Humorist Raimo Aas: parodeerimise peale solvumine tähendab, et sa ei olegi keegi

Verni Leivak, 24. märts 2021

«Ikka ja jälle meenub mulle Lya Laatsi ütlemine, et lavalt tuleb õigel ajal lahkuda. Või siis Vene helilooja Utjossovi sõnad, et parem lahkuda 15 minutit varem, kui viis minutit hiljaks jääda,» lausub humorist Raimo Aas.

Arvestades praegust pandeemiat, pole Raimo (67) tegelikult lavaelust kuigi kaua eemal olnud. Viimati astus mees Tartu maakonna eakate peol rahva ees üles ja luges omakirjutatud naljalugusid ette mullu jaanuaris.

«Mul pole «käigukast» enam suurem asi ja ega ma tahagi väga esinemas käia,» viitab ta aastatega süvenenud lonkamisele. «Lastele esinemise lõpetasin juba ammu – haiget liikumist pole neil ju meeldiv vaadata. Ent pea poolest pole ma veel nagu poksija Anton Raadik, kes ootas Ameerika hooldekodus matši maailmameistri tiitlile, hommikumantel seljas ja käed sidemetes. Ma ei oota kodus esinemiskutset, esinemisriided seljas. Olen tagasi tõmbunud ja elan nendel loorberitel, mis omal ajal teenitud.»

Raimol on siiralt kahju artistidest, kes praegu möllava viiruse tõttu kodus istuma peavad. Teisalt selekteerib pealesunnitud pikk paus koomiku sõnul välja tõelised meistrid, kes oma asja edasi ajada tahavad. Kes aga meelelahutust põhitegevuseks ei pea, löövad kindlasti muudes valdkondades läbi.

Käsi huumoripulsil

Eesti naljategemise pulsil hoiab Raimo endiselt kätt. «Kui olin noorem, oli ka lumi valgem ja rohi rohelisem. Aga neil noortel tegijatel pole häda midagi, sest kui võtta aluseks telekas olnud maskidega laulmine, siis näitas see, et meil on ikka kuratlikult andekaid inimesi,» võib vist vanameistri jutust ka väikest irooniat välja lugeda.

Raimo meelest ei saa siiski telesaadete põhjal naljade mõjuvust hinnata. Vanasti oli naljategemise õnnestumise lakmuseks laatade, süldipidude ja muude ürituste läbiviimine, kus tegijad publikuga näost näkku kohtusid ning said pärast etteastet küsimustelegi vastata. Tänapäeval on Raimoni jõudnud palju nurinat, et pealinnast kalli raha eest tellitud «justkui» tippesinejad piinliku isetegevusega tegelevad.

Sama käib nn püstijalakoomikute kohta, kes on oma tiitli inglise keelest tõlkinud, kuid tegelikult humoorikat lavakõne esitada püüavad. Täpselt sama moodi nagu nende vanemad estraadikunstnikest kolleegid viiskümmend ja enamgi aastat tagasi. Eino Baskini, Ervin Abeli, Lya Laatsi, Luule Komissarovi või Sulev Nõmmiku tasemega ei konkureeri neist tegelikult ju keegi.

«Vaja on elukogemust, suurt lugemust ja oma maailmanägemist. Võid olla nii töökas kui tahes, aga üks protsent annet peab sul olema. Lisaks peab sõnaga tegeleval inimesel olema improvisatsioonivõime, aga improviseerida, nagu ütles Peeter Saul, võid ainult siis, kui oled läbiva teemaga kursis. Mölapidamatus, kui sul teadmised taga, nii väga ei häirigi, aga rääkides kõike, mida sülg suhu toob, võib see kuulajaid pisut häirima hakata.»

KULDSED ÕPETUSSÕNAD: «Kui olin väike poiss, elas meie maja vastas üks Eesti esimesi kloune Harald Saarens. Ta rääkis mulle klounitöö alustest ja selle põhimõtteks on: sinu enda kuju on see, mida publik saab välja naerda ja hukka mõista. Publik pole ju selleks saali kutsutud, et nüüd kuulake ja vaadake, kui tark, ilus, hea, karvane ja pehme ma olen. Ka mina olen sellest põhimõttest alati lähtunud.» (Martin Ahven)

Solvumine on liiast

Viimastel nädalatel meedias palju kõneainet pakkunud parodeerimisega seotud probleemid, eeskätt parodeeritavate lumehelbelik tundlikkus ja oskamatus end kriitiliselt kõrvalt vaadata, ei ole jätnud ükskõikseks ka Raimot.

«Parodeerida saab ainult seda, mis on hea. Selle peale solvumine tähendab aga, et sa ei olegi keegi. Oled veel solvunudki selle peale, et sa keegi ei ole,» arutleb Raimo. «Minu põlvkonna suured parodeerijad olid Lembit Sibul, Paul Poom, Ants Matiisen, Ülo Lodesson ja Heino Seljamaa ning ega need toonased kõrge tasemega jäljendajad solvujatesse hästi suhtunud. Mäletan, kui Sulev Nõmmik televisioonis ütles, et näe, teevad siin mind järele. Aga Sibula Lemps tegi seda väga hästi ja eks see ole ka jama, kui sind võetakse parodeerituna vastu paremini kui sind ennast.»

