Muusikaõpetajana töötav Airi Allvee: maal elamises on isegi patriotismi, pealegi elavad maal ülikihvtid inimesed

Verni Leivak, 13. jaanuar 2021

«Oled esimene inimene, kes ei küsi minult, kuhu sa oled kadunud?» lausub Airi Allvee üllatunult. Lauljanna elab Pärnumaal ja peab muusikaõpetaja ametit. Kollektiive, millega ta esinemas käib, on koguni üheksa.

Millegipärast on aga tõesti Eestis nii, et kui sind pole näha olnud näo- või maskisaates, siis sind justkui polekski olemas.

«Juba kümme aastat tagasi küsis üks kontserdikorraldaja, et ma ei tea sinu tegemistest midagi. Mõtlesin siis omaette, et huvitav, kas ta guugeldada ei oska. Aga jah, isegi Tõnu Õnnepalu on öelnud, et inimeste mälupiiriks on umbes aasta. Kõik see, mis on varem olnud, justkui haihtub mälust,» arutleb Airi (48). Tema tõus püünele sai teoks 30 aastat tagasi prestiižse telekonkursi «Kaks takti ette» võitmisega.

ÕIGUSTAB KOMPLIMENTI: Kui õpilased koolis Airile ütlesid, et ta nagu kuueaastane on, tundis õpetaja selle üle ainult heameelt. (Martin Ahven)

Ka maal on elu
«Mida kõike olen ma selle aja jooksul teinud! Aga jah, mõnele võib tunduda, et need on n-ö nurgatagused üritused. See ei tähenda aga, et seal inimesi pole,» tõdeb ta. Mõni rahvamajakontsert on kestnud lausa neli ja pool tundi jutti. Kui arvestada, et mullu veebruaris peetud oma sünnipäevakontserdil lõi lisaks lauljannale erinevates kooslustes kaasa peaaegu sada pillimeest, võib tegelikult ette kujutada, milline haare neil «nurgatagustel» üritustel tegelikult on. Ainuüksi Saku Mandoliinidel on kümneid liikmeid, rääkimata pasunakooridest või muudest bändidest.

Tänavu jääb veebruari algusse kavandatud etteastumine koroona tõttu ära, aga päris igal aastal ta oma sünnipäeva suure kontserdiga ei tähistagi. Kui saab, tullakse tuleval aastal esimese juubeli pidamiseks kokku.

Raha tuleb ja läheb
Kuigi linnas oleks ehk laulmiseks võimalusi rohkem, ei taha Airi sinna kolida. Mis sellest, et vahepeal töötas naine kolm kuud koguni kodukoha Suurejõe rahvamaja ahjukütjana.

«Ma ei häbene seda absoluutselt. Äge kogemus ja toona polnud mul üldse mingit muud sissetulekut. Mulle see töö nii meeldis, pealegi on sealsed ahjud mu vanaisa tehtud. Kui palju häid mälestusi mul sellest majast on! See oli mu teine kodu,» õhkab Airi. «Võtsin kaalust kümme kilo alla, sest rookisin hommikuti lund ja iga päev tassisin puid. Ja üldse mulle meeldib maal, ma ei tahagi kogu aeg tähelepanu keskpunktis olla. Selles ongi asi. Maal elamises on isegi patriotismi, pealegi elavad maal ülikihvtid inimesed. Piltlikult öeldes lausa iga puu taga. Usu või mitte, aga seal kõik toimub ja toimib!»

Jah, raha võiks alati rohkem olla, aga just hiljuti oli Airi ema tütrele öelnud, et on seda tüüpi inimene, kel justkui krõbisevat on ja siis pole üldse.

«Mul on eluaeg nii olnud,» nendib ta. «Mu horoskoobis pidi Kuu mingis imelikus märgis olema, kus suhted rahaga on nii ja naa, aga üldse mitte kogu aeg halvasti. Mulle on seda ette heidetud, et ma ei oska majandada. Aga näe, autoga sõidan ja Tallinnas on isegi väike elamine.»

Vahepeal heietas Airi mõtet korter mahagi müüa, sest pealinnas ju väga tihti ei käi. Õnneks otsustas müügimõttele «ei» öelda just siis, kui maakler helistas. Õigesti tegi.

Laulja noorte lauljate konkursi saates "Kaks takti ette". (Raivo Tiikmaa)

Lapsepõlv ei saagi läbi
See juhtus juba mitmete aastate eest, kui Airi ja tema elukaaslane Andres tunnistasid, et enam nad teineteisele ei meeldi. Siis koliski naine tütrega Suurejõele vanavanemate tallu. Seal möödus suuresti ka Airi lapsepõlv ja talu oli ta vaikselt üles kõpitsenud juba 15 aastat. Külarahva usalduse võitmine läks algul raskesti: «Vaadati vist, et ah, see on see ülbik laulja, ei tuldud isegi rääkima, aga naabrid olid ju tuttavad ja tänu neile läks taas sisseelamine lihtsamalt.»

