Disainer Daniel Kotsjuba: sain aru, et mul on võimalik ratastoolis olemist ja kogetud elumuutust enda erialasse tõlgendada

Liis Ilves, 31. märts 2021

«Sageli avastan end küsimast, kas saatuslik õnnetus muutis mu elu üldse halvemaks. Kõike arvesse võttes võin ja saan mina täna küll öelda, et olen väga õnnelik,» mõtiskleb disainer Daniel Kotsjuba.

2006. aasta kuumal suvepäeval otsustas Daniel (36) koos sõpradega suletud sadamasse ujuma minna – koht polnud võõras, käisid nad ju varemgi end seal karastamas. Nii hüppaski Daniel vette eelnevalt ujumiskohta kontrollimata.

Paraku sai see saatuslikuks − toona 22aastane noormees murdis kaela ehk seljaaju sai tõsise trauma. Hetkeline radikaalne elumuutus viis mehe ratastooli. «Olin just vahetusüliõpilasena Soomest tagasi tulnud eesmärgiga lõpetada Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõpingud ja hakata erialaste ambitsioonidega graafilise disainerina toimetama. Selle taustal tegin ka muusikat ja muid tegevusi. Ja siis juhtus õnnetus,» meenutab Daniel. «Sinu mõtted, tunded ja unistused liiguvad ühes suunas, aga ühtäkki aeg peatub ja sisened sõna otseses mõttes täiesti uude maailma. Sa ei tunne ühtäkki enam iseennast ja oled enda jaoks kadunud.»

Must-valge ajajärk

Pärast õnnetust veetis noormees ligi pool aastat järjest haiglas ja taastusravis. Prognoos näis sünge ja üleliia lootust arstid ei andnud.

«Sain endaga juhtunust väga hästi aru ja mõistsin, et ega siit nii lihtsalt välja pääse. Loomulikult oli see äärmiselt oluline, et pea terveks jäi. Teisalt tähendas see ka seda, et oma peaga tuli tegeleda. Ma ei salga, et depressioon ning ärevus- ja paanikahood muutusid igapäevareaalsuseks.»

Olukorraga kohanemine kulges muidugi mõista tohutult pika ja vaevarikka protsessina. Õnnetusjärgset perioodi kirjeldabki Daniel täielikult must-valge ajastuna, mil halle toone tema jaoks sisuliselt ei eksisteerinud. Kõige keerulisem oli toime tulla iseseisvuse kaotamisega. Seljaaju šokk oli niivõrd tugev, et esimesed kuus kuud ei saanud pikali olles isegi mitte nina sügada.

«Igapäevaselt iseendaga silmitsi olles ei saa endale valetada ega olukorra eest kuhugi peituda. Kogu elu teisendus nüüd nii algosadeks välja,» kirjeldab Daniel. «Väga raske oli alguses abi vastu võtta, sest see kõik näis minu jaoks alandav. Üks suur osa taastumisest ongi olnud olukorraga leppimine, et mitte häbi tunda selle ees, mis minuga juhtus. Mulle tahetakse abi pakkuda ja mul tegelikult ei peaks olema häbi seda vastu võtta. Samas, hetkeolukorraga leppimine ei tähenda leppimist sellega, et jäädki sellesse olukorda. See aitab pigem eluga edasi minna. Aga selleni jõudmine on olnud aastatepikkune protsess. See ongi olnud töö ja taastumine ennekõike peas.»

Toetav tugivõrgustik

Õnnetus mõjutas loomulikult ka Danieli lähedasi, kes läbisid samaväärselt väga keerulise elumuutuse ning vajasid samuti tuge ja abi. Neilgi tuli kohaneda sellega, et noormees kaotas ennast ja tõrjus neid valehäbis eemale.

Juba enne saatuslikku vettehüpet seisis Danieli kõrval särtsakas kaaslane Ester ja õnnetus pani noorte suhte mitmel tasandil proovile. Mehel tekkis ka küsimus, kas on põhjust koos edasi liikuda ja suhtega jätkata. «Ega ma teda ära ajanud, aga ei tahtnud, et ta selle otsuse süümepiinadest või haletsusest langetaks,» selgitab mees.

Armastusel on aga tugev jõud – Estri suur soov oli Danieli kõrval jätkata ja teda toetada. Daniel tunnistab täna, et pere ja Estri toetus on ühe olulise tahuna aidanud tal suuresti mustast august välja ronida, toetada taastumisprotsessi ning märgata igapäevaseid mikrovõite.

