Nunnaks saama pidanud Annely: nägin ühel ööl märgilist unenägu ja mõtlesin ümber

Silja Paavle, 24. märts 2021

Annely Neame tabab end vahel mõtlemast, milline oleks võinud olla tema elu kloostris, nunnana. Kuna nii ei läinud, mõtiskleb ta nüüd preestrina, kuidas eestlased võiksid tunda Jumala armastust.

Annely (50) eristub Eestis tegutsevatest vaimulikest oma haruldase kogemusega enese ja Jumala leidmise teel. Naine on ametis EELK konsistooriumis projektijuhina ja Tallinna Jaani koguduses abiõpetajana − koguduses, kus ta 33 aasta eest esialgu noortega tegutsedes kirikutööd alustas. Sinna tagasi jõudmine abiõpetajana on olnud ühest küljest põnev, kuid teisalt väga loomulik teekond läbi elu.

Kõik on usklikud

Kirik ja Jumal on kristlikus peres sirgunud naise ellu kuulunud läbi elu. Seda vaatamata tõsiasjale, et Annely kasvas ajal, mille kohta levib palju jutte, kuidas kirik oli keelatud ja usklikke ei sallitud. «Kui puudus ambitsioon töötada õpetajana või mõnel juhtival kohal, ei olnud usklik olemine probleem,» sõnab ta.

Liiati on tema sõnul kõik inimesed usklikud. «Usk on see, kuidas inimene maailma seletab ja kuidas ta maailma näeb. Uskuda võib ükspuha millesse, minu vanaema ja ema uskusid Jeesusesse,» räägib Annely. Nii oli tema jaoks loomulik igal pühapäeval sõita rongiga Tamsalust Tallinnasse pühapäevakooli ja jumalateenistusele.

Naine lausub, et vanaemaga sageli kirikus kaasas käinuna võib ta öelda, et on pühakodades üles kasvanud ja sestap kirikut ka ei pelga. «Muidugi on iga kirikuskäik ja sealne talitus eriline ning püha, kuid teisalt ka normaalne.»
Praegu, igapäevaselt kiriku heaks tööd tehes püüab ta mõista, kuidas inimesed usku mõtestavad. Ja on leidnud kahjatsedes, et kirikut peetakse millekski kaugeks, kuhu peab minema alles siis, kui elus läheb halvasti või kui patte on kogunenud hulgaliselt.

NUNNATEEKONNAL: Annely (mustas) oli veendunud, et tema kutsumus on nunnaelu. Pildil toimub tema vastuvõtmine novitsiaati Püha Andrease õdede juures. (erakogu)

Ihkas kasvada

«Kirik peaks olema nagu kodu, kuhu võib alati tagasi tulla. Seal võiks käia igal päeval, mitte vaid tähtpäevadel erilisi tseremooniaid läbi viimas,» arutleb ta. Annely võrdleb kirikut perekonnaga, kus võiksid olla vabad ja hoolivad suhted. «Mina isiklikult küll ei soovi, et minu kaks last minuga vaid tseremoonitsedes suhtleksid,» näitlikustab ta.

Et Annely jaoks oli kirik justkui teine kodu, oli üsna loomulik, et pärast gümnaasiumi lõpetamist asus ta haridust omandama usuteaduste instituuti. Aga seal sai iga päevaga üha enam selgeks, et selle kooli jaoks pole ta veel küps. «Siis ma ei tahtnud saada kirikuõpetajaks, tahtsin teha noortetööd. Ma ei sobinud kooli seltskonda, olin liiga noor, et arutleda ambitsioonidega vanemate meestega akadeemiliste maailmaasjade üle,» naeratab ta, et ihkas hoopis ise kasvada koos teiste noortega.

