasin üksi. Ent kord aastas käisin vanaemaga soojamaareisil, et talle seltsi pakkuda. Ühel neist reisidest lebas vanaema lõunapausi ajal hotellitoas voodis, rõdu ukse vahelt puhus mahe briis ning vanaema ütles, et kord läheme ka meie Mauritiusele. Ta luges Jojo Moyese «Mina enne sind» ja oli sellest lummatud.
Vanaema on mulle alati lugemist soovitanud ja kinkinud. Nii tegi ta seegi kord ja koju naastes hakkasin samuti lugema. Teos oli nii kaasahaarav ja ilus. Samas kurb ja valus. Lugesin ja nutsin öö läbi. Töötasin tollal ERKI moesõu pressitiimis ning pidin hommikul koosolekule minema – silmad paistes nagu sardellid.
Kes on ainult filmi näinud, sel pole aimu, millest ta on ilma jäänud. Kuigi ka raamatu kaks järgmist osa meeldivad mulle väga, on esimene siiski parim!

Liis Ilves, toimetaja
Asko Künnap «Su ööd on loetud»
Ühte läbi aegade lemmikut ma välja valida ei oskagi. Küll aga on kindel, et olen täielik luulemaniakk ja just luulekogud poevad mu riiulist korduvalt välja. Kui juturaamatutega kipun kiirustama, et jõuda ruttu viimase leheni, siis luuletustega on hoopis teisiti. Nende lugemine võimaldab hetkeks maailma pausile panna. Luuletusi lihtsalt tuleb väga-väga aeglaselt lugeda ja nautida nende mänglevat keelt.
Nii on mind alati köitnud Betti Alveri iroonilised armastusluuletused. Veelgi enam aga meeldivad tema voolavad tõlked Puškini poeemidele.
Minu raamatusoovitus on aga hoopis tänapäevasem: Asko Künnapi «Su ööd on loetud». See luulekogu on põnev tervik, kus autori enda loodud tumemeelne kujundus toetab suurepäraselt mänglevaid ridu.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?