«Taastumine keerlebki iseseisvuse ümber. Nüüd hakkad rõõmu tundma sellest, kui ühel hetkel saad ise süüa ja sokid jalga panna – need väikesed võidud toetavad olukorrast väljatulemist.»

KOOS NII HEAS KUI KA HALVAS: «Ma ei saanud pärast õnnetust Estrilt seda eeldada, et ta tahab minuga koos edasi minna.» Õnneks on armastusel tugev jõud – paar abiellus 2010. aastal. (Erakogu)

Uhke isa

Daniel ja Ester toetuvad oma elus Jumalale. See on tasandanud teeradu ja aidanud kõikidest suurematest mõõnadest võidukalt läbi tulla. Samuti tasakaalustab paar teineteist oluliselt. «See ongi see, mis meid kokku liidab ja koos hoiab,» kirjeldab Daniel suhet Estriga, kellega on tänaseks juba üle kümne aasta abielus. Peres kasvab ka pisike suur ime – nelja-aastane Joonatan.

«See on üks neist asjadest, mida on tulnud taas kord endalt küsida – kas nii tavaline asi nagu lapse saamine kuulub ka meile või pole see võimalik? See on olnud tohutu mõtete virvarr, millest läbi murdsime. Kui lõpuks jõudsime sinnamaani, et see on võimalik, on see sõnulkirjeldamatult suur võit ja rõõm.»

Isana unistab Daniel luua aastatega pojaga usaldusliku suhte, mis püsib tugevana ka tulevikus. Kuidas seda täpselt teha, veel ei tea, aga küllap ongi see elamise ja koos lapsega kasvamise loomulik osa. Issi ratastool on neljase poisikluti jaoks muidugi mõista igati loomulik. «Selle najal õppis ta juba aastaselt ka kõndima,» muigab mees.

Joonatan tahab ka ise siiralt abiks olla – kui miskit maha kukub, aitab selle tihtipeale ilma küsimata üles võtta. «Teatud mõttes on see tore, et ta peab minu ratastooli loomulikuks. Tänu sellele ei märkagi ta seda, kui ka keegi teine on ratastoolis, vaid näeb seal taga kohe inimest – see on meie jaoks väga oluline,» tunneb isa pojakese üle uhkust.

«AUTOPORTREE» PEEGELKAAMERAGA: «Joonatan on hästi nutikas, iseseisev ja aktiivne. Praegu meeldib talle mängida parima sõbraga ja Hot Wheelsidega ning käia koos vanaemaga kümnekilomeetristel jalgrattatiirudel.» (Erakogu)

Eneseotsing disainimaailmas

Enne õnnetust oli Daniel end alles erialaselt otsimas ega teadnud täpselt, kuhu liigub. Kindel oli aga otsus disaini juurde jääda.

«Siis tekkiski olukord, mil aeg sõna otseses mõttes peatus. Ühel hetkel hakkasin nägema, et minu valitud eriala ja isiklik elu olid täiesti erinevad maailmad. Need olid omavahel konfliktis ja minu silmis ei toetanud kuidagi teineteist,» meenutab mees.

Kaks aastat pärast õnnetust uuriti koolist aga, kas Daniel sooviks ehk siiski graafilise disaini õpingud lõpuni viia. Noormees otsustas pere ja kooli toel proovida ning saigi kätte bakalaureusekraadi.

Tagantjärele tõdeb mees, et see ainuõige ja hädavajalik otsus oli oluline vaimne tugi ka olukorrast taastumisel. «See oli hetk, kus hakkasin end erialaselt leidma,» tunneb Daniel tänu. Astudes hiljem ka magistrantuuri, hakkas mees juba nägema selgeid seoseid enda elu ja eriala vahel – see oli väga oluline edasiminek.

Kõigiga arvestav

Magistrit tegi Daniel ligi kuus aastat. See oli taas keeruline, kuid põnev eneseotsimise protsess, mille käigus ta nägi, et iseenda eest põgeneda pole mõtet. «On ju suur osa disaineri tööst probleemi mõistmine. Sain aru, et mul on lõpuks võimalik ratastoolis olemist ja kogetud elumuutust tõlgendada enda erialasse. See oli tohutu avastus, kui nägin, et minu isiklik elu ja eriala võivad hakata ühte sammu käima.»

