Mitmed kultuuritegelased olid 132 aastat tagasi avatud Eiffeli torni püstitamise vastu

Tõlkinud Allan Espenberg, 31. märts 2021

Täna 132 aastat tagasi avati Prantsusmaa pealinnas suurte pidustuste saatel maailma üks tuntumaid arhitektuurilisi monumente ja selle konstrueerija kirjutas end igaveseks ajalukku.

Tulevane ilmakuulus insener Alexandre Gustave sündis 15. detsembril 1832 Prantsusmaal Dijoni linnas. Poisi üks esivanematest Jean-René Bönickhausen emigreerus 18. sajandi alguses Saksamaalt Pariisi ja lisaperenime Eiffel võttis perekond endale Saksamaal asuva Eifeli mäestiku auks. Kuigi pere kasutas tihedamini perekonnanime Eiffel, sai poiss sündimisel siiski perenimeks Bonickhausen dit Eiffel.

SAATUSE SOOSIK: Gustave’i peeti tema eluajal saatuse pailapseks ja meheks, kelle elus polnud ühtegi läbikukkumist. Tõsi – korra kisti andekas insener ka Panama kanali ehitamisega seotud skandaali. (Vikipeedia)

«Ema, miks mu nime koolis alati kõik valesti hääldavad, isegi õpetaja? Minu üle naerdakse!» küsis kord väike Gustave.

«Ei, kullake, nad ei taha sind solvata. Lihtsalt neil on sõna Bonickhausen raske välja öelda» lohutas ema.

«Minust saab ka Eiffel, et mind enam ei narritaks!»

«Muidugi, kallis pojake, see kõlab suurepäraselt.»

Tõsimeelse kavatsuse realiseeris tulevane geenius alles 1880. aastal, kui muutis perekonnanime lõplikult ära ja temast sai ametlikult Gustave Eiffel.

Ettekuulutav unenägu

«Kas tead, Gustave, millist hämmastavat unenägu ma täna nägin?» pilgutas onu Jean-Baptiste Mollerat kord kelmikalt poisile silma. «Nägin sind tohutu rahvasumma keskel, aga sina seisid kõrge torni rõdul, pilvede veerel. Nad aplodeerisid sulle maruliselt, ent selle unenäo täitumiseks pead palju õppima.» Kui esimese lause peale säratas mõningane huvi Gustave’i silmi, siis mõtte lõppedes kadus see paugupealt: poisil puudus huvi õppetükkide vastu.

Samas võis tulevane geenius tundide viisi pea kuklasse ajada ja sünnilinna iidsetel tänavatel jõlkudes kohalikke kirikuid, katedraale või paleesid uurida.
Õpingud kuninglikus lütseumis ei avaldanud noorukile muljet, ehkki ta sooritas edukalt loodus- ja humanitaarteaduste bakalaureuse eksami. Ainsana õnnestuski teismelise tähelepanu teaduse ja tehnoloogiaga seotud teemadega äratada just onul. Gustave armastas teda Dijoni lähedal asunud suures keemiatehases külastada ja kuulas tundide kaupa Mollerat’ vaidlusi oma sõbra, keemik Michel Perret’ga, kes õpetas noormehele aja jooksul kõike – alates keemiast ja mäekaevandamisest kuni teoloogia ja filosoofiani. Need kaks meest äratasidki vaieldamatus talendis kirglikku soovi teada saada, milliseid saladusi teadus veel varjab.

Valis väga õige kooli

Sisseastumiseksamitel Pariisi polütehnikumi eelistati neid, kes oskasid ilmekalt ja ilusasti rääkida. Kuid 20aastane Gustave oli vilets oraator ja kukkus haledalt läbi. Pealegi pidasid õppejõud noormehe teadmisi nii prestiižse kooli tarvis liiga nappideks. Hiljem sünnitas see tõik sarkastilisi kommentaare paljudes Eiffelile pühendatud elulooartiklites. Kirjutati näiteks: «Sel aastal École Polytechnique’i ukse taha jäänud noorukeid võib lohutada sellega, et suurepärast inseneri, aerodünaamika üht rajajat Gustave Eiffelit tabas omal ajal samasugune ebaedu.»