Nii ei mõelnud ta kaua, kui Jaani koguduse noortetöö eestvedajana avanes võimalus minna Prantsusmaale külastama Taizé vennaskonda. «Seal nähtu ja kogetu oli midagi müstilist,» meenutab Annely. Õitsvas eas naisele avaldas muljet, kuidas täiesti tavalised ja normaalsed inimesed allusid kohalikule kultuurile. Kuidas kogudus saab olla elu normaalsus ühes külas, ühes kogukonnas.

HINNALINE KOGEMUS: Kui Annely (vasakul) otsustas jääda Taizésse, avanesid tema seni peidus olnud anded. Pildil on ta kogukonna suures köögis meeskonnaga, kellega tehti iga päev süüa ligi 7000 inimesele. (erakogu)

Elumuutev küsimus

Pärast kahte nädalat Taizés Annely sinna tagasi minna ei plaaninud. Elu kulges aga omasoodu ja aasta pärast leidis naine end samas vabatahtlikuna tegutsemas. Siis tekkis tunne, et ei soovigi enam ära minna. «Tahtsin olla seal, kus mul on hea. Õnneks olin ostnud üheotsapileti, tagasilennu kuupäeva jätsin targu lahtiseks,» meenutab ta.

Annely mäletab, kuidas oli loomult hästi kinnine noor. Ohtralt haiget saanuna suutis ta avaneda vaid noorte keskel. Ja Taizés oli see võimalus – sinna kogunenud lahtise meelega rõõmsad noored suutsid üheskoos teha paljusid asju, mida kunagi varem polnud teinud.

Taizés on tavaks, et iga sinna läinud noor saab endale juhendajaks kohaliku vaimuliku. Kui õde Diane küsis Annelylt, kas ta on Jumalasse armunud, tõi sellele küsimusele vastamine tema ellu suure muutuse. Tema mõistis just siis, et ei tea vastust sellele küsimusele, kuid tahaks kogeda armastuslugu Jumalaga. «Ma mõistsin, et mul pole kaotada midagi, küll aga kogeda midagi väga suurt,» meenutab naine elu muutnud silmapilku.

Hullumeelne igatsus

Sel hetkel ei saanud alguse üksnes tema nunnateekond. Alates sellest viivust tundis end varem justkui kogu tegemistest eemalolevana tundnud naine, et on osa kõigist Taizésse saabunud noortest. Et nemad on justkui tema perekond, kes igatsevad Jumalat niisama hullumeelselt kui tema.

Pärast seda algas vaimse kasvamise kõrval ka tema kasvamine inimesena. Siis lõid õide ka anded, millest senini aimugi polnud. «Minust sai suure köögi kokk, kelle ülesandeks oli igal päeval valmistada süüa tuhandetele inimestele,» räägib ta.

Edasi järgnes nunnateekonnal kohustuslik postulantuur, mida Annely võrdleb suhtes tutvumise ja kohtingutel käimise ajaga. Kuni kaks aastat kestva katseaja käigus võib tüdrukuid ka ära saata või nad võivad ise ära minna.

Annely sõnul polnud poole aasta pikkune postulantuur keeruline, kuid oli täis raskeid hetki. Kõige keerulisem oli, kui mitu aastat kodust eemal elanud naine käis Eestis venna pulmas ning sealt tagasi Prantsusmaale saabudes hakkas tajuma koduigatsust.

MEESKOND: «Siin on Tallinna Jaani kiriku fantastiline meeskond, kellega koos mul on au teenida.» Pildil vasakult Annely Neame, Arne Hiob, Toomas Paul, Eve Kruus ja Jaan Tammsalu. (erakogu)

Märgiline unenägu

Annely otsustas aga valitud teekonda jätkata ja sisenes noviitsiperioodi ehk temast pidi saama nunn. Naine õppis süvendatult teoloogiat ja võttis osa kohaliku kommuuni tööst. Aga kripeldus kodumaa järele püsis ja üha enam tabas naine end mõtisklemas küsimuse üle, kas on õige jätkata nunnaks saamise teed.

