Kaos minevikust: Schilleri näidend tõukas publiku minestuse äärele

Tõlkinud Allan Espenberg, 13. jaanuar 2021

239 aastat tagasi esietendus 13. jaanuaril Mannheimi rahvusteatris Saksa kirjaniku Friedrich Schilleri näidend «Röövlid». Tükk võeti väga soojalt vastu, kuid korralikust skandaalist polnud samuti pääsu.

Saksa luuletaja, filosoof, näitekirjanik, ajaloolane ja kunstiteoreetik Friedrich Schiller sündis 1759. aastal Marbachi linnas Württembergi hertsogiriigis. Württembergi hertsog Karl Eugen solgutas suure despoodina oma alamaid ega maksnud neile aastaid palka. Selline kohtlemine sai osaks ka tulevase talendi isale, kes töötas hertsogi alluvuses mitmes ametis.

Üsna kasinates oludes kasvanud poisil polnud variantigi loota hiilgavale tulevikule. Kui pere kolis Lorchi väikelinna, omandas Friedrich alghariduse heatahtliku Moseri-nimelise pastori juures. Selle nime kirjutas Schiller hiljem sisse ka näidendisse «Röövlid», kus ühele tegelaskujule Franz Moorile loebki epistlit pastor Moser.

Vaba valik puudus
Lapsepõlves unistas Friedrich vaimuliku ametist, kuid andekale noorukile pani mingil hetkel silma peale Württembergi hertsog. Seetõttu avanes noormehel võimalus õppida hertsogi asutatud eliitsõjaväeakadeemias õigusteadust. Kuigi Schillerite peres otsustati varem üksmeelselt panna poeg kloostrikooli, ei juletud isekale valitsejale ära öelda.

Sobivaid õpilasi valis hertsog Karl Eugen oma kooli isiklikult ja teiste seas said tarkust taga nõuda ka hertsogi arvukatest armusuhetest sündinud sohipojad.
Nii nagu energilise Karl Eugeni õukonda peeti Saksamaal oma aja värvikamaks, oli ka tema akadeemia üks tähtsamaid ja moodsamaid. See oli vastuoluline kool. Hariv ja arendav, kuid samas nürimeelne, piirav ja vääriti kasvatav. Vabadus suruti alla, õpilaste liikumist piirati ja pandi kontrolli alla, üleastumisi karistati (karistused määras hertsog isiklikult) toidust ilmajätmise, kepihoopide või kartseriga.

Noort Schillerit ärritas iseäranis ülima puhtuse ja korra nõudmine. Veel 15aastaselt märgas tulevane talent voodit ja sai selle eest rängalt karistada. Esimestel aastatel Schillerile häid hindeid ei pandud. Ta näitas hiilgavaid tulemusi vaid ladina keeles ja huvitus sarnaselt lähima sõpruskonnaga luulekunstist. Hiljem arstiteaduskonda üle minnes tulemused paranesid.

Kaks venda vastamisi
Schilleri esimene näidend oli «Röövlid» («Die Räuber»). Kirjutamist alustas ta 1776. aastal ja punkti pani alles viis aastat hiljem. Koolipäevad akadeemias olid väga tihedalt sisustatud ja kontrollitud, mistõttu vaba aega kirjutamiseks nappis. Seega kirjutas nooruk öösiti salaja ja kiiruga. Toakaaslaste meenutuste põhjal olevat ta loomepalangus jalgu trampinud, ähkinud ja nohisenud.

«Röövleid» ei kirjutanud Schiller sugugi kuulsusejanus, vaid mässumeelsuse demonstreerimiseks. «Ma kirjutan raamatu, ja niisuguse, et timuka käsi selle kindlasti ära põletab,» on ta öelnud.

Ideid näidendi tarvis ammutas Schiller mitmest allikast, neist põhilisemaks osutus Christian Friedrich Daniel Schubarti jutustus kahe erineva venna fenomenist. Teisteks allikateks arvatakse olevat inglaste rahvuskangelane Robin Hood, õilis röövlipealik Roque Guinart romaanist «Don Quijote» ja 18. sajandi keskpaigas tegutsenud kohalik röövel Johann Friedrich Schwan.

Hea vs. halb
«Röövlite» põhisüžee on kahe venna vaheline konflikt ja «õilsa röövli» teema on tuntud juba Robin Hoodi ballaadidest. Peategelane, krahv Maximilian von Moori vanem poeg Karl vastandab end ühiskonnale, mida ta vale, silmakirjalikkuse, egoismi ja ahnuse tõttu ei aktsepteeri. Mees asub juhtima metsades tegutsevat röövlijõuku ning jagab türannidelt ja rikkuritelt röövitud saagi vaestele. Samal ajal on röövel halastamatu nende suhtes, kes külvavad omavoli ja kurjust. Näidendi lõpus jõuab Karl veendumusele, et vägivalda ei saa võita vägivallaga. Kuna tema kaaslased on valanud palju süütut verd, annab kangelane end võimudele välja.

