Uue krimisarja peaosaline Elina Masing nooruspõlvest: koolis olin väga tubli, aga väljaspool punkar

Helle Rudi, 24. märts 2021

«Ma pole näitlemist õppinud, aga kui mulle usaldatakse roll, tahan seda tööd teha,» ütleb värske kodumaise krimisarja «Vaga vesi» üks peaosaline Elina Masing.

Alles hiljuti võttis Elina (23) koos sõbraga ette suure maratoni – istus maha ja vaatas kõik «Vaga vee» osad jutti ära. Kui mõni näitleja väldib võimalusel enda hilisemat vaatamist ekraanilt, siis temal sellega probleemi pole tekkinud. «Mul seda ei ole, et appi, tegin nii halvasti või appi, ma olen nii kole. Minu jaoks oli hoopis olulisem, et sain selles projektis osaleda,» jäi ta tulemusega igati rahule.

Krimisarjas kehastub neiu keskkooliõpilaseks Marianneks, kes kolib koos õpetajast ema Mariaga (Anna Sergejeva) Ida-Virumaale. Elukoht pole ainus uus asi tüdruku elus. Ema uus elukaaslane on kohaliku kooli direktor Riho (Veikko Täär), kellel on umbes sama vana poeg Joonas (Miika Pihlak). Käärima hakkab nii kodu, kooli kui ka suhetega, mis jäävad väljapoole mõlemaid maju.

«Sarjas toimub palju, sest kõik pandi kokku: enesetapp, kiusamine, kuritegevus, väljapressimine ja veel palju muud. Ei teagi, kas ise oleksin vaatajana kõigest aru saanud,» arutleb näitleja. Fakt on, et teleka ees magada ei või, sest muidu jääb mõni oluline detail kahe silma vahele.

NAGU PERE: Ehkki Elina pole päevagi näitlemist õppinud, ei tekitanud kaamera talle võõristust. «Tundsin ennast võrdsena. Mitte et olen proff, vaid teeme ühist asja.»

Varvaskingad ja moodne tants

Elinal on kaasaegse tantsija haridus ja kohe varsti saab temast ka pedagoog-koreograaf. Esimene diplom on pärit Tallinna balletikoolist, teise saab varsti Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast.

Ajale tagasi vaadates leiab neiu, et varvaskingadel tantsimine on maalitud liiga muinasjutuliseks. «Kindlasti leidub neid, kes esimest korda varvaskingadel tantsides eufooriasse satuvad. Mina aga ei saanud üldse aru, kuidas need jalga hoiavad ja miks see nii raske on,» meenub talle pigem valu. Varvaskingadel olles tulevad veel tugevamalt esile balleti jaoks olulised märksõnad: tasakaal, kehahoiak ja see, kuidas astud. Elina tahtis rohkem niisama tantsimist nautida.

Viljandis on neiu õppinud lavastamise ja esinemise mitmekülgsust, mitte nii väga tehnikat. Naljaga pooleks, aga vatti on saanud hoopis teistsugused lihased – seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tulevikuplaanidesse kuulub aga tegelemine etenduskunstidega selle kõige laiemas tähenduses ja praegu veab Elina oma muusikaprojekti «Valge Tüdruk». Lisaks näeb teda Rene Köstri alternatiivmuusikalis ja moodsa tantsu lavastuses «veenus.me».

Pigem kolm kui tuhat

Telesarjas osalemine varasema näitlemise kogemuseta oli Elina jaoks kindlasti üks võimalusi ennast proovile panna.

Casting’ust kuulis neiu tuttavate käest – režissöör Hindrek Maasik otsis tüdrukut, kes näeks välja 17aastane ja räägiks soravalt nii eesti kui ka vene keeles. Ja ehkki Elina oli varem mõnel väiksemal casting’ul isegi käinud, võib seda lugeda esimeseks. «Proovisin kunagi «Prooviabielu» saatesse,» mainib ta vaikselt. Ta sai siiski ruttu aru, et see pole see teleprojekt, millega ennast siduda tahab. «Plaanisin sinna minna oma agendaga ja oli oma sõnum, millele tahtsin tähelepanu tõmmata. Rääkisin sellest ideest ühe õpetajaga, kellel oli teistsugune lähenemine. Tema soovitus kõlas: targem on asja teha kolmele inimesele, kes oskavad tõeliselt tehtut hinnata ja väärtustada, kui seda, et hiljem peab tuhandele tõestama, et käisid seal kogemishuvist,» jagab ta väärt nõuannet.