Noormees ei heitnud meelt ning asus õppima kunsti- ja käsitöökooli, sest sealne eksamikomisjon pidas omandatud teadmisi küllaldasteks. Teisel kursusel otsustas Gustave spetsialiseeruda keemiale ega kahetsenud kunagi otsust selles koolis õppida. 1855. aastal saadud lõpudiplom paigutas tulevase inseneri 80 lõpetaja seas 13. kohale.

Mitmesaja ehitise autor

Esmalt palgati 22aastane noormees raudteeinseneri Charles Nepveu firmasse ja õhinapõhine Gustave tegi mitmeid uuenduslikke ettepanekuid sildade paremaks-tugevamaks muutmiseks. Kaks aastat hiljem kogus ta kuulsust õhus rippuva raudteesilla ehitajana Bordeaux’s. Leidlik mees võeti vastu ehitusinseneride ühingusse ja peagi sai temast senise ülemuse kompanjon. Kaks aastat hiljem jättis ta aga kasina palga tõttu äripartneri maha ja asutas Pariisi lähedale oma metallitööstustehase.

30 aasta jooksul kavandas Eiffel umbes 200 objekti: sillad, viaduktid, rongijaamad, pangad, koolid, kirikud, kasiinod. 1879. aastal lõi andekas natuur aga terasest sisekonstruktsiooni Vabadussamba 46 meetri kõrgusele skulptuursele osale, mille prantslased hiljem Ameerika Ühendriikidele kinkisid – see on praegugi New Yorgi üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Andeka inseneri uskumatu looming võitis talle kiiresti kuulsust kogu riigis ja maailmas ning seetõttu andis valitsus just talle ülesande esindada Prantsusmaad Pariisi maailmanäitusel 1889. aastal. Peaminister Charles de Freycinet nõudis näituse korraldajatelt midagi sensatsioonilist ja enneolematut.

Kui nõme ja kõrge

Gustave pakkus välja hiiglasliku raudtorni projekti, mis pärast ajakirjanduses tutvustamist tohutut vastuseisu ja pahameelt tekitas. 1887. aasta veebruaris edastati näituse direktorile isegi petitsioon, millele kirjutasid alla riigi tuntumad kultuuritegelased, sealhulgas kirjanikud Guy de Maupassant, Paul Verlaine, Alexandre Dumas ja Émile Zola. Prantslased soovisid iga hinna eest vältida olukorda, et inetu terasmonstrum nende pealinna välisilmet rikkuma hakkab. Mõnevõrra leevendas küll kurjustajate pahameelt asjaolu, et torn on linnapildis ajutine ja lammutatakse peagi. Nii see õnneks ei läinud.

Vahetult enne maailmanäituse algust 31. märtsil 1889 rebis Gustave torni alumiselt astmelt tohutu riidest katte ja pariislased nägid esmakordselt enam kui 300meetrist hiiglast.

Patent ja loobumine

Mõistagi muutus ehitis maailmanäituse üheks vaadatumaks objektiks ja näitusest sai Eiffeli jaoks suur triumf. Tema torni külastas maailmanäituse ajal ehk 173 päeva jooksul (maist oktoobrini) kaks miljonit inimest ja pariislased harjusid sellega ära. Peagi paigaldati raudtornile ka majakas, mis näitas teed dirižaablitele ja lennukitele. Seejärel ilmusid raadio- ja televisiooniantennid. Tõsi, torn meeldis väga ka enesetapjatele: igal aastal hüppas sealt alla kümmekond inimest.

Gustave patentis torni ja andis algselt litsentsi tuntud poele reproduktsioonide müümiseks, kuid paljud Pariisi kaupmehed avaldasid kohe protesti. «Hoolimata asjaolust, et Gustave on autor ja ehitaja, ei tohi ta ainuisikuliselt kasutada õigust valmistada objektist pilte, fotosid, suveniire,» kõlas vali nurin. Insener pidas seda õiglaseks pahameeleks ja tühistas litsentsilepingu.

Torni loojat hakkasid mehe kaasaegsed kutsuma aga raua valitsejaks ja universumi inseneriks, ning tornile endale anti hüüdnimeks Pariisi Esileedi.