Karli täielik vastand on noorem vend Franz. Iseka küüniku ja lurjusena häbistab ta lihast venda, peidab isa vanglasse ja rüvetab venna pruudi au. Olles Karli teelt kõrvaldanud, püüab Franz kiirendada isa surma ja pärandusele küüsi taha ajada.

Kui Karl kehastab headust, vaprust ja vabadust, siis Franz on näide alatusest, salakavalusest ja reetlikkusest. Kogu näidend ongi üles ehitatud vastandumisele. Vastandumist leidub ka keelekasutuses: Karli lüürilised ja kirglikud monoloogid vahelduvad röövlite rämedate ja mühaklike sõnavõttudega.

Trükk laenuraha eest
Kui Schiller lõpetas «Röövlite» kirjutamise, hakkas ta otsima kirjastust, mis nõustuks seda avaldama. Püüded läksid aia taha, sest ükski kirjastaja ei nõustunud näidendit trükis avaldama. Nii avaldaski kirjanik esimese näidendi anonüümselt ja esimesed 800 eksemplari trükiti võlgu võetud raha toel.

«Röövlite» trükiperioodil saatis Schiller käsikirja tutvumiseks ka ühele raamatukaupmehele. Bukinist otsustas seda omakorda näidata Mannheimi teatri direktorile Wolfgang Heribert von Dalbergile, kes sattus näidendist suurde vaimustusse. Dalberg nõustus selle lavale tooma, kuid ettevaatliku õukondlase ja konservatiivina pidas vajalikuks pehmendada teatritüki revolutsioonilist vaimsust.

Nii eemaldati mitu teravat stseeni ja liiga julged väljendid asendati tagasihoidlikumatega. Lisaks soovis Dalberg süžeed kahjutumaks teha sellega, et viis tegevustiku mitusada aastat kaugemasse minevikku.

See sisu ei kõlba
Kuigi Schiller proovis teatrijuhile vastu vaielda, ei arvestanud Dalberg noore autori vastuväidetega ja ähvardas vastasel kujul näitemängu lavalt kõrvaldada. Noor Schiller väljendas vastuseisu muutustele Dalbergile saadetud kirjas: «Kõigi minu tegelaste keelekasutus on kujutatava aja kohta liiga moodne, liiga valgustatud. Dialoog pole üldse sama. Täielikult puudub see lihtsus, mida pakub meile Goethe «Götz von Berlichingenis». Paljud tiraadid, väikesed ja suured jooned, isegi karakterid pärinevad meie tänapäevasest maailmast ega sobi Maximiliani ajastusse. Ühesõnaga, see tükk on nagu Vergiliuse väljaandest leitud puugravüür. Troojalastel on uhked husaarisaapad ja kuningas Agamemnon kannab kabuuris paari püstolit. Ma panen toime roima Maximiliani aegade vastu, et vältida eksimist Friedrich II aegade vastu.» Kõigele vaatamata autor lõpuks leebus ja andis teatrijuhi nõudmistele järele.

Kolossaalne edu
«Röövlid» toodi publiku ette 13. jaanuaril 1782 Saksamaa ühes paremas teatris Mannheimis. Schiller ise viibis triumfiga lõppenud esietendusel samuti kohal. Selleks ajaks oli autori nimi juba avalikult plakatitel kirjas. Kuigi näidendi tegevusaeg viidi mitusada aastat varasemasse aega, ilmus näitleja August Wilhelm Iffland Franz Moori rollis lavale siiski ajastukohastes rõivastes.

Avalik huvi etenduse vastu oli erakordselt suur, sest aasta varem ilmunud trükiväljaanne suutis feodaalsüsteemi avaliku kriitika tõttu juba parajat elevust tekitada. Kärsitud pealtvaatajad võtsid teatris istet juba mitu tundi enne etenduse algust. Üks neist rääkis: «Teater meenutas hullumaja: pööritavad silmad, rusikasse surutud käed, trampivad jalad, publiku kähedad hüüded saalist! Võõrad kaelustasid üksteist nuttes, naised tuikusid minestuse äärel. Valitses üldine kaos.»

Põgenemine ja raske elu
Württembergi hertsog Karl Eugen läks etendusest kuuldes püha viha täis ja kehtestas autorile mitu karmi sanktsiooni. Algaja kirjanik ei suutnud pikalt sellist olukorda kannatada ja otsustas despootliku hertsogi valdustest lahkuda.

Ööl vastu 23. septembrit 1782 kasutas Schiller ära õukonnas toimunud suurejoonelisi pidustusi Venemaa tsareevitši Pavel Petrovitši (tulevane keiser Paul I) külaskäigu puhul. Pauli toonane abikaasa oli Württembergi printsess Sophie Dorothee Auguste Louise (venepäraselt Maria Fjodorovna), hertsog Karl Eugeni vennatütar.

Suurte lõbustuste varjus põgenes Schiller koos muusikust sõbra Andreas Streicheriga Württembergist. Järgnes viis aastat ringihulkumist, talumatut vaesust ja visa võitlust tunnustuse eest saksa lugejatelt ning teatripublikult. Ka oma nime all oli ohtlik elada, mistõttu tuli kasutada varjunimesid Dr Ritter ja Dr Schmidt.