Praegu mööduvad päevad tütre Elisega (12) nii, et mõlemad lähevad hommikul kooli. Elise Juurikaru põhikooli, Airi Vändrasse, kus ta sealses sotsiaalmajas kord nädalas lauluringi juhib.

Oma muusikakooli loomisest on naine loobunud. Maal ei jõuaks paljud lapsevanemad tundide eest maksta. Nii töötabki ta nüüd kolm korda nädalas Vändra gümnaasiumis algklasside muusikaõpetajana. Kui teismelistega tegelemine näitas, et nendega ta kohe kuidagi ei haaku, siis väiksemate lastega on kontakt suurepärane.

«Nad ütlevad, et ei saa aru, kui vana ma olen. Neile pidavat vahel tunduma, et olen nagu kuueaastane,» tunnistab ta. Paremat komplimenti on raske välja mõelda. «Ülikoolis öeldi, et lapsepõlv on läbi saanud, ja juba siis mõtlesin omaette, et ega ikka ole küll. Minul ei saa lapsepõlv kunagi läbi.»

VANAEMAL KÜLAS: Sellel pildil on Airi aastane ja külas vanaemal. Suurejõel vanavanaisa ehitatud majas ta praegu tütrega elabki.

Võtab lapsi nagu omasuguseid
Airile meenub, kuidas ta hiljuti teise klassi lastele jõululaulu otsis, kuni leidis Matis Metsala vähetuntud pala, millele on teksti kirjutanud Anna Haava – «Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema».

«Vaimuliku tekstiga. Laulsin selle laulu neile ette ja leidsin siiski, et pean neile sisu seletama. Kui olime selle veel kolm korda läbi laulnud, tajusin, et nad mõistavad seda teksti. Ja siis ütles üks poiss, kõva laulumees: «Lõpuks ometi üks ilus lugu,»» meenutab Airi. «Vaatasin, kuidas abiõpetajatel selle peale pisar silmanurka tuli … See oli täielik heureka! Nagu ettekavatsemata mõrv. Sain inimsüdamele ukse lahti teha. Võtan lapsi nagu omasuguseid.»

Väikeste lastega on naine loonud lausa plaatpillide ansambli ja sellele laule looma hakanud. Kindlasti ilmuvad need kunagi ka kogumikuna, sest lastele meeldivad Airi laulud kohe väga.

TÜTREGA: Sel pildil on Elise viieaastane. «Tunnen temaga suhtlemisest ainult rõõmu ja mulle on ta ikka olnud parim sõber.»

Vana aja asjad
Kuigi tütar Elise on praegu keerulises teismeliseeas, tunneb ema temaga suhtlemisest ainult rõõmu. Peatselt kinodesse jõudvas Rasmus Merivoo mängufilmis «Kratt» kehastab Elise üht läbivat tegelaskuju ja episoodilise rolli kurja raamatukoguhoidjana teeb Airigi.

«Tütrel on kogu aeg mõistus peas olnud, mul on temaga huvitav,» lausub Airi. «Alles hiljaaegu vaatasin oma sotsiaalmeediakontot, sest polnud seal ammu midagi teinud, ja proovisin üht pilti üles riputada. Tütar oli maja ülakorrusel, ei viitsinud alla tulla ja helistas: «Tead, emme, ära seda Instagrami praegu rohkem torgi. Tegeleme sellega homme,»» naerab ta kõlavalt. Sotsiaalmeedia vanemspetsialist omast käest võtta!

Airi on seda ennegi tõdenud, et moodne nuti- ja arvutimaailm teda eriti ei köida. Süda tuksub ikka pigem vana aja asjadele ja muusikale.

«Ma ei oska öelda, millest see tuleb. Popmuusikat olen laulnud küll ja küll, isegi Bläck Rokiti plaadil laulan tausta, aga siis, kui mina alustasin, polnud Eestis näiteks funky-stiilile väljundit. Noorena sattusin hoopis teise maailma, ja usun, et see sai teoks tänu raamatutele. Lugedes saadud maailmatunnetus oli teistsugune, hoopis orgaanilisem,» arutleb Airi. «Olen justkui vanade aegade ihaleja, eskapist, kes põgeneb millegi eest. Vanasti oli elutempo aeglasem ja kõigeks võeti aega. Kui midagi valmis tehti, siis see kestis. Noorte seltskonnas tunnen end kui valge vares, ehkki nad on jube huvitavad. Näen seda oma lapse pealtki. Jumal ilmselt ta selleks mulle saatiski, et saaksin tema kaudu uuemast ajast aru. Mul on praeguse maailmaga kummaline suhe. Öelda aga, et vanasti olid inimesed rumalamad kui praegu – see lihtsalt ei ole võimalik!»
Eriti selgelt lööb vohav primitivism välja praegust Eesti popmuusikat kuulates, milles võimutseb mõminaräpp.