A NAGU ADRIENNE: Peagi jõuab kinodesse Prantsusmaa ja Saksamaa koostöös valminud mängufilm «Eiffel». Gustave’i osas on Romain Duris ja müstilise Adrienne Bourgès’ rollis Emma Mackey. Väidetavalt andis Adrienne insenerile inspiratsiooni kuulsa torni loomiseks ja tähelepanelikult uurides meenutab ju kuulus ehitis tõepoolest teravatipulist A-tähte. (IMDB)

Õnnelik abieluidüll

«Ma rahuldun keskmise kaasavara ja üpris ilmetu tüdrukuga. Vajan eelkõige head koduperenaist, kes mind liiga vihale ei ajaks, petaks mind võimalikult vähe ja sünnitaks terveid lapsi, soovitatavalt minult,» kirjutas Gustave kunagi emale palvega leida talle väärikas pruut.

Ema võttis poja palvet tõsiselt. Nooruke Marie Marguerite Gaudelet oli Eiffeli tarnija tütar ning osutus mehele füüsiliselt ja vaimselt nii lähedaseks, et 12 aastat vanem Gustave armus temasse tõepoolest. Peatselt paar abiellus ja naine sünnitas kümne aasta jooksul kolm tütart ning kaks poega. Lisaks pakkus Marie mehele kindlat tuge kodu hoidmisel ja laskis tal vabalt tegelda oma tööga.

«Sellised abielud õnnistavad taevast,» õhkasid sõbrad-sugulased perekondlikku idülli nähes. Kahjuks jagus õnnelikku abielu vaid 15 aastaks, sest 1877. aasta septembris suri Marie kopsupõletiku tüsistustesse.

Gustave elas armsama kaotust üle väga rängalt. Mees võttis vastu otsuse mitte kunagi enam abielluda ja pidas lubadust, kuigi vahel eksis tema käte vahele siiski mõni silmarõõm. Koduseinte vahel võttis perenaise kohustused üle vanim tütar Claire, kellest sai hiljem isa usaldusisik ja aastakümneteks erasekretär. Suurest kaotusvalust jagu saamiseks pühendus Gustave veelgi rohkem tööle ja tegutses Prantsusmaa kõrval kõikjal maailmas.

Kaitses lõpuni oma torni

Guy de Maupassant jäi elu lõpuni üheks tulihingelisemaks Eiffeli torni vastaseks ja pidas seda kodanliku vaimu monstrumiks. Samas käis kirjanik meelsasti n-ö monstrumi ühel korrusel asunud restoranis einestamas. Ise põhjendas seda sellega: «Mis teha, kui see on ainus koht Pariisis, kus seda jubedust pole näha.»

Oma raamatus «La vie errante» kirjutas Guy de Maupassant: «Lahkusin Pariisist ja isegi Prantsusmaalt, sest mul sai Eiffeli tornist kõrini. See pole ainult kõikjalt nähtav, vaid jõuab teieni igal sammul: see on valmistatud kõigist võimalikest materjalidest ja kummitab teid kõigist akendest, nagu painav, piinav õudusunenägu.»

Soovist oma loomingut kaitsta kirjutas Gustave ise kolmeköitelise teose, milles kirjeldas üksikasjalikult torni teadusliku ja tehnilise rakendamise võimalusi.
Gustave Eiffel suri 91aastaselt ja tema viimasel eluhetkel ümbritses teda 25 lapsest, lapselapsest ja lapselapselapsest koosnev perering.

31. märts maailma ajaloos

  • 1492 – Kastiilia kuninganna Isabel I käskis juutidel ja moslemitel ristiusk vastu võtta
  • 1909 – Hakati ehitama reisilaeva Titanic
  • 1918 – USAs mindi esimest korda üle suveajale
  • 1923 – USAs toimunud esimese tantsumaratoni võitjaks kuulutati Alma Cummings
  • 1923 – Benito Mussolini kehtestas Itaalias kaheksatunnise tööpäeva
  • 1954 – Nõukogude Liit avaldas soovi saada NATO liikmeks
  • 1999 – USAs esilinastus «Matrix», üks kuulsamaid ulmefilme

31. märtsil on sündinud

  • 1499 – paavst Pius IV
  • 1596 – Prantsuse filosoof ja matemaatik René Descartes
  • 1685 – Saksa helilooja Johann Sebastian Bach
  • 1732 – Austria helilooja Franz Joseph Haydn
  • 1934 – USA näitleja Richard Chamberlain
  • 1954 – Läti estraadilaulja ja näitleja Laima Vaikule
  • 1971 – Šoti näitleja Ewan McGregor
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?