Kiri peatoimetajalt

Täna aknast välja vaadates tuli üks külma ilma lugu meelde. Olime õe ja täditütrega talvisel koolivaheajal maal vanaema juures. Oli väga külm, vanaema oli isegi oma kolm ketikoera ja lambatalled ööseks kööki sooja toonud. Hilja õhtul tulid meile väga ootamatult Tartust autoga järele onu ja minu isa, kes ütlesid, et lubatakse 40kraadiseid külmi, lähme ära linna. Istusime auto tagaistmele, vanaemakene pühkis pisaraid, kui meile lambanahkseid kasukaid ja vatitekke peale laotas. Ja nii me siis sõitsime selle külmaga onu vana Moskvitšiga pool ööd Petseri tagant Tartu poole …

Üritasin selle kuhja alt ka midagi näha. Eesistmel paistsid kaks läkiläkides mehepead, autoaknast aga saatis meid kogu tee särav ja selge täiskuu, mille ümber oli suur valge ring. Uurisin praegu just ilmateenistuse kodulehelt välja – see pidi olema aastal 1987, sest siis oli Eestis viimase poolsajandi kõige külmem talv.