«Ma ei suuda enamikku meie edetabelitesse tõusnud laule kuulata. Eesti on kahjuks konnatiik, imestan, kuidas muust maailmast nii mahajäänud ollakse, siin valitseb ju täielik kaos,» kõrvutab ta meie laule näiteks Briti edetabelitest leitavaga. «See on sama, mis süüa plastnõudest või fajansstaldrikult. Ometi oli väga huvitav «Noortebänd 2020» finaal, nii palju andekaid artiste! Tegelikult pole kõik kadunud – midagi uut ja huvitavat luuakse iga päev!»

KURSUSEKAASLASED: Koos hea sõbranna Kate’i ehk Katrin Mandeliga Otsa kooli sünnipäeval esinemas.
KURI RAAMATUPIDAJA: Just sellises episoodilises rollis võib Airit näha peagi linastuvas mängufilmis «Kratt».

Elu näitab, mis tulevik toob
Airil on õnnest puudu vaid üks samm – teisepoole leidmisega pole maal kuigi lihtne.

«See on muidugi nali, aga muusik Ado Kirsi naine Helle Kirsi kirjutas sellise luuletuse:
«Mul ei ole hetkel meest, olen primadonna.
Armastuseks lahti teed, olen prii madonna.»
Loen seda alati kontserdilgi ette,» naerab Airi laginal.

Tema arvab, et eks elu näitab, mis tulevik toob.

«Ma ei saa seda küll kindlasti öelda, et käin ringi ja otsin meest. Ja tema leidmine on nagunii üpris vähetõenäoline, sest statistikat lugedes, nagu olen aru saanud, on minuvanused mehed väga halva tervisega või neid polegi enam. Lugesin ühest uurimusest, et Eestis on iga nelja naise kohta üks normaalne mees. Kes pole alkohoolik, kes käib ise tööl ja pole vägivaldne. Kujuta ette, milline hea põli on meestel?» küsib ta retooriliselt. «Võib-olla olen nii kaua üksinda elanud, et ei oskagi enam ette kujutada, milline ta olla võiks. Hea inimene võiks olla. Ja muidugi võiks tööl käia. Ja sõber, kellega kõigest rääkida, peaks ta kah olema. Olen vahel mõnele sõbrale öelnud, et kui sa abielus poleks, krabaksin su endale. Muidugi ei tee ma seda. Kihvtid mehed pole saadaval. Tänane maailm on nii hüplik ja nii muutlik, et ma ei oska midagi tahtagi.»


ÜHEKSA KOOSSEISU
Tegelikult on koosseise, milles Airi kaasa lööb, rohkemgi, kuid need üheksa on siiski põhilised. Laulja sõnul on enamik pillimeestest nii professionaalsed, et kui isegi kolm aastat pole sattunud koos musitseerima, võib lavale minnes kindel olla, et keegi ei eksi.

Koos Nikolai Tšentropoviga, mehega, kes kunagi Jaak Joalat saatis, käivad nad esinemas kahekesi – Nikolai saadab Airit akordionil ja süntesaatoril, vahel on kaasas ka kitarri- või saksofonimängija.

«Kõik hüüavad teda Kolliks ja tänu temale jäin vahepeal üldse ellu, kui laevatöö otsa lõppes,» kinnitab naine.

The New Murphy Band esitab sving- ja seltskonnatantsumuusikat 1940ndatest tänapäevani.

Tuntud muusikutest koosnev ansambel Airipos esitab laule Artur Rinne, Heli Läätse, Kalmer Tennosaare jt repertuaarist. «Vanasti tuli ju raadiost nii ilusaid laule,» põhjendab solist.

Estonian Dixieland Band, milles annavad tooni noored pillimehed, esitab diksiländmuusikat.

Kuueliikmeline Lavassaare Trio on mõni aasta tegutsenud kooslus. «Kutsusin nad kunagi endise elukaaslase Andrese sünnipäevale mängima. Tegin just Pavlova kooki, kui äkitselt kostis «Quando, quando», pidin vaimustusest nõrkema, külmajudinad käisid üle selja,» seletab Airi, miks temagi trioga liitus. «Vahel saab kontsertidel nii palju nalja, et jalad on risti!»

Vokaal-instrumentaalansamblit Torpeedo ühendab märksõna «Otsa kool».
Underwater Trio on bänd, mis mängib nii bluusi, estraadi, rokki, poppi kui ka svingi. Underwater Blues Bandiga mängitakse ainult bluusi.

Kaitseliidu Tallinna maleva orkestri bigbändiga esitab Airi bigbändimuusikat. «Olen neile isegi mõne seade teinud,» märgib ta.

Tuleval aastal esimese juubeli puhul tahab Airi välja anda oma loomingu kogumikplaadi. Praegu aga alustab ta Aivar Joonase ja Villu Kanguri rokkooperi salvestusega, mida autorid kümme aastat kirjutasid.

«Alles nüüd sain teada, et Aivar on kõik need kümme aastat minule mõelnud. Elu on huvitav!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?