Õpingute käigus avanes selge taipamine, et disaini luues ei pea sugugi mitte vaatama 30aastast paremakäelist edukat valget meest, vaid arvestada saab oluliselt mitmekülgsemalt inimeste vajadustega. Nii avastaski Daniel enda jaoks kaasava disaini, mille keskmes on inimene, kelle vajadustele vastamist saab vaadata loomingulise ja lisandväärtust pakkuva väljakutsena ning kes loodavatest disainilahendustest võidab. «See ongi kaasava disaini üks ägedamaid asju – luua terviklik ühiskond, kus igaüks võib end tunda hästi, sõltumata vanusest, kultuurilisest taustast või erivajadustest. Need keskkonda disainitavad tooted, teenused ja lahendused võtavad arvesse kõigi vajadusi,» selgitab Daniel äärmiselt innukalt.

2015. aastal unistaski mees, et kusagil paralleeluniversumis on disaineri palgatöö sellise iseloomuga, et tema käib ümbruskonnas ringi, märkab probleeme ja pakub välja lahendusi. Ehk toona kerkis õhku küsimus, kuidas seda inimkeskset disainmõtlemist praktikasse tuua. Täna tundub, et Daniel on leidnud enda paralleeluniversumi – mees töötab disainerina riigikantselei innovatsioonitiimis ja teeb just täpselt unistuste tööd.

Avaliku sektori disainimuutjad

2018. aastal loodud innovatsioonitiimi ülesanne on muuta Eesti avalikke teenuseid koostöös ministeeriumide ja allasutustega kasutajasõbralikumaks ning inimkesksemaks. Sellele ametikohale kandideerides polnud Danielil aimugi, mida tähendab töö avalikus sektoris ja kas ta üldse tööl päriselt hakkama saab. On ju ta ratastooli tõttu ametlikult tembeldatud nulltöövõimega inimeseks. Sellest hoolimata otsustas ta proovida ja võib kolm aastat hiljem uhkelt kinnitada, et saab hakkama ja on valikuga väga rahul.

Niisiis hoiab Daniel pidevalt mõtte avatuna, kuidas veelgi enam ja paremini kasutajakeskse disaini printsiibil teenuseid luua. Nii on ta näiteks saanud omapoolse sisendi anda sellele, et tulevikus oleks puude määramine automatiseeritud protsess ja abivajajad ei peaks enam bürokraatiakeerises ekslema. Innovatsioonitiimiga on mõeldud sellelegi, kuidas mõjutada liikluskäitumist, lihtsustada prügi sortimist või kuidas vähiravi teekond oleks patsiendikeskselt kujundatud. Praegu on laual projekt, mille eesmärk on toetada iga Eesti lapse head vaimset tervist.

TÖÖ ISEENDAGA: Taastusravist on saanud tänase päevani Danieli igapäevaelu loomulik osa. «Karm tõsiasi on olnud teadvustamine, et see, mil moel olukorraga toime tulen ja taastun, sõltub suuresti just minust endast.» (Martin Ahven)

Väga palju on veel õppida

«Üle maailma tegelevad paljud riigid küsimusega, kuidas luua paremaid inimnäolisi avalikke teenuseid – kuidas riik vastaks rohkem kodanike vajadustele, mitte vastupidi. Näeme, et Eestiski on inimkesksete teenuste kujundamise tööpõld tohutult lai ja nõudlus selle lähenemise järele viimase kolme aastaga jõuliselt kasvanud. Kuna praegu on tiimis vaid neli täiskohaga ja üks poole kohaga töötaja, siis päris kõigega veel tegeleda ei jõua.»

Danielile endale on äärmiselt oluline, et innovatsioonitiimis töötades on ta mõistnud, kuhu erialaselt liigub ja liikuda tahab – inimkeskne lähenemine disainile ongi tema elu kutse. Justnimelt lahku kirjutatult.

«Kolm aastat tagasi ma ei teadnud, kuhu kandideerin, aga ei väsi ütlemast, et tunnen end siin väga hästi,» rõhutab Daniel särasilmselt. «Töötan Innotiimis koos fantastiliste inimestega ja mul on siin veel väga palju õppida. Tunnen tugevat arengut ja seepärast seda tööd ka väga hindan ning naudin.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?