KRIMI MIS KRIMI: Kaheksaosaline krimidraama rullub lahti Ida-Virumaal ja puudutab nii küberkiusamist kui ka keerulisi peresuhteid. Esiplaanil on isa rollis olev Veikko Täär.

Kahes keeles

Seda enam on neiu uhke, et «Vaga vesi» räägib teemadest, mis sageli varju jäävad. Näiteks peatutakse sarjas meeste ja naiste palgalõhel. «Enamik meeskonnast olid bilingvaalid ja tore oli kohata teisi kakskeelseid,» leiab ta veel kiiduväärt külgi. Kui Elina suudab mängleva kergusega eesti ja vene keeles rääkimist vahetada, pidi Miika ehk kasuvend Joonas teksti õppimisele metoodilisemalt lähenema. «Aitasin tal mõnikord venekeelse häälduse üles kirjutada, lisaks saatsin talle häälsõnumi, kus olin teksti sisse rääkinud. Miikal oligi kohati tööd topelt, sest vene keelt ta ei räägi ja pidi lisaks enda lausetele ära õppima ka teiste teksti, et õigel ajal reageerida,» räägib Elina.

Üks esimesi filmitud stseene kajastas tulist vaidlust Marianne ja Joonase tüdruksõbra Julia (Karina Andrejeva) vahel. «Miika istus autoroolis ja sõitsime arvestatava kiirusega mööda maanteed, kaamera kleebiti kapotile. Kindlaks oli määratud, mis kohast alates hakkame vaidlema, et tekst õiges kohas ära lõppeks,» avanevad veidi telgitagused. «Kui meil jutt otsa sai, käskis režissöör edasi möliseda ja me ei hoidnud ennast tagasi,» meenutab näitleja. Veel enne autosse istumist rääkisid naised omavahel väga sõbralikult, kuid hiljem improviseerides solvangutega enam tagasi ei hoitud – torked muutusid teravaks. Keegi rollis öeldut hinge ei võtnud ja endast sai välja anda maksimumi. «Õnneks on see stseen kokku lõigatud väga stsenaariumipõhiselt,» muigab Elina, et võib-olla ongi nii parem.

VEEL ÄGEDAID NOORI: Teledebüüdi teeb Elina kõrval koolivend Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast, Marianne kasuvenda Joonast kehastab teatrikunsti 13. lennu tudeng Miika Pihlak.

Otse ja keerutamata

Sarjas tõmbab mässumeelne Marianne osa sekeldustest endale ise kaela ja mingil määral on selline vastuhakk Elinale enda teismeeast tuttav. Tema ise jõlkus umbes 15aastaselt kuskil Kopli trepikojas, kus midagi tarka ei tehtud. Lühidalt öeldes – räpiti ja joodi džinni. «Mul läkski nii, et koolis olin väga tubli, aga väljaspool olin punkar,» muigab ta. Tagasi vaadates leiab neiu, et päris palju oli sellises käitumises näitemängu. Kapist valitud riided muutusid nagu kostüümiks, et roll endale usutavam tunduks. Laamendati, kuna see oli osa gangsteri stereotüübist. Ühel hetkel jäi selline sõpruskond kitsaks. «Ei jaksanud enam nende poiste kõrval selline nunnu tüdruk olla. Tahtsin näha, mis maailmal veel pakkuda on,» ütleb ta.

Inspiratsiooniks oli ema, kes uskus alati, et tütar on rohkemaks võimeline, kui ise arvab. Elina on alati ausalt rääkinud sellest, mis tema elus toimub. Kuigi arvamus ei pruugi kattuda, pole ema kunagi hinnanguline. «Muidugi, kui on vaja, siis on ta ikkagi lapsevanem ja tõmbab Maa peale tagasi. Ma pole siiani suutnud hoomata, kuidas see töötab,» naerab Elina. Sarja vaadates tuligi emal-tütrel omavahel jutuks, kui oluline on muredest ja probleemidest rääkida otse, mitte keerutades. Või veel halvem neid varjata. «Väga kahju, kui vanemad on kuulamiseks ja mõistmiseks suletud. Nii kaob noortel soov jagada enda elus toimuvat, sest see tundub mõttetu. Seda see kindlasti ei ole.»

«Vaga vesi» on vaadatav ERRi tasuta veebikanalis Jupiter.err.ee.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?