Novitsiaadi keskpaigas tuli tal läbida kuu aja pikkune retriit ehk vaimulikud harjutused vaikuses. Selle viimasel ööl ärkas ta üles justkui elektrilöögi peale pärast unenägu, kus Jeesus küsis Peetruselt kala, aga Peetrus vastas, et vaatamata öö läbi tehtud tööle kala pole. «Piiblis on see kirjakoht olemas. Seal soovitab Jeesus minna jüngritel sügava koha peale ja visata seal võrgud sisse, mille tulemusena saavadki nad nii palju kala, et võrgud rebenevad,» kõneleb Annely. See unenägu oli tema sõnul märk, et peab Eestisse naasma. Juba paari päeva pärast jõudis ta tagasi koju.

Jätkab õpinguid

Naine asus esialgu elama Viljandisse, armus ja lõi pere ning käis abikaasaga kirikutööd tegemas ka Iirimaal ja Ameerikas. Vahepeal viis elu naise kirikust ka eemale, kuid siis meenus taas, et võrgud on vees ja nende täitmiseks on tarvis tööd teha.

Annely läks uuesti teoloogiat õppima ja omandama omal ajal pooleli jäänud usuteaduste instituudis lisaks bakalaureusekraadile ka magistri- ning doktorikraadi. Viimaseni on veel veidi minna. «Minu eesmärk ei olnud saada vaimulikuks, mina läksin otsima vastuseid oma küsimustele ja õppima mõistma inimesi,» tunnistab naine. Ometi läbis ta eelmisel aastal preestriordinatsiooni ja on täieõiguslik õpetaja.

Nüüd nuputab naine veel intensiivsemalt, mida teha, et kalaparvedest pungil võrke paati vinnata. «Et rahvahulgad, kes midagi usuvad, võiksid kogeda Jeesust,» selgitab ta. Sellele küsimusele vastuseni jõudmiseks on Annely mõtisklenud ka, miks kirikusse ei jõuta.

Müüvad müüdid

Oma osa selles on kindlasti hästi müüvatel ajaloomüütidel. Üks selline on väide, et ristiusk toodi meile tule ja mõõgaga. «See, et ristirüütlid tulid ja vägivaldselt eestlasi ristisid, on fakt. Aga samas leiab märke, et meie muinaskuningad võisid olla kristlased juba palju varem,» soovitab ta alati vaadata mündi mitut külge.

Läbi ajaloo näeb sedagi, kui ühtne on Eesti rahvas. Kui erinevad kirikud ja inimesed kirikus teeksid rohkem koostööd, oleks Annely arvates ka eestlastel rohkem võimalik Jumalat pühakojas kogeda.

Praegune üksi olemisele suunatud aeg on Annely meelest parim usuküsimuste üle mõtisklemiseks. «Neid küsimusi ei pea olema, aga kui on, siis julgustan võtma ühendust vaimulikega,» kostab ta. Naine ise igatseb väga aega, et saaks koguduseliikmetega taas ühiselt midagi teha.

Alla ei anna

Kuniks koroonapiirangud seda taas lubavad, nokitseb naine Viimsi poolsaarel asuvas kodus joonistada, luuletusi kirjutada või puutööd teha. Tema viimatine mahukaim projekt on suuresti taaskasutatud materjalist kasvuhoone ehitamine. «Puutöö on mu suur kirg. See on lihtne ja piiritletud ning enamasti on selles ka vastused olemas erinevalt minu töös vaimulikuna,» naeratab naine.

Alla ta kindlasti ei anna ja jätkab teekonda vaimulikuna lootuses, et peagi on käes aeg, kui võrgud on kalu ehk kirikud inimestest täidetud rõõmu täis. Ta täpsustab, et ei arva siiski, et inimesed peaksid Jumalat kogema ainult kirikus. «Kirik on Jumala tööriist ja meie peame seal tegutsema ning elama nii, et inimhulgad Jeesuse ära tunnevad. See toob neile (elu)rõõmu.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?