Siiski innustas «Röövlite» edu Schillerit kirjutama uusi teoseid ja pärast õnnestunud esietendust oli selge, et Saksa kirjandusse saabus väljapaistev dramaturg. Näidendit hakati edukalt mängima ka teistes riigiteatrites, vaatamata sellele, et lavastajad muutsid oma äranägemise järgi või tsensuuri nõudmisel sageli teksti ja tegevus kanti sekeldustest pääsemiseks tänapäevast 16. sajandisse. Siiski oli võimatu hävitada draama paatoslikkust ja röövel Karl Moori mõtete õilsust, kes julges kodumaal astuda võitlusesse kurjuse ja ebaõigluse vastu.

KURJUSE KEHASTUS: Franz Moori tegelaskuju on parim näide alatusest, salakavalusest ja reetlikkusest. (Sergey Kohl)

Suur sõprus Goethega
1787. aastal kolis Schiller Saksa kirjanduse keskusesse Weimarisse ja kohtus teiste suurte mõtlejate seas ka Johann Wolfgang von Goethega. Sellal ilmus Schillerilt ka raamatu «Hollandi langemise ajalugu» esimene köide, mis tõi talle ajalooteadlase kuulsuse.

Paar aastat hiljem kolis Schiller Jenasse sealsesse ülikooli õpetama. Sissejuhatav loeng «Mis on maailma ajalugu ja mis eesmärgil seda uuritakse» oli väga edukas ja üliõpilased võtsid selle vastu ovatsioonidega. Hiljem luges kirjanik ka traagilise luule ja maailmaajaloo loengute kursust.

1791. aasta talvel haigestus Schiller tuberkuloosi. Nüüd ei saanud ta alati täie jõuga töötada, kuid haigus ei takistanud teda lõpetamast üht kõige olulisemat filosoofilist teost «Kirjad inimese esteetilisest kasvatusest». Peagi kutsus Schiller silmapaistvaid Saksa kirjanikke ja mõtlejaid tegema koostööd tema uues ajakirjas Die Horen. Plaanid olid suured – ta soovis ühendada Saksamaa parimad kirjanikud kirjandusseltsiks.

1799. aastal naasis luuletaja ja dramaturg Weimari ning asutas koos Goethega Weimari teatri. Sel ajal kirjutas ta lõpuks valmis «Mary Stuarti», mille süžeele oli mõelnud ligi 20 aastat. Elu viimastel aastatel oli kirjanik pikka aega haige ja Schiller suri vaid 45aastaselt.

ÕIGE ASJA EEST VÄLJAS: Karl Moor vastandab end näidendis ühiskonnale, mida ta vale, silmakirjalikkuse, egoismi ja ahnuse tõttu üldse aktsepteerida ei saa. (H.-D. Falkenstein)

Stalini lemmik
Huvitava fakti seoses Schilleri «Röövlitega» leiab ka Stalini-aegselt Venemaalt. 1930ndatel etendati teatris kirjanik Vladimir Kiršoni näidendit «Leib», mida saabus vaatama ka Jossif Stalin. Autor lootis, et etenduse lõppedes kutsutakse ta valitsuse looži, kuid seda ei juhtunud. 

Järgmisel päeval külastas Kiršon Maksim Gorkit ja seltskonnaga liitus ka Stalin. Võtnud julguse kokku, astus Kiršon riigipea juurde: «Seltsimees Stalin, eile vaatasite näidendit «Leib». Mina olen autor ja tahaksin teada teie arvamust.» Vastuseks lausus Stalin: «Kolmeteistkümneselt vaatasin teatris Schilleri tragöödiat «Röövlid». Mul on see tekst siiani peas. Aga näidend «Leib» ... Ei, ei mäleta.»

Mõni aasta hiljem lasti kontrrevolutsioonilises tegevuses süüdistatud Kiršon maha.

13. jaanuar maailma ajaloos
1559 – Elizabeth I krooniti Westminster Abbeys Inglismaa kuningannaks
1610 – Galileo Galilei avastas Jupiteri kaaslase Callisto
1703 – Venemaal hakkas ilmuma esimene ajaleht Vedomosti
1822 – Kreekas kinnitati praeguse riigilipu kujundus
1840 – USA aurikul Lexington puhkenud tulekahjus hukkus 140 inimest
1915 – Itaalias Avezzanos toimunud maavärinas kaotas elu umbes 30 000 inimest
1953 – NSV Liidus algasid reetmises süüdistatud väljapaistvate arstide arreteerimised
1991 – Nõukogude väed korraldasid Vilniuse teletorni juures veresauna: hukkus 14 inimest

13. jaanuaril on sündinud
1596 – Madalmaade maalikunstnik Jan van Goyen
1931 – Vene kirjanik ja stsenarist Arkadi Vainer
1949 – India esimene kosmonaut Rakesh Sharma
1964 – USA filminäitleja Penelope Ann Miller
1969 – Itaalia murdmaasuusataja Stefania Belmondo
1977 – Inglise filminäitleja Orlando Bloom
1982 – Inglise näitleja, Jane Eyre’i osatäitja teleseriaalis Ruth Wilson
1997 – Läti muusik Rihards Bērziņš

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?