Toimetaja veerg

Silja Paavle, 31. märts 2021

Kõndimisest on saanud uus rahvussport ja pääsenud pole sellest minagi. Detsembris, kui õues oli lumi ja kiilasjää, tundsin, et just kõndimine aitab natukenegi sel kentsakal ajal aruraasu hoida. Nii ma teele läksin.

Alguses niisama, kuid jaanuaris, kui senine liikumisäpp lõpetas tegevuse ning suvistele rattaretkedele mõeldes oli vaja leida vääriline asendus, hakkasin ka numbreid lugema. Nii tekkis hasart. Nüüd võin uhkelt öelda, et märtsi lõpuga olen tänavu jalgsi läbinud ligi 400 kilomeetrit.

Võrreldes Marega, kellest tänases ajakirjas lugeda saab, olen muidugi algaja. Mare koos Facebooki grupiga Kõndijate Klubi on mind tublisti liikuma inspireerinud. Lisaks mu kaks head sõpra, Ellu ja Mait – tervitused neile –, kelle läbitud kilomeetrid lihtsalt sunnivad uksest välja. Mõnikord võib innustavaks jõuks olla justnimelt enda tulemuste võrdlemine sõprade omadega.

Rõõmusportlasena otsin ma liikumisest ennekõike siiski häid emotsioone. Võin kinnitada, et kõndimine seda pakub. Juba kuu ajaga juhtus nii, et aju õppis kõndima minnes (rumalaid) mõtteid sahvrisse luku taha tõukama ja väikeseid ilusaid asju märkama. Kahe kuuga tekkis kehal vajadus korrapäraselt liikuda. Kolme kuuga on mõni püksipaar hakanud alla vajuma. Mis võiks veel parem olla!

Kui varem mõtlesin, et oleks ometi koer või väikesed lapsed, küll siis jalutaks, siis nüüd tean, kõndida saab edukalt ka üksi. Või kui tõesti ei söanda, siis sealsamas Kõndijate Klubis on liikmeid üle Eesti – toreda kaaslase leiab sealt kindlasti.

Proovige ise järele!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?