70aastane Rene Kari vormib oma kehast antiikskulptuuri: loodan jõuda elu parimasse vormi kolme aasta pärast

Helina Piip, 24. märts 2021

Rene Kari on kunstnik, kes on vorminud aastakümneid oma keha antiikskulptuuriks. Ta näeb enda sõnul 70aastasena parem välja kui kolmekümneselt. Mees tahab olla julgustavaks eeskujuks teistelegi: «Soovin ju, et kõik kehad oleksid kaunid.»

Kui Rene (70) oli teismeline, jooksis kinos film «Heraklese vägiteod», peaosas Steve Reeves. «Nägin esimest korda sellist kuju – tundus uskumatu, et keegi võib niisugune välja näha!» meenutab kunstnik atleetlikku näitlejat.
Kuigi selline väljanägemine sünnitas aukartust ja vaimustust, siis endale Rene suuri lihaseid ei soovinud. «Minu nägemuses väljendub ilu täiuslikkus saledas, mitte massiivses muskulaarsuses.» Tema ideaaliks on Achilleus, mitte Herakles.

«Füüsiline väljanägemine on minu jaoks alati tähtis olnud. Olen ilu kummardaja. Ja kuigi saatuse tahtel on mu enda vormitavaks objektiks mehe keha, on minu silmis ilu täiuslikkus naiselikes kehavormides. Neid kauneid kehakumerusi jäljendan ka oma maalides,» selgitab Rene. «Juba poisina sain aru, et kui soovin nautida õrnema soo ilu, ei tohi ma ise kole olla. Siit tuligi teadmine, et enda eest on vaja hoolt kanda.»

1974. aastal sõlmis ta kihlveo, et vormib oma keha antiikskulptuuri sarnaseks, saavutades vormi tipptaseme 57. eluaastaks. Motoks sai «igal aastal parem väljanägemine». Praegugi tunneb mees, et ikka veel on võimalik keha paremaks muuta, ja usub, et jõuab elu parimasse vormi ehk 73aastasena. «Mul on lausa sportlik huvi välja selgitada, kui kaua on see «igal aastal parem väljanägemine» veel võimalik. Kui kaua võib veel kesta, et näed vanuses 70+ parem välja kui siis, kui olid 40 või 50 aastat noorem.»

70AASTANE RENE KARI: Kunstnik ja kunstiteos ühes kehas. Mehe enda määratluse kohaselt sünnib keha kui kunstiteos vaid kauni keha, veatu ihu ning õige jume koosmõjus. «Just sel kolmainsusel põhinev mulje on aluseks igakülgselt esteetilisele väljanägemisele,» ütleb ta. (Erakogu)

Pingutus neli korda nädalas

Kui noorena oli kergem end vormida, siis aastate lisandudes tuleb Rene sõnul rohkem vaeva näha. «Ega minu vanuses lihaseid kasvatada õnnestukski. Nüüd tuleb hoolitseda selle eest, mis on varem valmis tehtud. Selle säilitamine ühes nüansside viimistlemisega nõuab suurt tööd.»

Praegu, mil spordisaalid on kinni, saab ta ka kodus trenni teha. Õigupoolest ongi mees suurema osa elust just nii treeninud. Kodus on tal hantlid ja kang. «Jõusaalis hakkasin käima alles siis, kui sain 61.» Üksi elades tunneb Rene koroona ajal siiski puudust treeningsaalis tuttavaks saanud nägudest.

Ta on kuulnud, et räägitakse trennisõltuvusest. «Seda ei kujuta ma ette!» imestab kunstnik. «Tegelikult on ju tegemist enesepiinamisega. Pigem mõistan hästi just neid, kes ütlevad, et ei suuda, ei saa hakkama ja löövad käega. Treenimine ongi tüütu tegevus, aga see tuleb muuta harjumuseks nagu hammaste pesemine. Sa lihtsalt teed, sest tead, et sul on eesmärk.»
Kas provokatsioon?

Nii nagu kaugel 1974. aastal Rene endale moto võttis, nii on ta selle nimel ka elanud. Kogu ettevõtmine on kujunenud maalimise kõrval loomeprotsessiks. See tähendab, et treenimine ei ole tema jaoks sportimine, vaid kunstiprojekt. «Minu eesmärk ei olnud sportlik saavutus, vaid esteetiline välimus. Ma ei ole bodybuilder, kes «ehitab» keha, vaid kunstnik, kes kujundab keha, sooviga vormida sellest antiikseid iluideaale jäljendav kunstiteos,» selgitab mees.
Iga aasta augustis laseb ta teha endast fotod, mida eksponeerib ka näitusesaalides. «Sisuliselt seisnebki mu kunstiprojekt pidevas ettevalmistumises iga-aastaseks fotosessiooniks. Kui suve lõpus saan soovitud foto kätte, siis asungi uuele ringile, valmistudes järgmise aasta pildi saamiseks.»