Mees kahetseb, et paroodiate tegemist või estraadil esinemist kasvõi mõnes töötoas ei õpetata. Režissööri kõrgharidusega Raimo, keda Lätist saadud keelu tõttu (nõukogudevastase sõnavõtu eest ansambli Polyphon konferansjeena – V. L.) kümme aastat televisiooni esinema ei lastud, peab oma peamisteks õpetajateks just Abelit, Nõmmikut, Komissarovit ja Ines Aru, kelle tööd nii laval kui ka lava taga ikka ja jälle imetletud sai. Kontserte kokku lugedes tuli aastas ikka pool tuhat esinemist täis: «On, mida järele teha!»

Eluaegne esinemiskeeld

Muide, üks mitmest esinemiskeelust peaks Raimol siiani kestma, sest keelud küll anti, kuid ametlikku esinemisluba tal polnudki. Mees võtab mõttes siiani mütsi maha ansambli Vitamiin juhi Jüri Miti ees, kes filharmoonias teatas, et nemad Aasata lavale ei lähe.

Just siis esinemisloa puudumine välja tuligi, mille eest kultuuriministeeriumi vastutav töötaja selle eest oma parteikaardile ka lohaka töösse suhtumise eest hoiatuse sai.

«Ta väänas mulle siis eluaegse esinemiskeelu – see tähendas tegelikult ringkirja kõikidele kultuuriasutustele, et Raimo Aasa, Peeter Volkonski ja Joel Steinfeldti teeneid mitte kasutada,» täpsustab sõnakunstnik. Saanud õiguse esineda vaid Keila kultuurimaja näiteringi koosseisus, jäi ta siiski Viljandis kultuuriminister Johannes Lotile vahele. «Aga see oli ju Keila näiteringi etendus, milles vaid mina mängin,» vabandas Raimo end välja.

Päästis osa arhiivist

Kuna mehel on liikuda raske ja lisandunud on tasakaalu tunnetamisega seotud probleemid, sisustab Raimo päevi lugemise-kirjutamisega. Humoreske tuleb endiselt nagu küllusesarvest ja neid on jagunud ka mitmesse avaldatud raamatusse. Nalju on lausa nõnda palju kogunenud, et vähemalt kümme aastat võiks iga päev midagi avaldada.

«Nõmme raadios on igal laupäeval kell 11.15 minu saade «Aasa pada». Minu asju näidatakse vahel ka Alo televisiooni kanalil,» loetleb Raimo. «Lisaks tegelen «Aasa nitševoode» Facebooki leheküljega. Tahaksin neid nalju avaldada nii palju, kui annab, enne kui need pärast mu surma ära visatakse.»
Kui Eesti Raadiost meelelahutustoimetus koondati, vedelesid seal lademetes Valdo Pandi saadete stsenaariumid ja Sulev Nõmmiku memuaarid. Kui Raimo küsis, kas need peaks ehk raadio arhiivi viima, vastatud talle, et nendega pole paraku midagi peale hakata. Lähevad prügimäele. Nii viiski ta need koju – kui majaehitus veel pooleli oli, sai neid auto puudumisel garaažis hoida.

«Olen seda arhiivi jõudumööda läbi töötanud. Tänu sellele sai ka Sulev Nõmmiku elulooraamat trükitud, et mul oli tema kirjutatud mustand olemas ja sain selle tema tütrele anda,» avaldab Raimo.

KOOS SIBULA LEMPSIGA: «Minu põlvkonna üheks suureks parodeerijaks oli Lembit Sibul,» tunnistab Raimo (paremal). Kaks kanget humoristi on fotole püütud 1985. aastal Kalamaja kalapäeval. (Raimo Aasa erakogu)

Tarkus tuleb aastatega

«Elada tuleb üks päev korraga,» ütleb ta. Mis teha, et tuttavate ja sõprade ring aastatega üha kitsamaks jääb. «Niikaua aga, kui saab kellegi käest kinni hoida, tuleb asja ajada,» säilib positiivne noot.

Abikaasa Tamara on siiani õpetaja. «Tema on see tugisammas, millel meie haridusreform püsti seisab,» sõnab mees muiates. Poeg Martin on turvamees ning Karl tegeleb õhu- ja veepumpade turustamisega.

«Eks olen nüüd ka mõelnud, et poegade kasvatamisel pingutasin natuke üle. Nõudsin ja tahtsin ehk liiga palju. Et nad oleksid varem karjajuhiks hakanud, kuid sellega vähendasin nende lapse- ja nooruspõlve tahtmisi. Isa ülesanne on panna pojad õige otsa peale, mitte nõuda tulemusi ja seda, et pead minust parem olema.»

Sedagi, kui tähtis on abikaasa, mõistis Raimo alles aastatega. «See pole enam ainult armastus, vaid tunne, et küll on hea, et su kõrval seisab niisugune inimene, kes kunagi pole alt ära hüpanud. Ega ma ju isegi kõige parem ja kõige kirkam kriit ole olnud, ikka oma veidruste ja miinustega. Kuid nii pojad kui ka abikaasa on mind ära kannatanud ja nüüd elan selle nimel, et Karli pojal Arturil kõik elus hästi läheks. Et ta kohtuks ainult heade inimestega ja et neid oleks rohkem kui vanaisa,» soovib ta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?