Nii on see olnud alates aastast 2004, mil fotod olid esimest korda väljas näitusel «Miami Beach». «Sellest ajast peale olen igal aastal jäädvustanud fotodele hetkeseisu keha arengus, kinnitamaks, et projekti juhtmõte on jätkuvalt töös ja «skulptuuri» viimistlemine jätkub.»

Nüüd, seitsmekümneselt kinnitab ta, et tänu nii pikale pühendumisele on keha paremas vormis kui iial varem. «See on fakt,» nendib Rene. Ent täpsustab: «Aeg-ajalt tõesti tundub, et mõtlen, nagu oleksin igavene. Sest kui iga aastaga näed parem välja, siis võiks järeldada, et iga aastaga näed ka noorem välja ... Ma ei ole siiski umbluu-mõtleja ega lameda maa uskuja. Kuid elada saja-aastaseks, nii et näed välja nagu saja-aastane – see ei ole minu jaoks,» raputab kunstnik pead.

ENESEGA RAHUL: Ka sel fotol on Rene 70aastane ja kunstniku sõnul näeb ta käsi siin parem välja kui eales varem. «Ega minu vanuses enam lihaseid kasvatada õnnestu, nüüd tuleb hoolitseda selle eest, mis on varem valmis tehtud.» (Erakogu)

«Ma ei aja taga noorust, lihtsalt soovin ka tulevikus rannas käia. Ma ju märkan, kuidas inimeste pilk minul peatub, naeratatakse, astutakse ligi, et öelda komplimente. Aga kui äkki venitangi välja saja-aastaseks … Just seepärast tulebki trenni teha, end vormis hoida ... et ka saja-aastaselt rannas käia.»
Samuti pole ta eesmärk olla kellestki n-ö kenam. «Soovin ju, et kõik kehad oleksid kaunid,» ütleb Rene, kes teab, et on eeskujuks paljudele. «Kõik võiksid paremad välja näha, soovitan kõigil pingutada. Sest kui end käest lasta, võib pilt tulevikus ikka väga hull olla.»

Paraku mõjub kehale pühendumine ja fotode eksponeerimine mõnele ka ärritavalt. «Kui mõni kolmekümnene, kes pole viitsinud endaga tegeleda, näeb, et seitsmekümnene on temast võrratult paremas vormis, siis loomulikult võib see ärritada. Nad võtavad mu fotosid provokatsioonina,» on kunstnik kogenud. «Kuid seda see ju ongi! Provotseerin, ärritan – selleks, et äratada! Ehk nii saavad nemadki inspiratsiooni, et trenni teha.»

Unistades kaaslasest

Rene jaoks tähendab kaunis väljanägemine lisaks heale figuurile «ka head jumet ehk korralikku päevitust. Oluline on veel naha kvaliteet. Alustan päevitamist märtsis-aprillis, siis, kui sooja on järjepidevalt kuus kraadi.»
Kui muidu on ta pigem ööinimene, siis suvel, rannahooajal ärkab varem, et päeva kasutada. Kuumal liival lesimise asemel Rene pigem jalutaks, ent üksi on ebamugav. «Uudistajate pilkude all ei tunne ma end mugavalt. Kindlasti oleks kellegi teisega koos toredam – siis pühendud talle, ajad juttu ega pane teiste rannaliste reageeringuid tähele,» räägib mees.

Kui Rene abielu seitseteist aastat tagasi lõppes, pani ta end kirja kaaslase otsimise saitidele, kus kuulutas: «Ole 30 või 50 või 70, peaasi, et kui me koos rannas jalutame, võiksin siis sinu välimuse üle uhkust tunda.»

«Leian, et minu ootus võiks olla mõistetav ja andestatav – kui mina olen enda kallal vaeva näinud, võiks ka temake olla oma välimuse eest hoolitsev,» ütleb Rene.

Temasuguse mehe kõrval tunneb end hästi vist vaid väga sportlik ja ideaalfiguuriga naine? Rene jääb mõtlikuks. «Ma tõesti ei usu, et ma täitsa paksukesse ära armuksin, samas aga öeldakse ju, et tunded on üks keeruline värk ...» jätab kunstnik otsad lahti. Ta kinnitab, et ka oma sõprade ja tuttavate puhul ei mõtle ta, kuidas keegi välja näeb. «Igaühel on õigus olla niisugune, nagu ta on. Mõnele sobibki olla tüse.»

«Söön vähe.»

Lisaks treeningule on Renel ka söömine kontrolli all. «Söön viis korda päevas, portsjonid on väikesed.» Laupäeviti on tal turupäev, kui ostab valmis kogu nädala singi, juustu ja kala.

«Olen rohkem võileivainimene. Hommikul läheb leiva peale sink, mis on poole paksem kui leib ise, võid ma ei tarvita. Lõunaks soojendan näiteks risotot või suitsutatud lõhekala.»

Mis on see, mida Rene kõige rohkem kardab – kas kortse? «Vananemise pärast ma ei muretse, pigem naudin ja olen uhke oma vanuse üle,» ütleb ta hoopis. «Miks ma ei peakski oma praegust vanust nautima, kui tean, et näen täna parem välja kui 30aastaselt? Kortsudega on aga nii, et kui mõnel on need näol väga kaunid, voolavad ja ilusate kumerustega, siis minu kurrud ei ole seda tüüpi. Aga ma ei põe ... Kui kortsuvõrgustik hakkas kehal tekkima, läksingi kodus treenimise asemel jõusaali. Lootsin, et ehk saan intensiivsema treeninguga veidi lihast kasvatades nahka taas siledaks venitada.»

MUUTUMINE: Kunstniku viimane näitus 2020. aasta oktoobris-novembris Vabaduse galeriis kandis pealkirja «RENE KARI, 7 × 10» ja alapealkirja «I’m 70, I like it» («Ma olen 70 ja see meeldib mulle»). (Erakogu)

Iga päev ei maali

Et välimus jääb kohe silma, ongi Rene kuulnud rohkem komplimente oma toonuses keha aadressil kui tunnustust maalikunstile. «Loomulikult – meediale on see kehavärk märksa seksikam teema kui mingi maalikunst. Et minu kehaprojektist on viimasel ajal rohkem juttu olnud, siis ka tuntakse mind nüüd rohkem kui kehakunstnikku. Minu maale teab paremini vanem generatsioon, eriti ka seetõttu, et olen viimasel ajal vähem näitustel esinenud,» räägib kunstnik.

Harry Liivrand on öelnud Rene Kari maalide kohta, et need on erootilised maastikud ja see on ka kunstniku enda jaoks kõige täpsem määratlus. «Mu maalidel on äratuntavaid vorme, mis asetatud õhkkonda, kus tekib sürreaalne nägemus. Loon meeleolu abstraktsete kujunditega. Minu varasemates maalides oli rohkem kosmilist elementi, ulmelisust. Alates 1990ndate algusest hakkas asi erootiliseks minema. Joone graatsiline kulgemine, naiselike kumeruste ilu – seal on vihjeid ja aimamisi, segu erootikast ja ulmest,» räägib Rene.

Maale valmib tal suhteliselt vähe. «Ma ei ole see tüüp, kel peaks iga päev pintsel käes olema.»

Õnnelikud hetked

Kui küsida Renelt, millal on ta olnud kõige õnnelikum, teab mees kohe: «Tõenäoliselt on suurele osale Eesti inimestest olnud elu kõige õnnelikumaks ajaks laulva revolutsiooni aastad. Nii ka mulle. Eriti 1988. aasta sündmused.» Ent õnnelikke hetki on mõistagi palju. «Need on seotud pere, näitustega. Kindlasti isaks, vanaisaks saamine. Ka hetked oma enda lapsepõlvest, noorusajast. On, mida meenutada. Ja loomulikult – kogetud intiimsed erootilised elamused!»

Unistustest rääkimine tekitab Renes pisut nõutust, sest pigem on tal eesmärgid ja sihid. «Jätkan kehaprojektiga, eks siis paistab, kuhu see välja jõuab.»
«Ja olgu see siis unistus või lootus, aga oleks ju tõesti tore, kui keegi neist kaunitest astub ligi ja kinnitab, et just tema ongi see, keda vajan, keda olen oodanud ... Või et kunagi tuleb loto jackpot niikuinii,» naerab kunstnik.

Isamaalised teod

Rene Kari sai 2018. aastal Valgetähe neljanda klassi ordeni teenete eest Eesti Vabariigile ning kunstnik avab tagamaid: ta oli esimene, kes tõi imetlemiseks nähtavale sinimustvalge, eksponeerides kolme lipu maali 1988. aasta 2. märtsil oma isikunäitusel Draakoni galeriis, st otse KGB peahoone vastas poolteist kuud enne Tartu muinsuskaitse päevi, mil toodi lipp välja kolme eraldi kangana.
«Olin ka esimene Eestis, kes avalikult tuhandepealise auditooriumi ees esinedes kutsus üles taastama Eesti Vabariiki – Eesti I sõltumatul noortefoorumil 1988. aasta 4. juunil.»

Samuti on Rene Kari Eesti trikoloori värvietaloni autor. «Lipu tänapäevane sinine toon (Eesti lipu seadusega määratletud Pantone 285C) on minult. Varasem, too esialgne sinine oli nn rukkilille sinine.»

Vaade Rene Kari näitusele 1988. aasta märtsis, seintel sinimustavalged maalid. (Erakogu)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?